Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Loe edasi Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest →

Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Loe edasi Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu →

 Lavastaja Elmo Nüganen räägib meie aja kangelastest ja sellest, mis aeg tema jaoks praegu on.

Laupäeva õhtu, kesklinn, näitlejate õpetaja Elmo Nüganen on lõpetanud päeva kestnud erialatunni Toompeal lavakoolis. Nädala pärast on eksam.

Räägin Elmole, et mulle tundub pisut kohatuna, et kaks piisavalt vana meest saavad külmal õhtul kokku ja räägivad teatrist. Eks ma sisimas arvasin, et meelitan lavastaja nii teatri tähtsusest rääkima just keerulises muutuste ajas. Elmo aga ütleb hoopis: „Räägime siis muust, homme on valimised.“

Kuidas sina praegust aega tajud või ei ole sul aega?

Ükskõik kas aega on või mitte, ma arvan, inimesed tajuvad, et midagi on teistmoodi. Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame ja räägime. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest? Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber? Me kõik saame palju signaale, et äkki on aeg hakata mõtlema teisiti.

Kui mõelda meie planeedi probleemidest, siis me saame aru, et olukord on üsna lähedal sellele, et olla kriitiline.

Tajud sa seda?

Nagu me kõik, tahaksin väga uskuda, et see veel ei ole nii. Võimalik, et on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhoone-efekti, CO² meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist – see pole põhjus, see on tagajärg.

Mitte keegi ei tea, võibolla tõesti ei tea, kus on tegelik põhjus.

Loe edasi Elmo Nüganen: Tänavatele tulevad inimesed ei protesti Eesti riigi vastu →

Tegelikult on mul läbi teatrikülgede kirjutamise aastate olnud plaan rääkida kriitikutega ehk inimestega, kes teatrist kirjutavad. Mitu, kellele olen sellest rääkinud, ettepaneku teinud, on puigelnud, vaikinud, pole tahtnud rääkida.

Andres Keili kriitikukuulsus on pahatahtliku kriitiku kuulsus. Miskipärast ma ei uskunud, et Keil on niinimetatud raudteelaste perekonnast, vähese lugemusega nahktagis avantürist.

Loe edasi Andres Keil – teatrisse sisse kirjutatud →