Lavastuse lõpus räägib Priit Võigemasti Louis loo sellest, kuidas ta öös eksinuna otsustab koju kõndida mööda raudteed. See viib tohutule viaduktile ja mees on ühekaugusel taevast ja maast. Ta mõtleb, et peaks kuuldavale tooma rõõmukarje. Aga ta ei karju, mõtleb vaid. Ja nüüd kahetseb, et ei karjunud. Fotod Siim Vahur.

Uku Uusbergi Linnateatri uuslavastust “Üsna maailma lõpus” ei  tohiks ega saagi üheselt sõnastada, see vaid lahjendaks nähtut.

“Üsna maailma lõpus”  näidendi autor Jean-Luc Lagarce on oma 1990. aastal Berliinis kirjutatud näidendi koha- ja ajamääruseks pakkunud: “Tegevus toimub ema ja Suzanne’i kodus, ilmselt ühel pühapäeval, või leiavad sündmused aset terve ühe aasta vältel.” Lavastaja Uku Uusberg  on oma seekordses lavastuses olnud ülimalt tekstitruu ja usaldanud näitlejaid nõnda, et tulemus on kaasa mõtlema ja isegi oma suhteid ümbritsevate inimestega, lähedaste ja kaugematega analüüsima lükkav.

 

Lagarce lugu, mis Linnateatri väikeses saalis vaatajate ees läbi elatakse, algab sest, et Louis, kes teab, et ta aasta pärast sureb, otsustab üle paljude aastate minna koju. Minna koju ja öelda kaalutletult, täpselt ja väärikalt, et ta sureb. Louisil on soov “luua endale ja teistele viimast korda illusioon, et ma vastutan iseenda eest ja olen kuni viimse hetkeni iseenda peremees.” Nõnda ta etenduse proloogis ütleb.  Rohkem selles loos otsesõnu surmast ei räägita. Etenduse lõpus seisab Priit Võigemasti Louis pikalt poolpaokil välisuksel ja vaikib, tema lähedased räägivad sõnu, sõnu, sõnu… Mitte keegi ses peres ei küsi, kuidas sul seal läheb. Sõnadest, mida näidendi tegelased räägivad, tundub lavastaja ja näitlejate jaoks ses loos olema tähtsam see, mis on sõnade taga.  Ses loos ei ole, või kui on, siis väga vähe, dialoogi. On monoloogid ja pööraselt huvitav tegelaste sisemonoloog, mis vahel häälekate sõnadega dialoogi astub. Aeglaselt langev pisar Anu Lambi ema põsel räägib sõnadest rohkem. Pilgud, õlakehitus, zestid… isegi tegelase lahkumine lavalt, kõnelevad rohkem kui see, mis juttu pereliikmed ajavad.

Äkki me oskagi kokku saadaa
Dramaturg Maria Lee Liivak kirjutab etenduse kavalehel, et Jean-Luc Lagarce näidendi tööpealkiri oli “Mõned helged hetked”. Ka see on ilmselgelt tähtis märk, et näidend ei saanud vähimatki vastukaja. See mõjus autorile nõnda, et ta lõpetas mõneks ajaks näidendite kirjutamise. Oluline on näidendi mõistmisel vahest ka see, et Lagarce suri 1995. aastal.
Uku Uusberg on lavastamiseks just Lagrace seda näidendit valides tabanud me aja – ja kas vaid meie aja, peamist tundetooni, inimene on üsna maailma lõpus siis, kui on jäänud üksi. Või jätame me ise ennast üksi, etenduse vaatamine paneb nõnda küsima küll.
Sellega näib hästi seostuvat päev enne esietendust loetud kirjanik Lauri Sommeri loengu alustekst Vikerraadio Ööülikooli tarvis. Kirjanik ise ütleb, et see pole valmis ja ei tea, kas saabki, saab siis, kui saabub selgus. Lauri Sommeri loengu pealkiri on “Näha inimesi”. Üks lähtekoht ses mõttejadas on, et me magame inimesed maha, ei märka neid.
„Me ei ole ärkvel ja oleme yksteise suhtes pimedad. Mahamagamine on siis see, kui inimene jääb ilma tähelepanust, hoolitsusest, soojusest, andmise võimalusest, nõustumisest ja dialoogist, mis talle elava olendina kuuluda võiks.
See inimliku vastukaja puudumine käänab loomust. Maha magatakse teine vist isegi siis, kui see tekitatud roll on meeldiv. Ikkagi on roll ja midagi jääb varju. Me ei tea, kui palju võimalusi on selles inimeses meie lähedal. Ei tea, sest meis on armastust nii väheke. Pole kindel, et me ta helendama paneme. Kas me proovimegi või taandub kõik ainult tavaliseks vahetuskaubanduseks? Nii on olnud sadu kordi, aga kas me oskame hoiatust kuulda ja teha teisiti?”
Priit Võigemasti Louis ütleb ühes oma monoloogis: “Ma mõistsin, et see armastuse puudumine, mille üle ma kaeblen ja mis oli minu jaoks mu alatuste ainus õigustus, ilma et ma sellest siiani oleksin aru saanud, et see armastuse puudumine põhjustas teistele rohkem kannatusi kui mulle.” Kohtumisel lähedastega ta seda muide välja ei ütle. Või ei lasta tal öelda, või ei julge ta öelda…?
Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu siin ka paar päeva pärast nähtud esietendust Hariduslistist loetud Riinu mõte: “Mulle tundub, et paljud meie hädad saavad alguse arusaamast, et armastus on tunne. Tunne nagu rõõm, kadedus, viha, jne. Arusaam, et armastus on emotsioon, mis otsekui tekib iseenesest ja kaob samamoodi iseenesest, ilma et inimene seal midagi suunata saaks, isoleerib inimese. Isoleeritud inimene on aga üks põhilisi tänapäeva probleemide algallikaid.” Riinu ütleb ses lühikese tekstis veel, et armastus ei ole emotsioon, see on olemise viis. Mul on tunne, et sedasama tahab öelda Jean-Luc Lagarce koos Linnateatri väga heade näitlejate ja lavastaja Uku Uusbergiga. Ja kui seda ei mõisteta, siis olemegi üsna maailma lõpus.

Ebatavalised osatäitmised
Näitleja saab isiksusena kasvada vaid läbi osade. Ja olgu ümberkehastumise oskus nii suur kui tahes, paistavad isiksuse puudused ja plussid lavalt halastamatult välja. “Üsna maailma lõpus” olevad näitlejad mitte ainult ei üllata, sest on teada head näitlejad, vaid muutuvad ses mängulaadis ebatavaliselt heaks.
Lavastuste ja osatäitmiste õnnetumist toetavad Iir Hermelini ülimaitsekas ja mitte ühtegi ajastut rõhutav viie uksega ja musta, vajadusel läbipaistva eesriidega lava, ning Uku venna Pärt Uusbergi kirjutatud napid klaverihelid. Niisama täpne ja näitlejat toetav on lavastuse valgus. Miskitmoodi, ja see ei ole vägivaldne, seostub prantslase näidendi eestikeelne lavastus  luuletaja Indrek Hirve vaid pisut pikema luuletuse lõpuridadega: “/—/ Siis tahaks olla kiriktorn vee taga,/ kurbuhkelt üksi, harva lüüa kella, / et mõni uitvel hing, kes veel ei maga,/ mus aimaks venda,/ karedat, ent hella.” Katsuge seda oma sõnadega ütelda, võlu kaob, kas pole?

 

Üsna maailma lõpus
Jean-Luc Lagarce

Mängukoht: Tallinna Linnateatri väike saal
Lavastaja: Uku Uusberg (Eesti Draamateater)  
Kunstnik: Iir Hermeliin
Tõlkija: Anu Lamp  

Mängivad:
Priit Võigemast – Louis, 34aastane
Indrek Ojari – Antoine, Louis’ vend, 32aastane
Külli Teetamm – Catherine, Antoine’i naine, 32aastane
Sandra Uusberg – Suzanne, Louis’ õde, 23aastane
Anu Lamp – Louis’, Antoine’i ja Suzanne’i ema, 61aastane

Esietendus: 18.09.2010

(Lugu ilmus pisikeste kärbetega Maalehes)