Täna paberlehes, hiljem Teatritaskus.

•    NO teater tõlgib lavastuse „The Rise and fall Estonia” Punaste õhtute purpuriks. “Vittu me siin Eestis teeme, kui sittagi palka ei ole,” ütlevad NO teatri lavastuse Eesti mees ja Eesti naine. Lavastus ühendab madala ja üleva, võsapets ja pealtnägija annavad teineteisele käe.

•    „Lõppude lõpuks, eks minulgi oli väike unistus teatrikoolist. Aga see, kuidagi oli juttu sest isaga (Paul Viiding), kes muide ka teatrit armastas. Ma olin selline teismeline, kui isa avaldas kunagi mõtet, et näitleja on võluv, haarav ja huvitav elukutse kindlasti. Aga tagamõte oli umbes see, et pole 100-protsendilist – ei, ta sõna “protsent” ei kasutanud –, et see ei ole elukutse, kus tingimata peaks õnnelikuks saama.“ Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist ja elust kultuuris.

•    Draamateatri uuslavastust „Õitseng“ vaatas Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam.

•    Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi mõtlema.

•    Pärast üheks õhtuks ellu äratatud Rapla Linnateatris antud viietunnist Raplamaa täiskasvanud harrastusnäitlejate ülevaatust oli selge, et ka suured inimesed tahavad mängida.
Näitleja on kunstnik, ja teater sõnakunst. Sõna saavad Rakvere teatri noored näitlejad Kerttu Moppel ja Mait Joorits ning harrastusteatrite liidu esindaja Kristiina Oomer.

Lavastaja ja näitleja Jaan Tooming peab homme 28. märtsil 2011 oma 65. sünnipäeva. Täna päev varem tähistab maailm Rahvusvahelist Teatripäeva. Palju õnne Jaanile ja palju head teatrit!

Lavastaja Jaan Tooming tunneb puudust teatrist, mis ärgitaks inimesi elule, millel on tähendus.

Miks ei ole teatrietendus meile enam pidupäevaks? Osa inimesi panevad küll teatrisse minekul selga parimad riided, kuid enamasti on see teistele näitamiseks, mitte austusavalduseks teatrietendusele. Paljud ei hooli üldse pidulikkusest, tulevad lihtsalt argipäevarõivastes ning ei tunne mingit peomeeleolu. Lihtsalt soov meelt lahutada, naerda või igavleda. Ja teater ise on langenud argipäeva kujutamisesse, kratsib vahel ühiskondlikke kitsaskohti, näitlejad tahavad nalja teha või tulla vastu vaatajaskonna maitsele. Ei mingit pidulikkust, ei midagi, mis tõuseks kõrgemale argipäevast.

Loe edasi Tegelaste erakordne siseilm →

Ren Raud kõneleb Eesti Kultuuri Koja asutamise koosolekul.

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab ka professor Rein Raua oma.

Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla elutark akadeemik.

Head kolleegid, ma võtan siin sõna sellepärast, et kui saatsin Kultuuri Koja organiseerijatele lühikese e-kirja, kus hoiatasin mõningate ohtude eest, mis seda organisatsiooni võivad valitsema hakata, siis mul paluti rääkida. Nii, et isegi, kui mu sõnavõtus kõlavad mõned skeptilised noodid, siis on see kooskõlastatud.

Esimene oht, mis seda loodavat organisatsiooni varitseb, on see, et ta kaaperdatakse. Et keegi hakkab seda organisatsiooni kasutama, infiltreerub siia selleks, et tõepoolest kasutada teda oma isikliku projekti, oma isikliku mõtteviisi või millegi võimendamiseks. Ma ei võta siin seisukohta näiteks inimesi ühendava seltskonna suhtes, kes tahab, et kõikidel Eesti lastel oleks üks hääl, aga kui ma leidsin selle väite, selle idee ka Koja materjalide hulgast, siis ma küll tahaksin ütelda, et palun minu nimel seda ilma minuga sellest enne rääkimata mitte esitada. See on mu meelest üks niisugune kaaperdamise katse näide.

Loe edasi Ärge laske oma Koda kaaperdada →

Rapla “noorkirjanik” Avo Kull kirjutas loo, mille arvasime sobivat siia Taskusse. Avo Kullil on ka oma koht virtuaalruumis – http://avokull.blogspot.com/

Omapärase loo sellest, kuidas juhus teinekord teatrit teeb, jutustab tuntud Vene filmirezissör Grigori Kozintsev oma raamatus “Tragöödia sügavus” (Prostranstvo tragedii, Moskva, 1973).

Grigori Kozintsevi tegid maailmas tuntuks kaks Shakespeare`i ainetel vändatud filmi: “Hamlet” (1964) ja “Kuningas Lear” (1971). Neist esimeses tegi oma elu rolli Innokenti Smoktunovski ja teises Jüri Järvet. Võib vist päris julgelt väita, et Jüri Järvetist sai selle linateosega Eesti tuntuim filminäitleja maailmas.

Oma raamatus pühendab rezissör Järvetile ohtralt lehekülgi ega jõua meie kaasmaalast kuidagi ära kiita. Ta imetleb Järveti sügavat intelligentsust, väärikust ja oskust rolli jäägitult sisse elada. Lisaks veel välimus! Kozintsev väidab, et Leari tundis ta ära kohe kui esmakordselt Järvetit näost-näkku nägi.

Ometi juhtus nii, et tragöödia vapustavate lõpustseenide erakordsele õnnestumisele aitas kaasa juhus. Jaani kindluse (Doveri) kiviseinte taustal rullub lahti panoraamne stseen sellest, kuidas vana Lear kõrgelt eendilt alla vaadates näeb oma laesrippuvat tütart Cordeliat. Kozintsev kirjeldab, kuidas see stseen õnnestus täielikult juba esimese duubliga. Ta väidab, et harva saab näha näitlejatöö täiust, mis selles stseenis avanes. Kõikuva sammuga läheneb Lear müüriavausele, haarab värisevate kätega seinast ja tema pilgus avaneb kirjeldamatu õudus. Tema silmad ümarduvad erakordsete mõõtmeteni ja tundub, et kohe kargavad need peast välja. Tema lubivalge nägu peegeldab nii ehtsat ahastust, et käratsev võttebrigaad vakatab. Lear kõigub kõrgel eendil ja tundub, et kohe ta kukub. Nii täiuslikku ümberkehastumist, väidab Kozintsev, pole ta kunagi enne näinud.

Võte lõppenud ja rezissör kiirustab näitlejat õnnitlema: “Juri, kuidas sul see šedööver õnnestus?”

“Ah …mida kuradit … ta seal õnnestus! Ma kardan kõrgust.”

22. veebruaril asutati Eesti Kultuuri Koda. Koda ühendab erinevaid loomeinimesi, kodalasi. Enne koja asutamisprotseduure peeti kõnesid. Teatritasku ilmutavab neist kaks:kõigepelt helilooja Erki Sven Tüüri ja hiljem professor Rein Raua oma.
Kõnedes on dramaatilisust ja kujutlusvõimega lugejal võiks lugedes silme ette tulla kirglik muusik ja elutark akadeemik.

Helilooja Erkki-Sven Tüür EEsti Kultuuri Koja loomisel kõnelemas. Foto: Toomas Huik Postimees

Auväärsed kaasamõtlejad! Põhjuseid, miks me oleme täna siia kogunenud, on kahtlemata palju. Minu soov on, et me ei jätaks tähelepanu alt välja üht äärmiselt olulist valdkonda. Ei ole kahtlust, et väärtushinnangute kujunemine ja loovuse genereerimine saab alguse maast madalast, kodust ja koolist. Kodudes toimuvat on meil vähem võimalik mõjutada, kuid see-eest seda, mis toimub koolides, me mõjutada mingil määral saame. Küsimus on muidugi selles, kui palju meil on ressurssi, tahtmist ja võimalusi sellega tegelda.

Loe edasi Väärituid ei ole võimalik häbistada, aga häbistatuid väärikaks muuta küll →