Elina Reinold ja Solarise keerdtrepp.           Foto: Sven Arbet Maaleht

See lugu ilmus pisut lühemana ajalehes Maaleht.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

***

Näitleja Elina, must poole hapram, kolme lapse ema, võtab alustamise enda peale:

“Ma käin õppimas lavakunstikateedri magistrantuuris. Seal Ingo Normet andis meie oma kursusekaaslasele Maria Lee Liivakule, dramaturgile, võimaluse pidada meile neli loengut dramaturgiast.

Maria andis meile ülesande, et kirjutage kaks lühikest jutukest, umbes viis lauset. Üks tuli kirjutada kõige halvemas stiilis, kõige igavam ja halvem lugu. Selline, et jätaks raamatu poest ostamata, kui seda sirvides sellist lõiku loeks. Teisele lehele tuli kirjutada enda jaoks huvitavad viis lauset, heas stiilis.

Ette lugedes selgus, et need laused, mis olid kirjutatud meie arust kõige halvemas stiilis, olid huvitavamad.

Liigne pingutus teha ilmtingimata laitmatut asja halvab.

 

 

Miks sa magistrantuuri läksid?

Tekkis tahtmine uuesti õppida.

Et oma mõtteid , ühelt poolt süstematiseerida, mustrisse seada, teiselt poolt avardada, täiendada, ehmatada.

Et osata teha üldistusi ja samas näha peenemaidki detaile.

Et saada väljastpoolt aru mis seespool toimub.

 

Ühel hetkel võib ju elus tekkida see tunne, et oskad ja tead juba kõike. Et ongi kõik?

Jah, et oled liiga valmis. Sinna magistriõppesse olen ma ikka täiesti omal tahtmisel läinud ja mul on oma teema, mida uurin. Ma tean oma huvi.

 

On see õpetamise huvi, et seda, mida oskad, teistele anda?

Ei, seda tunnet mul pole, veel, aga… Ma ei julge. Ma hoopis kogu aeg tunnen, et ma ei tea midagi. Mind huvitab näitlemine, laval olek… selle peensused. Kuidas luua laval erinevaid rolle. Kuidas mitte põrkuda ise iga kord samade lavahirmude vastu. Kuidas neid olukordi lahendada, kuidas leida teisi viise. Seda ma otsin ja leian ka. Olen nüüd uuesti õppides leidnud väikseid nõkse ja nippe, mida saan kohe laval proovida, ja tundub, et see, mida olen saanud, toimib. Midagi avaneb. Endale muutub lavalolek huvitavamaks.

 

Sinul on huvitav, aga minul saalis?

Ma pole sugugi kindel, et see üldse välja paistab.

 

Keegi võiks ju olla, kes kinnitab seda.

Ma tahaks, et mul oleks igal etendusel keegi vaatamas, kes ütleks, kuidas täna oli. Siis ma saaksin selle pealt edasi töötada. Ma ei saa ju kunagi teada, kuidas publik tunneb, pealegi on vastuvõtmine publiku seas erinev. Aga tuleb asjaga tegeleda, vaatame, kuhu see mind viib ja mida minus avab. Isegi kui vahepeal kõik kinni jookseb, siis on see ka tulemus.

 

Näitlejaga tegelemine võiks ju olla lavastaja asi, läbi aastate.

See töö peaks olema koostöö.! Mõned seda teevad ka. Muidugi, neid lavastajaid ei ole ülearu palju, et mitte öelda – on väga vähe.

 

Lavastajad lavastavad.

Otsitakse jah tüüpi, tüüpi, tüüpi, eriti filmi jaoks. Otsitakse tänavalt ja vahel leitakse ka. Võiks olla nii, et kui on hea näitleja, siis ta võib teha palju erinevaid tüüpe. See teadmine võiks olla küll. Head näitlejad suudavad seda.

Mõttest, mõtetest tuleb väga palju, aga see mõte peab olema vaba. Kunagi ei saa inimesena ja näitlejana valmis. Sina muutud, arened ja maailm koos sinuga. Või siis vastupidi.

 

Kui palju näitleja peab oma rolli panema iseennast?

Ma arvan, vähemalt praegusel hetkel, et ta peab iseenda ära unustama. Arvan, et laval võiks hakata rääkima see tegelane, kellele sa annad oma treenitud keha ja hääle. Tegelane räägib läbi sinu.

 

Siis välistad enda nii palju kui võimalik?

Ei, ei välista vist üldse. Lihtsalt ei mõtle sellele. Minu maailmavaade, elatud elu, see pole sellel hetkel tähtis. Lugu on ju tegelasest, kes pole mina.

Näitleja ei lähe ju lavale oma maailmavaadet kuulutama, selles rollis ja teises rollis. Lugu on ikkagi sellest, et… Vassiljev ja Bubõr ehitasid Eestisse teatri. Lugu on sellest tegelasest. Ja siis on teine lugu, kus on Antigone ja teised tegelased. Mis see “mina” siia puutub üldse.

 

Ma saalis küll mõtlesin sinust, kui sa seisid Vassiljevi ja Bubõri etenduse lõppedes Draamateatri tühjal laval üksi ja vanad suurte näitlejate vaimud seal ka olid. Ma ei mõelnud puhveti Enedele. Juhan Viidingule mõtlesin…

Jah, aga mina ei tea, mida sina näed. Kuigi selles viimases pildis ma võib-olla olengi mina ise.

 

Mida sa tunned, seistes tühjal laval?

Kas publik on saalis?

 

Ma ei lahterdaks?

Ma tunnen maailma suurust. Ruumi, mis ulatub kaugemale kui see lavaruum. (Pikk, pikk, pikk paus.)

Oma rolle tehes pean tähtsaks mõtteselgust ja konkreetset tegevust. Ideaalis: mida täpsem on ! mõte, seda suurem ja mitmetasandilisem on mängitav roll. Rollis peab olema mingisugune siht. (Paus.)

 

On sul meeles esimene lavastus? Mis meelde jäi?

“Boriss Godunov” Estonias. Olin 13. On see võimalik, et lauldi vene keeles? Värviline, suur…

 

Kuidas sa elus valikuid teed?

Kogu aeg peab valima. Iga päev poeleti ees seistes valmistab mulle suuri raskusi mõte, mida süüa teha, mida osta. Ei tea, kas see on natuke meditsiiniline, aga mul tekib täielik paanika tihtipeale. Vaatan kahte õlipudelit ja tulen sealt tulema, sest ma ei tea, kumba võtta. Ja kui võtan, siis kodus mõtlen, et oleksin pidanud võtma hoopis selle teise.

 

Kahtled seega endas palju? Kui õlipudelid välja jätta.

Ma ei oska öelda. Jah. Mingil pinnal kahtlen. Võib-olla sügavas sisimas ei kahtle üldse. Ma ei oska nii ennast lugeda. Kas ma tunnen ennast või ei tunne, kes seda teab.

 

See on nüüd jutt, mida ikka räägitakse. Selline kõiki ja kõike mõista püüdev. Kõik ei saa olla hea ja kõik ei saa olla halb.

Südamega peaks sellest aru saama küll, mis on hea ja mis halb. Kuula oma südame häält, siis teed õige valiku, seda räägitakse palju. Kas me üldse saame aru, mida me süda räägib? Kas me süda tahab meid üldse kõnetada? Nii palju on muid mõjutusi inimesel peal. Kuidas peaks? Kuidas teised seda näevad, kuulevad, mõistavad? Äkki me süda ütleb hoopis midagi absurdset ja see ongi õige, aga me ei taha seda kuulda. Me ei võta seda vastu. Äkki süda teeb sellise riuka.

 

Kukkuda on ka vaja.

Nii ehk naa kukud. Seda võimalust ei olegi, et ei kuku. Või on? Tunned sa kedagi sellist?

 

Nagu on, ma ei oska näiteid tuua.

Ei ole võimalik kõike õigesti teha, see ei ole inimloomuses.

 

Oled linnalaps?

Olen Tallinas sündinud küll, aga meil on isa sünnikodu Väike-Maarja lähedal, kus ma olen nüüd, kui mul on lapsed, püüdnud olla suviti. Lapsena olin ka palju maal, loomi peeti siis. Ma olen seda kõike näinud.

 

Käid sa teatri pidudel, istud puhkepäevadel teatris…

Arvan, et ma olen seltskondlik. Teatripidudel on tore. Samas mul on laste ja mehega kodus mõnusam. On tunne, et nemad vajavad mind rohkem!

Teater on koostöö, sa pead leidma need inimesed, kellega mõtteid vahetada, kellega rääkida… Kui sa kuskil ei käi, siis ei ole see võimalik. Peab olema seltskondlik ikka!

 

Kas see, et sa ei figureeri seriaalides, on su enda valik või on sind unustatud, et olid lastega kodus ja oled vabakutseline aastaid juba…

Ma ei tea seda, ma ei ole enda meelest pildist ära olnud, kui siit minu poolt vaadata. Seriaalides mängivate näitlejate ring on kitsas. Aga see pilt muutub ka nii paari aastaste vahedega.

 

Sa tahaksid seriaalides mängida!?

Vabalt. Ma teeksin hea meelega. Ja olen teinud ka. Aga ei ole midagi hullu, kui ei tee. Raha ja kuulsuse kiusatusest ei ole minagi puhas. Ja seriaalis saab ka hästi mängida, saab kaameraga tööd proovida ja… Tead, see pole teema, millesse süveneda. Meil on palju häid näitlejaid lisaks neile,keda kasutatakse seriaalides ja filmides.

 

Kas on mingi tunnetuslik vahe, et see töö on tähtsam, see vähemtähtsam?

Olen nüüd viis või kuus aastat olnud vabakutseline. Kui võtan mingi töö vastu, siis on see minu enda otsus ja vastutus. Püüan prooviaega kasutada 100%. Ma ei ole palju ära öelnud osadest. Mõni asi küll, ajapuudusest, ja mõni sellepärast, et materjali lugedes tunnen, et see ei ole see. Olen siis palunud, et mõelge ümber, et mulle tundub, et teil on parem, kui mina ei tee.

Eri projektides kogunevate näitlejate hoiak on teine kui riigiteatris, kus näitlejal on pühapäeval esietendus ja teisipäeval hakkavad jälle proovid. Mul ei ole sellist asja, ma ootan prooviperioodi algusi, lähen hommikul rõõmuga proovi. Lähen siis ka rõõmuga, kui tunnen, et miski on kokku jooksnud. Mul on see huvi kaasas, et kuidas ma sellest välja tulen…. Mul on see tunne ka veel meeles, kuidas on, kui enam ei jaksa, kui tööd on liiga palju ja see ei köida.

 

“Antigone” trupi mehed rääkisid mulle te Iraanis käimisest hirmutavaid lugusid? *

Iraanis käik on täis absurdi. Seal oli plaanis tsenseerijatele ettemäng päeval. Kuna lava ei jõudnud päeval valmis, siis… kui lihtsalt käib see, et 800 piletiga inimest jäetakse ukse taha ja me mängime tükki kuuele mehele mustas. Ja seda tehakse selle päeva õhtul, kui hommikul on maetud poiss, kelle tappis politsei.

Ma ajasin neile mängides oma rida, tegime julgelt proovi nende mustas meeste pilgu all. Vahel on ju nii, et ei anna endale päriselt aru sellest, mis toimub.

 

Kas sellist hirmu teil ei tekkinud, et äkki ei saa enam koju?

Ei. Me nägime meeleavaldust, see oli rahumeelne rahvarongkäik läbi linna. Hiljem kuulsime, kui palju inimesi oli seal kinni võetud. Õõvastav oli näha sõjaväge relvadega tänavatel – kiivrid, maskid, kumminuiad… ja neid on rohkem kui rahvast. Lisaks meie poisid, kes kogemata kinni võeti. Siis oli küll selline tunne, et ma ei julge mängida seda tükki. See läks üle, aga see hirm andis palju juurde, roll läks selgemaks, lihtsamaks. See oli väga vihane rida.

 

Saite sealsed etendused ka videosse?

Jah, lõpuks saime, selleks tuli hankida luba ja selle saamine, et oma etendust salvestada, oli väga keerukas.

Muide, pärast seda, kui meie poisid kinni võeti, meid ei lastud enam hotellist välja. Meile ei öeldud, kus poisid viibivad, öeldi ainult, et ärgu me muretsegu. Sellist gruppi, kus üks mees läheb ja pildistab sõjaväge, ei lasta kuhugi. Meil jäi seepärast üks festivali parimaid etendusi nägemata.

 

Kuidas Teherani publik te “Antigone” vastu võttis?

Nii head vastuvõttu kui oli Iraanis ei ole mina oma elus kogenud. See ei olnud vaid sõbralikkus, seal oli väga tuntav, kuidas etendus sõltub publikust. Kuidas etendus elab, kui publik on tähelepanelik ja hakkab sinuga samas rütmis hingama. Siis hakkab laval juhtuma.

Tänu publikule sai me etendus uue ja eheda elu sisse. Seal oli palju suurem lava kui siin, 800 inimest saalis, istuti treppidel… Mulle tundus, et piisas vaid sellestki, et mõtlesin oma Antigone mõtet. Tundus, et kui liigutan pead sellel suurel laval vaid millimeetri, siis saal juba reageerib: ooohhhh. Nad olid nii kaasas, nagu nad oleksid minu küljes. See võib kõlada liialdusena, aga pärast teist etendust mu sees kõik värises. See etendus nende jaoks ei olnud sugugi vähem tähtis kui “Vaikuse vallamaja” ja “Pilvede värvid” meie jaoks, omal ajal.

Mängime aprillis Antigonet taas ka Tallinnas No teatris. Näis, kuidas on jälle kodus olla. Põnev.

 

Mis on näitlejat edasi viiv jõud?

Ma ei oska seda sõnastada, aga see on miski muu kui raha ja kuulsus, elementaarne. Muidugi võib ka raha pärast hästi teha, aga see, millel asi püsib, on muu. Näitleja peab olema seal, kus ta on oodatud ja hoitud. Teha tuleb neid asju, mis teevad õnnelikuks.

 

Sina oled?

No mida sa küsid? Olen jah.

Mind on juba pikemat aega vaevanud see – ma olen õnnelik. Noh, keegi pole ju kogu aeg. Kui ta just hull või teises ilmas pole.

 

 

* MTÜ s R.A.A.A.M 2010 aasta 11.augustil esietendunud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh lavastuses „Antigone“ mängivad näitlejad Näitlejad: Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Elina Reinold, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Ago Anderson (Pärnu Endla), Ragne Pekarev (Vanemuine) ja Külli Reinumägi.

Lavastus kutsuti 29. rahvusvahelisele teatrifestival Fadjris. Festival peeti 5.-20. veebruarini Teheranis. Võistlusprogrammis osales 14 lavastust 11 riigist.

 

• 20. veebruaril toimunud teatrifestivali lõputseremoonial võitis Elina Reinold parima naisnäitleja preemia nimitegelase rolli eest R.A.A.A.Mi lavastuses „Antigone“.

 

• Ghanizadeh´i „Antigone“ pälvis poliitiliselt rahutus Teheranis väga suure publiku tähelepanu. Lavastaja kodumaal mängitud nelja etendust külastas ligikaudu 2500 inimest.