Kultuurikatustel koos kahemehesaega

Lugu ilmus esmalt Maalehes:  http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/kultuurikatustel-koos-kahemehesaega.d?id=59257436

 

Usun, et kuulajateni, kes tahtsid, jõudis Riho Sibula Vladislav Korzetsi luuletustest tehtud laulude plaat just septembris. Plaadi nimi on “Kahemehesaag”. Ja kahemehesaega saetakse suuri puid vaid. See saagimine võetakse ette vaid siis kui teisiti ei saa

Kahemehesaega saagimine ei ole naljatöö ja eeldab saagijate kokkukõlamist. Pealiskaudsusel ei ole ses kohta. Muusikas ja teatris on kooskõla ja kokkukõla elamuse tekkimise eeldus.

Kirg on aus ja ei peta. Hannaliisa Uusmaa mängib ja laulab oma naiseksolemisest ja tunnetest nii, et hetkekski ei teki kahtlust, ainult rumal  ei armu temasse. Foto: Mats Õun

 

Ooper on suurem kui elu

Jarek Kasar kirjutas muusika ja sai ooperi “Katuselt”. Uku Uusberg lavastas. Koos ilmselt lihvisid lavalugu, ise olid laval lauljad. Noormehed kutsusid meeskonda Hannaliisa Uusma ja noorteorkesteri Reaalmažoor. Kunstniku nimi on ka selles meeskonnas tähtis, Jan Tomson on lava- ja kostüümikunstnik. Ooperit mängiti Põhuteatris.

Välja tuli see nii hästi, et paneb pisut imestama, miks Estonia ooperijuhid ei ole tegijatele ettepanekut teinud seda ooperit selle koosseisuga nende majas mängima hakata.

 

Loe edasi Kultuurikatustel koos kahemehesaega

Mladen Kiselov: Kõigi maade andekad inimesed, ühinege!

 

Lavastaja Mladen Kiselov augustis Pärnus Monomaffia festivali aegu.

 

Enne seda juttu oleme Mladen Kiseloviga istunud kolmel päeval teatrisaalis peaaegu kõrvuti ja peaaegu 14 tundi. Meid ühendab nägemise kogemus. Tema ütleb, et tal on Eestis huvitav.

 

Mladen, kuidas sa vaatad etendusi, kas nagu õpetaja, nagu lavastaja, nagu tavaline vaataja…?

Ma ei tea, kas saan veel vaadata nii, nagu vaatasin, kui olin noorem, kui vähem teadsin elukutsest, sellest, kuidas kõik tehtud on. Noor olles vaatad ju teatrit kuidagi palju lahtisemate silmadega, ime võtab siis meid kergemini oma kaissu.

Praegu on kõik raskem – tehnikad, see, kuidas tehtud… ma näen nagu röntgenipilte. Selliselt vaadates sa tihti lihtsalt ei ole võimeline andma ennast selle loo kätte, mida jutustatakse. Näed hoopis seda, mida võiks teisiti teha.

Aga teisest küljest, kui tõesti laval sünnib midagi mulle… Teater mõjub ju inimesele isiklikult, tal ei ole universaalset ühte omadust, mis mõjuks kõigile ühtemoodi. Kui minuni niisiis jõuab ootamatult selline ühenduskiir laval sündivaga, siis olen väga õnnelik teadmisest, et ma pole siirast, puhast vaatamist päris ära kaotanud.

Loe edasi Mladen Kiselov: Kõigi maade andekad inimesed, ühinege!

Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

 

See lugu ilmus ajalehes Maaleht 16.septembril

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska


See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

 

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska

Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska


See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

 

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska

Selle suve teater tantsis elutantsu koos surnutega

See lugu ilmus ajakirjas Teater Muusika Kino .

Eesti suveteater on aastatega jõudnud sellise kunstilise tasemeni, et kohe tuleks ellu kutsuda Teatriliidu suveteatri-preemia, mis väärtustaks suvelavadel tehtut.

Muutused on õhus ja üldiselt ju räägitakse, et suurte muutuste eel tormavat inimesed elu põletama. Sellist elupõletamist vähemasti minu vaatamiseks valitud suveteatris ei olnud. Mitmes lavastuses anti mõista, et elu ei ole raiskamiseks, et me ei ela igavesti. „Hea teater on ohtlik, ootamatu ja valus,” rääkis Venemaa teatritark Oleg Lojevski (muu hulgas Permi teatrifestivali „Režiiruum” peakorraldaja) Viinistul pärast ühenduse R.A.A.A.M. „Tühermaa” esietendust. Ta lisas, et hea teatri saalid ei jää kunagi tühjaks.

Minu jaoks on teater ikkagi see koht maa peal, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Muu kõik on arvud, plastmass ja plasma,” võrdles Lojevski. „Siin aga näitleja tuleb lavale ja ei tee veel suudki lahti, kui tajud tema energiat või ei taju seda. Etendust vaatad ju ikkagi kogu kehaga, kogu organismiga, mitte ainult silmade või mõistusega…”

 

Loe edasi Selle suve teater tantsis elutantsu koos surnutega

Loe, see loeb