Lugu ilmus esmalt Maalehes:  http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/kultuurikatustel-koos-kahemehesaega.d?id=59257436

Usun, et kuulajateni, kes tahtsid, jõudis Riho Sibula Vladislav Korzetsi luuletustest tehtud laulude plaat just septembris. Plaadi nimi on “Kahemehesaag”. Ja kahemehesaega saetakse suuri puid vaid. See saagimine võetakse ette vaid siis kui teisiti ei saa

Kahemehesaega saagimine ei ole naljatöö ja eeldab saagijate kokkukõlamist. Pealiskaudsusel ei ole ses kohta. Muusikas ja teatris on kooskõla ja kokkukõla elamuse tekkimise eeldus.

Kirg on aus ja ei peta. Hannaliisa Uusmaa mängib ja laulab oma naiseksolemisest ja tunnetest nii, et hetkekski ei teki kahtlust, ainult rumal  ei armu temasse. Foto: Mats Õun

Ooper on suurem kui elu

Jarek Kasar kirjutas muusika ja sai ooperi “Katuselt”. Uku Uusberg lavastas. Koos ilmselt lihvisid lavalugu, ise olid laval lauljad. Noormehed kutsusid meeskonda Hannaliisa Uusma ja noorteorkesteri Reaalmažoor. Kunstniku nimi on ka selles meeskonnas tähtis, Jan Tomson on lava- ja kostüümikunstnik. Ooperit mängiti Põhuteatris.

Välja tuli see nii hästi, et paneb pisut imestama, miks Estonia ooperijuhid ei ole tegijatele ettepanekut teinud seda ooperit selle koosseisuga nende majas mängima hakata.

Loe edasi Kultuurikatustel koos kahemehesaega →

See lugu ilmus ajalehes Maaleht 16.septembril

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja →

See lugu ilmus ajakirjas Teater Muusika Kino .

Eesti suveteater on aastatega jõudnud sellise kunstilise tasemeni, et kohe tuleks ellu kutsuda Teatriliidu suveteatri-preemia, mis väärtustaks suvelavadel tehtut.

Muutused on õhus ja üldiselt ju räägitakse, et suurte muutuste eel tormavat inimesed elu põletama. Sellist elupõletamist vähemasti minu vaatamiseks valitud suveteatris ei olnud. Mitmes lavastuses anti mõista, et elu ei ole raiskamiseks, et me ei ela igavesti. „Hea teater on ohtlik, ootamatu ja valus,” rääkis Venemaa teatritark Oleg Lojevski (muu hulgas Permi teatrifestivali „Režiiruum” peakorraldaja) Viinistul pärast ühenduse R.A.A.A.M. „Tühermaa” esietendust. Ta lisas, et hea teatri saalid ei jää kunagi tühjaks.

„Minu jaoks on teater ikkagi see koht maa peal, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Muu kõik on arvud, plastmass ja plasma,” võrdles Lojevski. „Siin aga näitleja tuleb lavale ja ei tee veel suudki lahti, kui tajud tema energiat või ei taju seda. Etendust vaatad ju ikkagi kogu kehaga, kogu organismiga, mitte ainult silmade või mõistusega…”

Loe edasi Selle suve teater tantsis elutantsu koos surnutega →