“…Räestu köögiaken, kus sel talvel igal
õhtul, kui seal olen, on põlend see lamp.” Kirjutab Lauri Sommer.

„Kevade samme on juba tunda, isegi päike mõnedel hetkedel…“ jätab Lauri Sommer paar nädalat tagasi meelega lause pooleli. Kõik selge sõnadeta.

Lauri, milline on sinu suhe teatriga, küsin seda sellepärast, et su kirjutamine on mu kujutluses sarnane näitleja tööga osa loomisel? (Sisseelamine)

Olen kunagi mõne aasta teatriteadust õppinud, aga see teoreetiline lähenemine ei istunud mulle. Tegin kaasa ka paaris etenduses, aga lavatunde olen kõige selgemalt kätte saanud muusikuna. Kuna elan mujal, siis ei satu eriti etendustele. Meeldinud on sellised äärepealsed asjad, nagu Viljandi Invateatri Karlanda tykk „Võlupuu“, Krabi kylätiatri võrokiilne jant „Kiiksu kohvik“ ning Taago Tubina hea teksti ja erakordse ruumi koosmõjus tekkinud „Kogujad“. Kirjanik ja tema tegelased, näitleja ja rollid – eks nad ole onupojad või vahel isegi vennad. Sisseelamise tõttu on kõik inimesega tegelevad kunstid paratamatult sarnased, aga tulemus vormistatakse erinevalt. Raamatu käsikiri käib läbi palju muutusi (nagu tegelaskuju intensiivses prooviperioodis) ja jääb kaante vahele kindlas sõnastuses, kuid iga väärt raamat räägib eri vanuses lugedes ise juttu. Näitleja võib sama rolli etendustel pidevalt teisendada. Tema töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga.

Loe edasi Lauri Sommer: Näitleja töötab rohkem nähtavaga, kirjanik kujuteldavaga →

Jaanus Johanson Vanemuise teatri ees festivalil Draama 2009.

Selle pika intervjuu Valmiera Draamateatri näitleja Jaanus Johansoniga tegi ja saatis Teatrikülgedele Lätist Hannes Korjus. Jutud on räägitud 2009. aasta sügisest – 2010. a. märtsini. Loos on säilitatud Hannes Korjuse ja Jaanus Johansoni pisut teistmoodi sõnakasutus. Intervjuust saab aimu ka Läti teatri tänasest seisust.

Hannes Korjus: Jaanus, kui ma ei eksi, siis peaksid Sa olema ainuke Eesti päritoluga professionaalne Läti teatrinäitleja. Vaatasin Valmiera draamateatri koduleheküljelt järgi, teatrilaval oled Sa mänginud Eesti autorite näidendites või olnud ise eestlaseks: hiljutises Lauris Gundarsi “Lätlaste ajas”, Andrus Kivirähki “Eesti matustes”, Jaan Krossi “Keisri hullus” (2003), Jaan Tätte “Ristumises peateega”.

Oled Eesti autorite näidendeid läti keelde tõlkinud – peale ülalmainitute veel A. Kitzbergi “Libahunt”, J. Tätte “Palju õnne argipäevaks”, Urmas Vadi “Kohtume trompetis”, “Varasta veel võõraid karusid”, Andrus Kivirähku “Romeo ja Julia”…

Kas Sa ei ole mõelnud vahel sellele, et see Lätimaal eestlaseks olemine ja eestlase mängimine ära lõpetada, ning Eestimaale elama -näitlema minna?

Jaanus Johanson: Vaevalt, et Eesti teater vajab sellist väliseestlast. Teater on ikka suurel määral sõnateater, ega mu eesti keel nii puhas ja selge ei ole. Kuid mitmeid korda olen lavastajatega rääkinud võimalusest tulla mõnda rolli külalisena mängima. Senini pole tulnud võimalust, loodan järgmisel suvel osaleda projektiga „Kristjan Jaan ja Eduard“ kaasnevas Tartu vabaõhulavastuses. Loodan, et Andres Keil kirjutab ka mulle näidendis mõne ilusa rolli.

Loe edasi Läti näitleja Jaanusesse on teatrihuvi sisse sündinud →