Ervin Õunapuu illustratsioon

Sõnu pakkus Rainer Kerge, sõnu seletas Margus Mikomägi

Kui ajakirjanik Rainer Kerge andis „Koguja raamatu“ ilmudes nõu kirjutada lehte väike teatrileksikon, olin mõttega päri just sellepärast, et mulle meenusid Raineri isakodus vaba loomaelu elavad küülikud

A

Argus – näitlejate, miks mitte me kõigi hirm, et kui ma sellest osast või intervjuust ära ütlen, siis kaon pildilt. Argus mõelda omamoodi, argus olla täiskasvanu, argus vastanduda. Küülikud Maarja-Magdaleena põllul hunti ei karda.

Aplaus – käte kokkutagumine vaimustuse väljendamiseks. Sellega kaasneb huilgamine ja jalgade trampimine. Tihti ebainimlik. Näitleja Maksim Gorki näidendis „Põhjas“ ütleb, et aplaus on nagu viin, ja tal on õigus. Aplaus hakkab pähe. Õnnestab.

Ma ei julge tänaseni istuma jääda, kui kogu saal mõttetusele halleluuja karjub. Aga peaks.

B

Blamaaž – kui teatriinimesed ajakirjanduses oma eraelu elavad. Selle asemel, et elada päriselt ja olla õnnelik. Kui see, kes kellega käib, ületab teatris tehtu elamusväärtuse, siis tuleks kannapööre teha ja enne näitamist mõelda. Võpatan alati, kui mõni, keda pean arukaks, Õhtulehes või Postimehes räägib, kuidas ta naist vahetas.

Loe edasi Kuidas seletada teatrit elusatele küülikutele →

Kes keda? Andres Lepik ja Janek Vadi, etenduses Rööv.

“Vahetage kööginuga päris pistoda vastu ja pange seifi ehtsad kalliskivid. Siis on korras,“ nii mõtlen ja ütlen trupile pärast Õisu mõisas nähtud lavastuse “Rööv” läbimängu. Lavastuse esietendus on homme, 2. juulil.
Ennastarmastav, edev ja küüniline kirjanik Andrew Wake (näitleja Andres Lepik) meelitab enda majja oma naise armukese Milo Tindle’i (näitleja Janek Vadi). Wake on edukas kriminaalromaanide autor, kes on kiindunud mängumaailma ja mängu. Tema õnnetuseks on mängur ka Tindle. Ja mängud on üpris julmad. Meeste mängud naise pärast ja mitte ainult. Mõisas näidatava meeste mängu korraldavad Viljandi MTÜ Kultuuritsehh noored tegijad.

Loe edasi Detailitäpne röövimise mäng Õisu mõisasaalis →