Elmo Nüganen lavastab ja tema õpilased mängivad Moliere’i näidendi «Scapini kelmused» Tallinna Linnateatri lavaaugus mereäärseks looks.
Teadupoolest kuulutas Euroopa kultuuripealinn Tallinn kunagi oma kultuuriaastat läbivaks ideeks «Mereäärsed lood». Vähemasti mõni päev tagasi ei viidanud spetsiaalsete mereäärsete lugude jutustamisele pealinna kallil koduleheküljel miski.
Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.
Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.
Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.
„Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.
Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.
Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.
Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…
Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.
Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?
Alates 1989. aastast.
Mitmest keelest?
Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.
Mis raamatud need on?
Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.
Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?
Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.
Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?
Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.
Teatriprofessor Ingo Normet kirjutas raamatu “Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits” . Teatripraktik Jaan Tooming luges seda ja arvab.
Vana Grenztein kuulutas ammu : „ Õpi elust enesest, see on tõde igavest ! „ Seda nõuab ka Ingo Normet. Tahab saata näitlejahakatised tehasesse, välja joodikute juurde, kooli, poodi jne. , et õpilased hakkaksid „ loomulikult „ rääkima. Et nad oleksid eluliselt tõepärased. Nagu oleks „ elu „ kunst !!!
Margus Mikomägi
Kui Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu on talu uueks saamise tööd detailideni üle vaadanud, ütleb ta, et õde ei annaks seda andeks, kui me tema juurde sööma ei läheks.
Tartus, linnakodus ootavad Margust kaks kaksikutest teatritalupoega. Tartu kodu on Saueaugust vähemalt kolme tunni sõidu kaugusel.
Sõnakõlksudki on päris
See, kuidas Marguse vanem õde Marju oma nooremat venda vaatab, võtab igasuguse kahtluse – tõepoolest ta poleks andeks saanud õe juurde minemata jätmist. Kadedaks tegevalt ja eestlasliku varjamiseta näitab õde välja oma hoolimist ja tingimusteta armastust.
Kolm aastat tagasi rääkis Margus Kasterpalu Teatrikülgedel: „Isa küsis mult enne surma, et mis talust saab, mees? Oli siin talus tagatoas… Olin valmis mõelnud mõne vastuse. Ütlesin talle, et teeks teatrit, et ma muud ei oska. Ta esialgu arvas, et see on väga rumal jutt, saatis mu toast välja. Järgmine päev kutsus tagasi, et räägime lähemalt. Rääkisime. Mulle tundub, et isal on praegu hea meel.“
Nüüd on Margus Martna vallas teatritalu pidanud kümme aastat.
Hugo Murre oma Märjamaa koduaias. Foto Viio Aitsam
Hugo! Oled nüüd mälestus vaid. Mis muud ikka muutunud on. Ehk see, et Sa ei helista mulle enam ja ei kommenteeri vaimukalt elu, rubriigis “Olukorrast riigis”. Oled nüüd kättesaamatult lähedal, Märjamaa vanamees Don Hugo. See vanamees, kes võib tingimusteta õigusega istuda lavatornis ja vaid vaadata all pöörlevat lava. Oled nüüd Mees, kes ei räägi ega kirjuta.
23. juulil 2006. aastal me istusime pikalt Su Märjamaa koduaias ja rääkisime – maast, ilmast ja teatrist. Mul on see jutt alles, Hugo, mitte ainult meeles, vaid ka kassetil. Sa olid see eriline mees, kes oli surmaga sina-peal kogu me paarkümmend aastat kestnud tutvuse jooksul. Sa teadsid, et ükskord tuleb surra nagunii. Eks me kõik teame, aga Sinul oli see teadmine kogemuslik.