Teatripäeval tapeti laululindu.

Tartu Uue teatri äsja esietendunud lavastuse „Vanemuise biitlid“ lõpustseenis küsib üks biitels: „Kuidas tappa laulindu?“.

Selle teatri juhi Ivar Põllu ümber on kokku saanud „Valge võtme vennaskond“, kes teeb seal seda, mida teeb, nö valges kastis, mitte mustas (mitte blackboxis, nagu kombeks). Seda tunnetust kannavad mu meelest Eesti teatrites muu hulgas Urmas Lennuk ja Uku Uusberg. Muide, Peeter Jalakas, nii ootamatu kui see ei tundu, oma Krahli bändiga niisama.

Loe edasi Igaviku nupp inimjalgadega kirstus →

Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll

Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.

Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.

Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.

Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev

Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal ‒ MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“

Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.

Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.

Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu

Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega ‒ Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.

Loe edasi Teater minu armastus ehk: kuidas teater →

Mladen Kisselov 1943 – 29. oktoober 2012 , lavastaja kelle lavastust “Nelipühad” Draamateatris on 2013 Aastal lavastus.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguse kujundaja Priidu Adlas.

http://www.draamateater.ee/nelipuehad

Draamateatris esietendunud David Edgari näidend „Nelipühad“ Eesti bulgaarlase Mladen Kisselovi lavastuses on suur, tähenduslik ja maailmas sündivat sõnastav.

Selles loos, õigemini neis lugudes (laval on paarkümmend osatäitjat, kellel oma koos ja eraldi oma asi ajada-rääkida) ja lavastuses on razmahhi. Kes vene keelt ei mõista, sellele võib selle sõna tõlkida ehk haardeks. Haardega lavastusi on meil teisigi, razmahhiga lavastusi on mõni. Laval on maailm ja laval on inimene, lood on isiklikud, lavastus annab üldistuse.

Et mitte olla üldsõnaline, siis pakun sesse ritta, millesse „Nelipühad“ Eesti teatripildis asetub, kaks lavastust lähiajast – Linnateatris Peter Barnesi „Jumala narride vennaskond“ Elmo Nüganeni ja Von Grahli „Gilgameš“ Peeter Jalaka lavastuses.

Loe edasi Maailm on piiririik tõmbetuultes →