Margus Mikomägi
Novembris saab Tallinnas valmis uus teatrimaja, Vaba Lava teatrikeskus Balti jaama kõrval asuvas Telliskivi Loomelinnakus.
Uue teatrikeskuse sünnist märku andval pressikonverentsil oli dramaturgiline ülesehitus. Alustasid vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold. Lugesid muu hulgas sellise teksti: „Kitsastes oludes tekkinud ja kiratsenud Eesti näitekunst on siiamaani Diogenes olnud, kes ennast oma „tünni“ sees on lõbustanud. Eesti jõukamate olluste lugupidamist äratavad jõupingutused on meie teatrile nüüd avarad ja pidulikud ruumid nõutanud. Kas mõtleb aga Eesti näitekunst ka omades uutes lahedamates tingimustes ikka veel endiseks, enesega rahulolevaks Diogeneseks edasi jääda, kes ennast „tünni“ sees on harjunud lõbustama?“.
Ega nad ei öelnud, et pisut vanamoelises keeles ettekantu on pärit 1913. aastast, ajast, kui avati Estonia teater.
Seejärel sai sõna produtsent Märt Meos, kelle kõne siin tulevastele põlvedele saja aasta pärast tsiteerimiseks tervikuna ära toon.
Vabadus on kureeritud paratamatus
Märt Meos, 2013. aasta 6. veebruaril
„2010. aasta mais said 9 Eesti väike- ja projektiteatri esindajat notari juures kokku, et allkirjastada SA Vaba Lava asutamisleping ja põhikiri.
Vähem kui kolme aastaga on saanud võimalikuks, et me täna julgeme rääkida teatrikeskuse avamisest sel aastal. See tähendab, et seda keskust on olnud väga-väga vaja. Avatud teatrikeskus, mis korjab teatri-ideid ja aitab neid lavastusteks vormida – see on meie sõnateatris uus lähenemine ja uus mudel.
Kiire vajadus sellise teatrikeskuse järele osutab ka sellele, et Eesti teater on ummikus. Hetkel keerleb enamik teatreid nagu mingis suletud rattas, mille läbivaks märksõnaks on raha. Kogu repertuaar on paratamatult allutatud sellele. Ideed, need kõige tähtsamad, kipuvad teatrist kaduma. Kui silmad kinni 100 korda märklaua poole lasta, võib ju ka mõnikord tabada, aga seda väga harva ja juhuslikult. Padruneid kulub palju.
Lavastusi tehakse pelgalt selleks, et lepingukohustusi täita või, veel hullem, et igakuine liising saaks makstud. Sellise lähenemisega jõutakse harva kunsti-imeni. See kriitika puudutab eelkõige teatrijuhte. Minu arvates me armastame ikka veel ennast teatris, mitte teatrit endas. Oleme unustanud vastutuse kunsti ja kultuuri tuleviku ees, rääkimata missioonitundest.
Seda olukorda on raske muuta, kuid siiski… Vaba Lava toob fookusesse tagasi IDEE… Küsimused miks, kellele, milleks…
Ka teatrikeskuse rajamine on alguse saanud ideest ja meil poleks põhjust täna koguneda, kui teatrikeskuse alusepanijad oleks eelkõige lähtunud rahast. Siin on palju vabatahtlikku tegevust ja see meenutab meie eelkäijate teatrimajade ehitamist.
Kuna keskusi on üks, aastas 12 kuud ja väiketeatreid rohkem kui 20, lisaks uute võimalustega tekkivad kooslused, tuleb teha valik. Vabadus on kureeritud paratamatus.
Selleks, et vabadusest ei saaks anarhia, on meil kuraatorid ‒ Eesti ja rahvusvaheline kuraator. Mul on väga hea meel, et meie esimene kuraator on suurte kogemustega teatriautoriteet Oleg Lojevski. Kuraator suure teatriruumi esindajana tähendab, et Vaba Lavas toimuv ei ole ainult meie siseringi asi. See, et Oleg oli nõus vähemalt aastaks end Vaba Lavaga siduma, on suur võit. Võidab kogu Eesti teater. Ka see koostöö on rajatud õigetele alustele, sest raha meil talle ju pakkuda ei olnud. Lojevski oli nõus ja ju oli meie olekus aimatav tahe ja entusiasm see, mille pärast ta kõhklemata nõustus.
See, et meil saab olema iga aasta tagant vahetuv rahvusvaheline kuraator, viitab selgelt sellele, et meile on tähtis rahvusvaheline koostöö. Valminud keskuses ei ole tulevikus haruldased rahvusvahelised lavastused, õpikojad ja meistriklassid.
Me tahame olla teatrit täiendav, mitte vastanduv jõud. Meie eesmärk on Eesti teatrit rikastada, mitmekesistada ja olla avatud.”
***
Istusin seda kõnet kuulates Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa kõrval ja tundsin lausa, kuidas see sisulise mõttekaaslase ja sõbra kõne teda valusalt puudutas. Vastuvaidlemiseni välja. „Meie presikonverentsini ei jõudnudki.“ ütles ta. Tähendab, ka riigiteatris saab luua, olla siin ja praegu, südame ja mõistusega. Mida sajaosalised hiljem üksmeelselt kinnitasid.
Pressikonverentsil näidati Tartu filmi- ja fotokompaniis „Pimik“ (tegijad Andres Keil, Jaak Kilmi ja Siim Sillmaa; „Pimiku“ kodulehel on sarnaselt Märt Meose rõhutusele, et teatri aluseks on idee, nende meeste tutvustuseks öeldud, et nende põhitegevus on mõtlemine) tehtud videot, mis andis ülevaate seni tehtust ja tehtavast. Selles said sõna kõik osapooled, ka arhitekt ja rahastaja.
Videot, kus on öeldud ja näha ka Vaba Lava kuraatorprogrammi tingimused ja tähtajad, leiate siit: www.vabalava.ee .
