Joonistas Valdek Alber
Roman Baskin saab 25. detsembril 60aastaseks. Kas ta on nüüd vana või noor? Talle endale meeldib ütelda, et muu maailm hakkab alles viiekümnestele meestele korralikult maksma. Kogemuste ja professionaalsuse eest.
„Kõik mu jutt on seotud sellega, kui kõrge on me nõudlikkuse aste. Teatris, ühiskonnas… Meil asetatakse latt enamasti 40 sentimeetri kõrgusele, hüpatakse sellest üle ja kiidetakse seda “saavutust” siis taevani,” ütleb noor Baskin hoopis hiljem, aga meie jutu alguses küsib ootamatu otsekohesusega: “Mis sa tahad must siis?” Vastan pisut ebalevalt, ehkki oleme juba pikki aastaid sina peal: “Räägi mõni anekdoot.” Anekdootideni me tegelikult ei jõua.
Kas kuuekümneaastane mees veel unistab?
Oh, sa lüürik… Ma isegi imestan veel, rääkimata unistamisest. Kus sa siis! Vabatahtlikult ei tasu kõrvu pea alla panna. Nooreks Baskiniks mind vahest enam kutsuda ei tasu ja Vana Baskini teater võiks ka endale nüüd uue nime leida … seda küll…
Ma ei ole kunagi kartnud vana olla. Olen eluaeg tahtnud olla selline viiekümnene. Miks? Soliidsem, käsi on raskem juba, maailmas siis alles hakatakse proffidele maksma. See ei ole igal pool nii nagu meil siin, et iga roheline haibitakse üles ja kolme aasta pärast unustatakse. Maailmas ikkagi küpsuse ja professionaalsuse eest makstakse. Meil on need omadused pigem kui sõimusõnad.
See pole ju ainult teatris nii?
Muidugi, teater peegeldab ühiskonda … ajastu kroonika. Teater on lihtsalt üks väljendusvõimalus.
Oled sa teinud oma suured otsused elus ise?
Aga kes siis?
Banaalne, aga isa ja ema näiteks sinu eest.
Oh, mine nüüd. Jah, Voldemar Panso tegi mulle ettepaneku teatrikooli tulla ‒ ma ise püüdsin Moskvasse kinoinstituuti sisse saada … tulutult. See võis küll olla, et Panso tundis mu isa-ema ja sellepärast kutsus, aga ei rohkemat. Ema oli sellele (näitlejaks saamisele – toim) üsna vastu.
Ma olen pendeldanud kino ja teatri vahel ise oma valikuid tehes. Mõjutustega loomulikult paljudelt. Õpetajaid on ikka olnud … õnneks. Neid, kellelt tasub õppida.
Mõnda asja kahetsen ka. Näiteks seda, et astusin Euroopa filmifestivalide karusselli pealt ise maha.
Loe edasi Roman Baskin unistab tõest ja õigusest →