alt

Müüa lipulaevad, hulgi on odavam

Tark oskab rumalust ette kujutada ega pea
ilmtingimata seda nägema, et kogeda.
Oodates valget laeva. Oi, valget laeva!

Küsisin, miski paarkümmend aastat tagasi küll juba, etiketiekspert Tiina Tšatšualt, et kas ma tohin kaabut kanda ka toas. Kuidagi oli see tunne, et kaabu on kombeks varna riputada. Aga ma polnud siis veel väga east lähtuva konservatiivsuse küüsis. Kippusin mitmesuguseid mütse peas hoidma ka tubades. Kaabu hoidis mõtteid koos ja juuksed ei lehvinud sobimatult – mitu head ühe mütsi all. Minu meelest nii. Sobisid nii barett kui ka kaabu, murumüts ja tagurpidi nokats, isegi soni kandsin mõni kuu.

Aga siiski küsisin, see näitas, et ju ma ikka kahtlesin. Praegu sellele ajale tagasi vaadates ja mütsiotsingu eneseanalüüsi tehes küsin endalt, kas ma tahtsin olla ise või meeldida teistele? Küllap ma siis vist ei osanud veel mõelda, et kui sa ikka endale ei meeldi, siis ei saa sa ka mitte mingi kaabuvalemiga teistele meeldida. Eks see näivuse üle mõtisklemine ja sellele sisu otsimine on minuga alati kaasas käinud. Aga kaabu kandmise kohta andis Tiina mulle põhjaliku vastuse. See käis etiketi kohta ka üldisemalt: külas olles tuleb arvestada neid reegleid ja harjumusi, mis seal kehtivad; see ongi viisakus.

Minu jaoks tähendas konservatiivsus senimaani viisakust. Mul on meeles, kuidas Gunnar Kilgas tervitas. Olin noor poiss ja selle tänaval öeldud tere üle uhke. Just sellepärast, et see ei olnud öeldud viisakuse pärast vaid. Vanahärra teisest ajast tervitas nii, et see tervitus kuulus ainult mulle. Seal Harju tänaval ma mäletan ennast kord mõtlemas konservatiivsuse võlust just Kilgase tervituse peale.

Pead hakkavad lendama

Kuna olin oma kirjutamisega hädas, siis küsisin Peeter Volkonskilt: „Milline on sinu poliitiline kommentaar?” „Vaimukas!” oli tema ühesõnaline vastus. No kindel see! Aga ta rääkis edasi, kuidas talle ei meeldi, kui opositsionäärid ütlevad koalitsiooni mingi väljakäidud mõtte peale, et no seda tahaks näha. „Mina näiteks eriti ei taha!”, ütles Peeter. Ja õigus tal on. Tarkuse üks omadustes on tõesti see, et oskad rumalust ette kujutada ja ei pea seda ilmtingimata nägema, et kogeda. Kohe meenub seegi tarkus veel, et kogemusi ei saa vahetada. On minu kogemus ja Andrese kogemus jne. Peetri ütluse illustreerisin enda jaoks mõttega, et kui öeldakse, et pead hakkavad lendama, siis, jah, öelda selle peale, et seda ma tahaks näha, on üpris rumal. Rumal muidugi on ka silmad kinni pigistada ja öelda endale, et ma ei näe.

Ühe mõistetava mõistujutu rääkis Peeter veel me jutuajamisel, sellest, kuidas omal ajal paljud mõistlikud inimesed läksid õnge KGB levitatud väljamõeldistega. Ta tõi näite. „Andropov on tegelikult nutikas mees, räägib inglise keelt, mängib tennist ja kuulab džässi. Aga ainult prillid ei tee kedagi intelligentseks.!”. Nagu ka kaabu ja/või barett.

Pakitud kohvrid

Eelmisel aastal tehtud Vene krimiseriaalis, mis räägib 1926. aasta Leningradist, on NEPi aeg. NEP, ehk siis новая экономическая политика – uus majanduspoliitika. See olla Lenini väljamõeldud ja tähendas seda, et võis jälle äri teha. Stalin lõpetas selle 1929. aastal sundkollektiviseerimisega. Tulid kolhoosid ja kellelgi ei pidanud enam olema ülejääke, mida müüa. See kõik on muidugi keerulisem. Just sellest ajast kirjutas geniaalsete kirjanike tandem Ilf ja Petrov ehk siis Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Suhteliselt liberaalne ajajärk see NEPi aeg Nõukogude Liidus. Väga tahaks siia tuua tsitaate raamatutest „12 tooli” ja „Kuldvasikas”, aga ei leia teist oma raamatute seast. Ostap Bender on seal elukunstnik.

„Подкидыш” on seriaali nimi, mille ühte stseeni nüüd kirjeldan. Kunstigaleriis on tulekaju. Seal tegelaste vahel käib jagamine, et ära on põlenud kuulsad portreed Leninist, veel natuurist maalitud. Et tegu on riikliku kuritööga. Võin eksida, aga Malevitši maalid ei põlenud ära. Ent see on lihtsaslt stsenaristide vaimukus. Ja selle galerii kõrvalmaja ees pingil istub vana, pika habemega juut, kes nutab. Juudivanamees ütleb uurijale: „Nutan sellepärast, et kohvrid põlesid ära. Kuld ja ehted ei põle.” Ta seletab kohvrite asja ära ka, öeldes, et juudil peavad alati olema valmis pakitud kohvrid. Kuidagi nii ta seletab: „Kui riigis algavad segadused, siis esimesena pekstakse juute. Juut peab kõik maha jätma ja ära sõitma.”. See juut seal filmis oli mu jaoks konservatiiv. Stseenidest vilksatab läbi ka tema poeg, kes ei jaga kohvrite valmisoleku mõtet. Stsenaariumi vaimukusele tähelepanu juhtimaks selgubki, et kunstigalerii panid põlema tuletõrjujad, kes kustutamise varjus röövisid juveeliäri. Ma ei ole selle filmiga veel kuigi kaugel, aga kriminaaluurimist juhib elujuhuse tõttu kriminaalmiilitsa osakonda juhtima sattunud unistusega varas.

Kuna mul Ostap Benderit ei õnnestu tsiteerida, siis tsiteerin Vikipeediat: „Uue poliitika eesmärk oli tugevdada töölisklassi ja talurahva liitu ning suurendada töötajate huvi majanduse edendamise vastu. Selle saavutamiseks asendati toiduainete loovutamise kohustus toitlusmaksuga ning lubati ajutiselt erakaubandust.”

Midagi pole parata, mu peaküsimus täna on, kas olen juba natuke konservatiiv. Natuke viisakas, nagu ka natuke rase, jah, mu meelest olla ei saa. Konservatiiv üsna kindlasti ei müü lipulaevu, ei vaheta neid ka.

Kuidas kuningas kuu peale kippus ja…

Suure Peetri ja väikese Peetri lood kerkivad mu konservatiivsest mälust esile, kui täna maailmas ja me riigis sündivale mõtlen. Kuninga kuu peale kippumise lugu on 1976. aastal teleteatri versioonis ka veebis saadaval. Suuremalt jaolt seal mängivad Panso kooli seitsmenda lennu noored, just lõpetanud näitlejad. Selle loo kontekstis ei ole väheoluline, et muusika kirjutas sellele lavastusele Peeter Volkonski. Ei saa siin jätta kirjeldamata kirjeldamatut (internetist näpatud): „Kirjeldus. Üks rumal kuningas on ikka oma narri nuhtlus küll! Kuningas tahab nii väga Kuule ja selleks kutsub ta enda juurde majori, kes omakorda palub tisleril ehitada torni, mille keerdtrepp viib Kuule. Kuninga palve pole kergete killast ja seepärast pöördutakse sepa poole, kes otsustab kuninga Kuule saata kahurikuuliga! See mõte pole aga päris hea ja leidlik seltskond ehitab kastidest torni, mis Kuuni ulatuks.” Vaadake ise, see peaks olema eriti õpetlik ja seega tänases väikese ja suure Peetri maailmas haruldane.

Ma ikka ei ole konservatiiv. Konservatiiv tsiteeriks antiikfilosoofe ja räägiks tühjade tünnide kõminast. Mulle algaja konservatiivse karjeristina meenub Uku Masingu kirjutatud luuletus „Inimese poeg valgel laeval”. Seal on muu hulgas read: „Silmad said suuriks ja selgeiks, taevas puhtaiks ja julgeiks,/ mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks.”

Jah, tõepoolest, lipulaev võib olla ju ka valge. Valge laev võib ka vabaduse viia, mitte meid vabadusse viia. Aga see oleks juba üks teine lugu. Luuletaja Doris Kareva on öelnud: „Ajalugu liigub aegamööda. Luule on silmapilkne.” Muidugi on tal õigus, aga mulle, mu konservatiivsele poolele tundub, et mingid asjad liiguvad asjatult liiga kiiresti.

Rene Liivamäe näidendis „Puumees” ütleb puhas eesti mees: „Hea kohver kulub ikka ära. Varem või hiljem. Iial ei tea ju. Kui mõni reis tuleb ette võtta.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga