Margus Mikomägi

Raamatupoes on praegu korraga müügil kahe tuntud näitekirjaniku proosa: eestlase Mart Kivastiku novelliraamat „Kikiimura“ ja leedulase Marius Ivaškevičiuse romaan „Väljaheitmine. Londoni nõel“.

Palun kirjanikest ja nende loomingust rääkida inimestel, kes neid Eestis ilmselt enim lugenud on. Tiiu Sandrak on leedu keele tõlkija, nüüd ilmunud romaan pole esimene Marius Ivaškevičiuse teos, mille ta me keelde pannud. Margit Kuusk on Tartu ülikooli õppejõud ja Mart Kivastiku tekstide toimetaja.

Mõlemad kirjanikud on teinud tavalisega võrreldes tagurpidikäike. Enamasti valmivad romaanidest teatrilavastuste tarbeks dramatiseeringud.

Nüüd on Marius Ivaškevičius kirjutanud oma kuulsa näidendi romaaniks, millel on juba ka järg.

Mart Kivastik on sarnaselt toiminud juba kümnend varem. 2014. aastal esietendus Pärnus Endla teatris ta näidend „Vares“ (Johannes Vares-Barbaruse lugu), millest 2021. aastal sai haarav romaan „Sure, Poisu!“.

***

Margit Kuusk: teemad on Mart Kivastikul ikka elu, armastus, surm, kunst ja koerad

Mart Kivastiku novellikogu „Kikiimura“ toimetaja Margit Kuusk ütleb, et kirjanik ootab oma loodule hakatuseks ausat tagasisidet. Autoriga nad ka vaidlevad, aga Kuuse meelest peab alati lõpuks maksma autori arvamus.

Milline oli teie esimene kokkupuude kirjanik Mart Kivastikuga?

Õppisime koos eesti filoloogiat Tartu ülikoolis, aga siis ma veel ei teadnud, et Mardist kirjanik saab.

Tema esimese raamatuga „Homme“ (1993) õppisin korrektuuri lugema ja nii see läks. Isiklikel põhjustel pidin edaspidi kõiki tema lugusid lugema. Ja arvamust avaldama. Ja toimetama. Ja korrektuuri lugema.

Arvan, et Mardi ema oli algul ikka esimene, kellele ta oma asju lugeda andis.

Mida teie jaoks tähendab ilukirjanduslike tekstide toimetamine, mida silmas peate?

Olen põhiliselt Mardi asju toimetanud ja see on ikka enamasti tagasiside andmine ja väikestele asjadele tähelepanu juhtimine. Ehk on must kasu olnud selles mõttes, et ma ei jäta enne jonni, kui asjaga rahule jään, st palun Mardil veel ja veel üle vaadata. Aga vahel on kohe esimese korraga pihtas-põhjas. Raamatute tegemisel aitan kaasa mõelda ja näiteks novellikogumikke kokku panna.

Teiste tekste olen vähem toimetanud. Viimase aja põnevaim töö oli 13 kirjaniku kakskeelse novellikogumiku „Lendame! Let’s Fly“ kokkupanek ja toimetamine.

Seal olin ikka algusest peale kaasas ja erinevate kirjanikega suhtlemine oli paras ettevõtmine. Ei hakanud midagi ühtlustama, võtsin iga kirjaniku soovid arvesse, ses mõttes ei hakka ma ennast peale suruma, et nii on õige. Kolm korda võin üle küsida, kas ikka peab nii, aga kui autor ütleb, et jah, nii on ta mõelnud ja tahab, siis nii jääb.

Mille poolest erineb näidendi toimetamine proosa toimetamisest?

Ei erine.

Missugune kirjanik Mart Kivastik on, kas ta lepib toimetaja tehtuga kergesti?

Kõigepealt ootab ta ausat tagasisidet. Vaidleme ikka. Kui lugu valmis, siis edasine toimetamine on juba keeleliste asjadega tegelemine, kordused, faktid ja muu selline. Ja lõpuks siis korrektuur. Kuna Mart on ise väga keeletundlik, siis on temaga lihtne hea keele eest seista.

Kumba te ise lugedes eelistate, kas Kivastiku näidendeid või proosat, miks? Kas toimetaja lugemisel on suur vahe võrreldes lihtsa lugeja lugemisega?

Ei oskagi vastata. Kõik meeldib. Tegemist on fänniga. Kui üldisemalt, siis veidi toimetamistöö ikka rikub ilukirjanduse lugemist. Ei saa normaalselt raamatuid lugeda, vahel hakkavad näpud kohe sügelema ja tahaks midagi teha. Aga on ka vastupidi, häid tõlkeid lugedes paneb vahel imestama, kuidas üldse nii hea tulemus võimalik on. Suurepärased tõlkijad ja toimetajad!

Vahel Mardi näidendeid lugedes ei ole ma aru saanud, kui head nad on. Näiteks „Külmetava kunstniku portreest“ ei osanud ma esialgu midagi arvata, aga näe, mis välja tuli. Sada korda vaatasin, ja kogu aeg läks paremaks. „Põrgu wärgiga“ ka sama lugu.

Samas on näidendeid, mille lugemisel olin kohe veendunud, et see on maailma parim, näiteks „Teener“, „Savonarola tuleriit“. Need lavastused meeldisid muidugi ka väga.

Mis teeb Mart Kivastiku kirjutatu nii elavaks?

Ta on lihtsalt nii hea kirjanik. Kirjutab, nagu räägiks lugu.

Viimase novellikogu kohta ütles keegi, et nagu hea sõber räägiks oma lugusid, ainult kuula.

Mart ei veiderda sõnadega, aga see ei tähenda, et seal taga suuri mõtteid poleks. Ja lõbus on ka. Hea on lugeda. Lugejasõbralik.

Mis on novellikogu „Kikiimura“ tuum, läbivad teemad? Mida esile tõstate?

Kogu pealkiri oleks võinud ka „Sügis“ olla, veidi kurvapoolne kogumik mu arust. „Taevatrepiga“ algas tal see elule tagasivaatamine ja mis-oleks-võinud-olla-küsimus.

Aga teemad on Mardil ikka need tema tavalised: elu, armastus, surm, kunst ja koerad. Koolon lauses on sellepärast siin, et Mart muidu ei salli ei koolonit ega mõttekriipsu, ma ei saa neid kasutada. Nii palju siis toimetaja tööst.

***

Tiiu Sandrak: tõlkija saab autori sõna muuta mõjukamaks või tagasihoidlikumaks

Marius Ivaškevičiuse romaani „Väljaheitmine. Londoni nõel“ eesti keelde tõlkinud Tiiu Sandrak ütleb, et autori teosesse tuleb alati suhtuda lugupidavalt. Aga tõlkija on alati ka kaasautor.

Millal te avastasite enda jaoks leedu kirjaniku Marius Ivaškevičiuse?

Marius Ivaškevičius oli minu õppimise ajal – lõpetasin Vilniuse ülikooli 1982. aastal – alles poisike. Nõnda et siis ma ei saanud teda tunda.

Esimest korda panin teda tähele hoopis režissöörina: ta tegi filmi „Einu“ („Ma lähen“) minu lemmikkirjanikust Vincas Mykolaitis-Putinasest, kelle eesti keelde tõlgitud romaan „Altarite varjus“ oli üks suurim tõukejõud, mis pani leedu keele vastu huvi tundma.

Teine film oli samuti ääretult huvitav: Leedu-Poola piiri taha jäävatest Puński leedulastest rääkiv „Punsko novelės“, omaette suurt huvi pakkuv nähtus. Poolas elavatest leedulastest on meil ilmunud Birutė Jonuškaitė poolbiograafiline romaan „Maranta“, mille tõlkisin 2021.

Nii et kui Mariuse esimesi pikemaid kirjatükke lugesin, teadsin, et meil on üsna ühesugune huvi ja maitse. Kui ilmus tema romaan „Žali“ („Rohelised“, 2002), mis räägib metsavendlusest inimlikult, ilma poliitilise heroiseerimiseta, tõusis Leedus kisa-kära, et autor alandab kangelasi. Minu arvates oli romaan väga hea.

Veel üks kord on Ivaškevičius tekitanud arusaamatu poliitilise vastuseisu: ta kirjutas oma kodulinna Molėtai juudigetost ja juutide hukkamisest, millest lapsena suurt midagi ei teadnud. Ja et matusekoha peab korda tegema. Millegipärast ärkasid artikli peale raevukad vastuvaidlejad, kes süüdistasid sõnumitoojat taas leedulaste alandamises. Olin siis lihtsalt nõutu – kas vaidlejad ei oska teksti lugeda?

Ta näidendit „Väljaheitmine“ nägin kõigepealt Vilniuse draamateatris. See oli muidugi autori tõeline läbimurre. Ja kui huvitav oli jälgida peamiselt noore publiku kaasaelamist!

Kuidas tulevad tõlkijale ettepanekud, et tõlgi just seda raamatut?

Minul on olnud nii ja naa. Olen ise kirjastustele häid leedu raamatuid pakkunud ja ka mulle on pakutud. Mul on üks lemmiklause, mille on kirjutanud Portugali nobelist José Saramago: „Kirjanikud loovad rahvuskirjandust, aga tõlkijad loovad maailmakirjandust!“

Kindlasti on igal tõlkijal eri moodi. Ja ka iga keelega, millest tõlgitakse, on eri moodi.

Kui tõlkija valib välja raamatu ja pakub seda kirjastusele, on teos juba ühe kullaproovi läbi teinud – vajalikuks on peetud see omas keeles kirjastada.

Aga on juhtunud ka nii, et olen raamatu tõlkinud ja see on jäänud avaldamata. Kuna raamatu tõlkimine on suur töö, pole ma enam ehku peale tõlkima hakanud.

Milline koht on leedu kirjanike seas Marius Ivaškevičiusel?

Minu arvates on Marius Ivaškevičius maailmanimega kirjanik. Tõsi, põhiliselt ikka dramaturgina. Tema proosa on jäänud Leedu piiridesse.

Rahvusvaheliselt on ta kindlasti üks tuntuim leedu näitekirjanik: tema näidendeid on lavastatud peale Leedu ja Eesti ka Läti, Rumeenia, Vene, Poola, Itaalia, Prantsusmaa, Soome ja Uus-Meremaa teatrites.

Teda peetakse postmodernistiks, kes käsitleb väljakujunenud müüte, rahvuslikku sümboolikat kui kaasaegseid valupunkte otsekoheselt ja suurepäraselt analüüsides, leides üles ja sõnastades alati hõbeniidina kõige olulisema, mis ongi tema rahvusvahelisuse põhjuseks.

Tõlkisite tema näidendi „Väljaheitmine“, mida suure menuga mängis Eesti Draamateater, ja nüüd ka kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu“ sarjas romaani „Väljaheitmine. Londoni nõel“. Mis vahe on romaanil ja näidendil?

Näidend oli väga pikk (otsast lõpuni võttis läbimäng üheksa tundi), tegevus toimus dialoogi taga ja ümber. Kuna näidend oli ühtekokku nii mahukas, siis oli lavastaja otsustada, millised stseenid jätta ja millised võtta. Tean, et autor andis meie lavastajale Hendrik Toompere juuniorile vabad käed. Ma tõlkisin muidugi kogu teksti ära, kuid suured stseenid, mis oleksid olnud ajaliselt pikad, jäeti välja. („Väljaheitmine“ esietendus Eesti Draamateatris 2016. aastal – toim.)

Autor tahab näidendi kolmes eraldi romaanis lahti kirjutada.

Esimene osa on nüüd ka eesti keeles. Näidendi tegevus on romaanis olemas, kuid üksikasjalikumalt ja selgemalt, samas väga kaasahaaravalt ja rütmikalt. Tõlkides mõtlesin, et näitlejatel oleks olnud hea algul romaani lugeda ja siis mängida. Nüüd läks vastupidi.

Tean, et kirjandusõpetajad viisid oma õpilasi klasside kaupa teatrisse näidendit vaatama. Nüüd soovitan romaani võtta kohustusliku kirjanduse nimekirja, noorte inimeste jaoks võib see olla suur lugemiselamus.

Esimene romaan oli Leedus väga populaarne, juba ainuüksi ettetellimisena müüdi koos autori allkirjaga üle 700 eksemplari. Nüüdseks on ilmunud ka teine osa „Väljaheitmine. Kristus ja Tšingis-khaan“, mis samuti väga nõutud raamat.

Mis romaani iseloomustab ja põnevaks teeb?

Romaan on kirjutatud hoogsalt ja kerge sulega. Autor valdab tõesti sõna suurepäraselt. Romaanis on nii mõndagi, mis näidendisse ei mahtunud. Muidugi on tegevusliinid näidendist tuttavad, kuid samal ajal ei olnud ka liiga tuttav, nii et põnev oli kogu aeg.

Tõlkimise puhul pidi olema tähelepanelik žargonismide ja võõrkeelest leedu keelde mugandatud väljendite suhtes. Samuti oli mõni nii Leedu-spetsiifiline asi, näiteks klassikaline sõja- ja joomalaul („Valjastagem, vennad, ratsud…“), mille tõlkimine on väga tänamatu töö.

Omaette töö oli ropendamise tõlkimine. Leedulased ropendavad enamasti kas vene või inglise keeles. Poolakad ropendavad oma keeles. Kuidas pätid ropendaksid eesti keeles – arvan, et leidsin päris hea lahenduse, ehkki algul murdsin üsna palju selle pärast pead.

Kuna tõlkija nämmutab algteksti üksipulgi läbi, siis tulevad mõnikord ka autori väikesed vead esile. Võimaluse korral saab autoriga kooskõlastades need tõlkeraamatus ära parandatud, sest meie lugeja on ju tähelepanelik.

Kui palju võib tõlkija olla kaasautor?

Tõlkija on alati kaasautor, minu arvates vähemalt. Loomulikult peab autorisse suhtuma lugupidavalt ja tema looming on esikohal, kuid oma keele võimalusi kasutades saab autori sõna muuta kas mõjukamaks või tagasihoidlikumaks.

Eesti keele süntaks erineb leedu keele süntaksist. On sõnu, mida peab mitme sõnaga lahti seletama, on sõnu, millel on mitu tähendust. Kõike seda peab tõlkija arvestama.

Marius Ivaškevičiusega on väga hea ja lihtne koostööd teha: ta vastab küsimustele esimesel võimalusel, vajaduse korral selgitab. Ta sõidab palju ringi, nii et me ei suhelnud pidevalt. Kogusin tavaliselt oma küsimused kimpu ja esitasin korraga. Mõne vastuse olin töö käigus juba ise üles leidnud. Koostöö oli igati meeldiv.

On teil plaanis veel tema asju tõlkida?

„Väljaheitmine. Kristus ja Tšingis-khaan“. Usun, et see on sama hea nagu esimene osa. Kas eesti keeles ilmub, sõltub esimese osa käekäigust Eestis ja kirjastuse Tänapäev heatahtlikkusest.

Praegu on Marius Ivaškevičius ise mulle teinud ühe tõlke pakkumise, kuid kuna algtekst pole veel isegi valmis, on sellest vara rääkida.

Ilmus Maalehes. Pildistasid Anni Õnneleid ja Sven Arbet.