Teab Jumal üksi, mis heli

sündis seal oksarao sees.

See viiul oli hullu viiul

ja see mees oli õnnis mees.

Uuno Kailas, 1901 – 1933

Raske on praegu muust mõelda kui rahust. Kogu maa rahust. Isiklik rahunemine ehk ka on tähtis, aga ilma maa rahuta ei ole sellelgi suurt tähtsust. Paradoks selline, et rahuaeg lahutab inimesi, sõda liidab. Rahu ajal koguvad inimesed, kes kuidas, endale ja oma lähedastele varasid ja siis lähevad selle pärast tülli või kaotavad tervise. Tõepoolest – saad miljonäriks ja siis kulutad miljoni selleks, et ennast ravida.

Kumb inimese loovamaks kujundab, kas sõda või rahu? Olen ise mõelnud katastroofidele looduses kui erilise inspiratsiooni allikale. Kolm musketäri on ju ka romaan sõjast…

Kas sõja ajal mõeldakse üldse rahust või hoopis ellujäämisest kõige kiuste. Laulupeod on meis, eestlastes ikka kujundanud ühistunnet. Selleks korraks. Siis sebitakse eri kiirustel edasi ilma igasuguse ühistundeta. Küünarnukkidega. Näiteks me viimase aja valitsused, mille kokkusaamine on raske koos olleski, eraldi olemisest rääkimata.

Valguse poole

Niitsin kogemata oma aias maha lille nimega kirju liilia. Neid kasvab me vanas aiaosas palju. Vana lill, talulill, pärit mõisaaiast. Meil pole kommet korjata kas aiast või aia tagant lilli vaasidesse. Lill las kasvada. Murtud lill… See on muidugi ilu loomine. Emast jäänud ja ise ostetud vaase on lagunevas maamajas terve kapitäis. Nojah, aga seda ma ikka teen aastast aastasse, et kui mõne lille maha niidan, siis toon ta vaasi. Selle kirju liilia tõin ka. See, kuidas ta vaasis valguse poole kasvama hakkas, on omaette vaatepilt. Ta kasvab mu kahepoolsetest suurtest kuuriväravatest tuleva valguse poole. Lille latv loob õit ja on nädalaga visand pikkust – ma mõõtsin selle loo jaoks – 42 sentimeetrit. Uhke. Ilus. Elujõuline.

Ma siis, kui lumi veel kohati maas oli, palusin oma naist Viiot, et ta pildistaks seda, mis õitsema hakkab. Tegin kataloogi Kevad 22 ja see on nüüd õisi täis. Suvi ju algas alles mõni päev tagasi. Ühe pildi ma sesse uute õite kataloogi lisasin vanast ajast. Selle, kus nurmenukk õitseb ja kasvab jõuliselt koos suure nõgesepõõsaga. Muide, nii on mitmeid aastaid järjest.

Üks äge pilt on võilillest, kellel ühe varre otsas kaksikõis. Milline jõud! Kui inimesel oleks kaks pead… Äkki ta siis ei sõdiks. Võilill ju ka ei sõdi mesilaste ega muude putukatega. Kasvavad kõik valguse poole.

„Tapeet”

Hakkasin lugema me lehe kokku korjatud jaanipidude nimekirja. Leidsin sealt sadu enda jaoks tundmatuid bände, mis peavad oma repertuaari sobilikuks, et jaanipäevapidulisi tantsitada. Esimene mõte, mis peast läbi käis, et nimed võiksid neil koosseisudel ehk vaimukamad olla. Ja siis kohe kutsusin ennast korrale. Taas tuli meelde Uku Uusbergi lavastus „Kalaranna 28”, kus kõik tegelased pisut omamoodi ja veidrikud, aga lavastus ja näitlejad ei mõista veidrik-olemist kordagi hukka. Nad avanevad oma ilus. Ju siis on neid, kellele meeldib panna oma muusikakollektiivile nimeks „Kurjad plaanid”. Äkki selles nimes on peidetud iroonia. Jätkugu siis leebust – ilma kübekesegi irooniata öeldult seekord.

Soovitamine on meedias moeks, ma ka soovitan lugejail enda jaoks avastatud gruppi nimega Lonitseera. Nad ehk veel ei figureeri jaanituledel esinejate listis. Mis siis, et nende esimese plaadi nimi on „Tapeet”. Tüdruku nimi, kes neil laulab ja lugusid kirjutab, vaimukaid sõnu ja muusikat, on Kaisa Kuslapuu. Tantsida saab ka nende tehtud muusika saatel, aga mind võluvad enam nende teravad tekstid. Toon näite, laulu nimi on „Mulle ei meeldi meri”: „Meremaalid, mere romaanid. Sadamad ja eestlased. Üha rohkem, vajun kraavi, sellest merehaigusest.” Kaisa ütleb, et talle ei meeldi, kui tal soolane vesi suus on… Mulle ka ei meeldi ja meri meeldib ikkagi, aga see, kuidas Lonitseera seda mereasja ajab, on pagana vaimukas mu meelest ka musikaalselt.

Kuulsin sõbralt, et üks vana mees tantsis ennast surnuks jaanipeol. Elu lõppes ja pidu oli ka läbi. Ilus surm, käis läbi pea. See ka, et kas vanad mehed ikka peavad tantsima. Hing peaks tantsima kindlasti. Muidu võib juhtuda nii, et elad küll, aga oled surnud.

Mis veel ilus on?

Kirjutasime kunstnik Kaido Olega teineteisele ja ta ütles, et on ennast ülitihedasse töötsüklisse mässinud. Käsil on kaks kolmemeetrist lõuendit. Ma vastasin, et pole oma romaani ikka veel alustanud. Et pole veel ikka tunnet, et olen selleks valmis. Kirjutasin – et mastaapi võrrelda –, et mõtlen rahust ja ilust, olen lubanud kirjutada essee ja tähtaeg on kohe. Kaido Ole vastas, et on märganud, et ilu teema on õhus, ja saatis lugeda oma mõtted sellest:

„Selle mahuka teema jaoks on mul enda tarvis aga üks näide, täpsemalt isegi ideaal, mille paikapidavust olen kogenud rohkem kui korra, tegelikult ikka kümneid kordi. Nimelt, kui õnnestub salaja jälgida kedagi, kes omaette täieliku pühendumusega teeb midagi talle piisavalt meelepärast, siis see inimene on muu hulgas ka väga ilus, sõltumata tema füüsilistest eeldustest. Ta on ülimalt usutav, olles ainult ja eelkõige ta ise ilma igasuguse soovita kellelegi meeldida või mingit muljet jätta. Innustunud ja pühendunud, unustades kõik muu enda ümber ja lõpuks ka iseenda, andudes ainult oma tegevusele ja see töötab. Alati. Ka sellise inimese peal silm lausa puhkab, mis kindlasti tähendab ka mingit sorti ilu.”

Ma sellele mõttekäigule kirjutan kahe käega alla. Samas tean, et selle mõistmiseks peab olema olemas elatud elu slepp. Peab olema vaatlemise oskus ja kogemus, et seda mõista. Mõtlemine teeb ilusaks!

Kas mõtlemine on tähtsaim?

Mul oli võimalus kevadest kevadeni taas kividega mängida, neid aiaks laduda. See on teine kord mu elus ja tunnistan, et see tegevus on elamust pakkuv. See puhastab pea ära. No ei ole nii, et mõtled kive valides ja kokku sobitades suurtes kategooriates. Pigem on see tegevus, mis viib hädad ära. On ainult kivid ja kõiksus, millele sa ei mõtle. Kuus-seitse aastat tagasi oma esimest tõsist kiviaeda lõpetades küll mõtlesin kord irooniliselt Jumalale. Sellele, kes näeb kõike. Mõtlesin, et mind ta ei pruugi märgata, aga kiviaed võiks ikkagi silma jääda. Usun, et olek, kus mõtteid pole, on õnnis. Ja õnnisolek teeb enamasti ilusaks.

Looduse ilu ei sõltu inimese hinnangust.

Professor Kalevi Kull kirjutab: „Biosfääri ja pärismaise elukoosluse võib saada oma liitlasteks. Liitlaseks olemine ei tähenda, et peaksime nendega kommunikeeruma. Liitlaseks olemine tähendab, et oskame neid mõista ja mõistame nendega koos elada.” Olen suhelnud inimestega, kes sellest aru saavad või sinnapoole liiguvad, ja märganud, et nad on vaimselt iseseisvad. Kalevi Kull läheb veel kaugemale, öeldes, et kõige ilusaga ei tule suhelda, küll peaks seda hoidma ja sellest eeskuju võtma. Vanad kooslused on väärtuslikumad.

„On aeg teha paus maaväliste tsivilisatsioonide otsimisel ja õppida suhtlema meie planeedi konsortsiumidega. Miski ei reguleeri atmosfääri paremini kui metsad ja ookeanitaimestik,” mõtleb Kalevi Kull. See on ju omamoodi rahu tegemise ja usaldamise soov.

Ma ei saa siin jätta tsiteerimata ka Valdur Mikitat, kelle viimast raamatut „Mõtte rändur” kõigile väga soovitan. Ta seal mu meelest loob eestlastele ühismeelt. „Maailm, kus puuduvad vastused, jääb alati salapäraseks ja ilusaks, temas on taltsutamatust ja nooruslikku jõudu, sest looming on võimalik vaid maailmas, kus eksisteerib teadmatus ja avastamisrõõm.”

Ma usaldan me oma tarku inimesi. Nad on vaatlejad.

Ilmus Maalehes.