Ja juba sööb järgmine skandaal eelmist. Suure suuga. Mart Helme ei usalda Iltalehtis NATOT ja Kersti Kaljulaid Reutersile antud intervjuus usaldab. Välismaa uurijatel ja meie ähvardajatel tööd jätkub.

Sunnin ennast selle juhtkirja pärast, üsna vägisi, lugema politseiteateid. 20 novembri hommikul ripuvad politsei- ja piirivalveameti ööpäevainfo lehel 15. novembri teated. Operatiivsusega ei hiilata. Aga olgu. Tahan teada, palju joodikuid roolist tabati. Ei saa kohe teada, näen hoopis, palju tegeletakse n-ö sisserändajatega. Liiklusinfo on 9 päeva vana, 11.novembrist. See annab teada: „Eelmise ööpäeva jooksul tabati 49 alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhti.”. Mida oligi tarvis tõestada. Raadiouudistes kuuleb tabatud roolijoodikute arvu igal hommikul, aga kusagilt ei ole lugeda, kuidas neid karistatakse. Tõe huvides: kui tegu on mõne laulja või näitleja või poliitikuga, siis öeldakse. Aga need teised, anonüümne mass, potentsiaalseid tapjaid? Kas nad… kes… Aga lihtsalt see, et tabati, see ei paranda kedagi, ega midagi.

Mulle küll isa ütles, kui laps olin, et nõrgematele ei tohi liiga teha. Et see pole ilus. Vanemana sain ise aru ja astusin metsas sipelgate rajalt kõrvale, kui ennast seal kõndimas märkasin. Astun praegu ka. Mul oli ka selline „silmakirjalik” kodu, kus polnud kombeks lapse kuuldes ja nähes tülitseda.

See peab olema ikka väga suur vaimupuue, kui saadad laiali tapmise ja vägistamise ähvardusi. Ja vaimupuudega inimeste koht on vaimuhaiglas. Kinnises osakonnas. Tohtrite tähelepanu all. Ja see ka, et mees nii ei tee. No mul isa ütles kord nii. Sellest piisas.

Kui ei teaks, et elame 21.sajandil, siis ei usuks. Ma räigust uuesti ei levita, aga eriti segas mind selles labases sõnumis see: „…pildid sellest levivad üle Eesti ja maailma.” Mõtlemine sama nagu islami terroristidel. Tapmised Youtube’i. Ja oh imet, politsei ütleb ennast uurivat, kas sõnade taga on reaalne oht. Sellise kirjaoskusega ja väljenduslaadiga inimesed on reaalne oht ja mitte ainult Kaja Kallastele. On oht kultuurile. Uurida ei ole siin mitte midagi. Kehitan õlgu, kui mõtlen, et kultuuritus võiks olla karistatav. Meenuvad poliitikute debatid televiisoris.

Üsna mage on ka see, et politsei annab ajakirjanduse kaudu kurjategijatele teada, et proovib jätkuvalt postituse tegijatega ühendust saada. Tõepoolest, kuhugi tuleks ju saata nõue ilmuda 10 päeva jooksul politseisse. Ma tean küll, et on seadused ja isikuvabadused ja mis kõik veel ja et need takistavad tegemast tervemõistuslikke otsuseid haigelt mõistusevastase käitumise kohta. Karistamatus ei ole vabaduse sünonüüm. Ei tohiks olla.

Mu meelest on viimastel nädalatel avalikuks saanud massiline naiste ähvardamise komme Eestis matslik. Ja küllap on siin selge seos meil levinud perevägivallaga.

Kuidagi peaks leidma üles tingimusteta vastandumiste kurja juure, mitte leppima sellega, et saamatust peidetakse sõna „uurimine“ kaitsekilbi taha.