Eesti venelaste arusaamad iseendast ja maailmas sündivast on väga erinevad, ütleb dokumentaalmaterjalil põhineva „#ярусский/#maolenvenelane“ lavastanud Julia Aug. Leidub neid, kes pingutavad, et saada siinse ühiskonna liikmeks. Aga inimene võib ka olla veendunud, et saab olla korraga nii Eesti kui ka Venemaa patrioot.

Leppisime Julia Augiga kokku, et ajame juttu päev pärast tema Narvas välja tulnud uuslavastuse „#ярусский/#maolenvenelane” Tallinna esietendust.

Küsin Julialt, kuidas tema päev läks, ja ta ütleb, et hommikust kuni õhtuni ilma mingi vaheajata olid tegemised. „Kõigepealt oli Eesti Draamateatris proov, siis istusin grimmis, kus mind värviti, ja siis oli intervjuu.“ See värvimise koht mind kuidagi üllatab. Küsin nagu mühakas, miks värviti. Julia seletab mulle nagu lapsele, et ta ei lasknud endale grimmi teha mitte selleks, et kohtama minna, vaid selleks, et kohtuda läbi ekraani vaatajatega. Ta andis pika intervjuu Venemaal keelatud sõltumatule telekanalile Dožd.

Klõpsan diktofoni igaks juhuks lindistama ja unustan selle kohe.

Need inimesed, kelle juttudest sai sinu juba kuuenda dokumentaallavastuse „#ярусский/#maolenvenelane” algmaterjal – kas need olid kõik Narva venelased?

Eeei. Need on inimesed Tallinnast, Kohtla-Järvelt ja Narvast. Tallinnast on neist enamik. Narva inimesi, kes olid nõus rääkima, leidus vaid viis. Noormees, kes räägib lavastuses, et ta on Eesti patrioot ja Venemaa patrioot, oli Narva poiss. Naine, kes räägib sellest, kuidas sugulased kogusid raha, et nende lähedased saaksid Ukrainast Venemaale emigreeruda, on ka Narvast.

See ei olnud sinu lavastuse teema, aga ma kuidagi tajusin seal mingit allhoovust, et praegusel ajal on kogu maailmas raske olla venelane.

Need inimesed, keda lavastuse jaoks intervjueeriti, sellest ei rääkinud.

Nemad ei rääkinud. Aga kas sina tunned seda?

Muidugi on raske. Vene inimesed kannavad vastutust selle eest, mida nende maa teeb. Sellepärast on raske, muidugi raske. Sa ei saa öelda, et sul pole sellega pistmist. Ei saa. Kõik me oleme seotud sellega, mida meie maa teeb.

Sõda on pikalt kestnud. Kas sa oled harjunud selle kuriteoga? On sul nüüd kergem kui siis, kui tegid paari aasta eest lavastuse „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt”?

Mul hakkab kergem, kui see sõda lõpeb. Ma ei harju sellega, et on sõda. Loen uudiseid ja iga päev võpatan õudusest, mis toimub.

Ma isegi ei pea uudiseid jälgima. Mul on Ukrainas sõbrad, kes mulle kirjutavad. Näiteks üks sõbranna elab Krõvõi Rihis. Ta kirjutab mulle peaaegu iga päev. Kui ta ei kirjuta, siis ma hakkan hirmsasti muretsema. Täna ta kirjutas, et neid ei pommitatud. Aga neil ei ole sooja vett ega kütet. Kõrvalmaja pommitati puruks ja sellega kannatasid kõik kommunikatsioonid. Nad on kevadest saadik teinud avaldusi, et need parandataks, aga seda pole tehtud. Nüüd algasid seal külmad. Loen ja mõtlen, kes on süüdi selles, et see seal kõik segi pommitati. Süüdi on Venemaa, kaasa arvatud mina.

Seega – ma ei suuda sellega harjuda. Ja mida kauem see kõik kestab, seda raskem mul on.

Mida sult küsis Doždi ajakirjanik?

Paljust rääkisime. Ka sellest, mida ma praegu lavastan. Sergei Eisensteinist. (Julia Aug lavastab Eesti Draamateatris näidendit Vene läinud sajandi esimese poole filmirežissöörist. Näidendi autor on üks Venemaa tuntumaid dramaturge Mihhail Durnenkov, kes emigreerus Soome, kui sõda Ukrainas algas. Tema näidendite mängimine kodumaal keelati ära. – M.M.) Et miks ma just sellise teema võtsin.

Rääkisime sellest ka, mida sina just minult küsisid. Kas ma tunnen mingit isiklikku vastutust selle eest, mis sünnib maailmas? Sellest rääkisime, kas ma olen pidanud pettuma oma lähedastes sõprades?

Mis sa vastasid?

Ütlesin, et olen äraütlemata õnnelik, sest ma pole pidanud oma lähedastes pettuma. Minult küsiti, kas ma suudan praegu vaadata räppansambli 25/17 klippe. Ma nendega 2012. aastast kuni 2017. aastani tegin palju koostööd. Olin nende klippide režissöör. Kolmteist videot lavastasin. Nüüd nad toetavad sõda. Ütlesin, et ei suuda neid vanu klippe ja laule vaadata. Raske on sellepärast… selle pärast…

Neil on laul „Последний из нас” („Viimane meie seast”), 2014. aastal tegin selle klipi. See on laul täpselt sellest, mis praegu sünnib. Seal on kaks venda, kaksikud, ja üks tapab teise. Selline tekst, et me oleme jumala tahet ellu viiv rahvas, oleme võitjad, teie vaadake pealt, kuidas me üksteist tapame üleüldiseks hüvanguks. Kes meist on viimane…

Sellest oled mõelnud, mis oleks siis, kui oleksid jäänud Venemaale? Oleksid vait?

Jah, oleksin, sest kui ma räägiksin, mida ma tunne ja mõtlen, oleksin vangis. Pikaks ajaks.

Ja ikkagi, nii sul kui mul, elavad seal ka sõbrad…

Muidugi. Seal on palju inimesi – ka sina tunned neid –, kes elavad seda kõike, mis praegu sünnib, üle kui suurt ja sügavat isiklikku tragöödiat. Jah, nad ei saa avalikult sõna võtta, aga nad leiavad tee, kuidas aidata.

Kuidas aidata? Mul on seal väga lähedane sõber preester. Ta lahkus Vene õigeusu kirikust 2014. aastal, sest keeldus õnnistamast neid, kes läksid siis Ukraina sõtta. Tal keelati teenida ja siis ta lahkus. Nüüd tal on fond „Тюрьма, война и вера” („Vangla, sõda ja usk”). See fond aitab inimestel lahkuda okupeeritud aladelt. See inimene on kangelane.

Mis järeldusi sa tegid, kuulates neid salvestusi, millel rääkisid Eestimaa venelased ja millest sai su viimane dokumentaallavastus?

Neid, kes elavad Eestis ja kes ise saavad enda kohta öelda, et nad on venelased, ei tohi mõõta ühe mõõdupuuga. Nad on väga erinevad kõik. Nad ei mõtle ühtmoodi. Nad suhtuvad väga erinevalt iseendasse ja sellesse, mis sünnib ümberringi. On inimesed, kes täiesti siiralt teevad kõik, et saada siinse ühiskonna liikmeks. Asi ei ole isegi kodakondsuses, vaid selles, et sa oled laetud selle maa probleemidega, kus sa elad. Kui sa ise ei integreeri ennast, siis ei saa sind keegi integreerida.

See on üks vaade. Aga on ka teine vaade, kus inimene, kes elab siin ja armastab Eestit, arvab, et kõik see, mida teeb Venemaa, on ilmselt õige, et Venemaa kaitseb oma õigusi. Nii erinevad on vaated. Võimatu on öelda, et kõik on ühtmoodi.

Viis inimest andis intervjuu eesti keeles, et küsitleja neist paremini aru saaks. Saad sa aru? Nad olid valmis rääkima eesti keeles, et neid paremini mõistetaks!

Oli neid inimesi kerge leida, kes olid nõus rääkima?

Raske oli. Vaatamata sellele, et kõigi rääkijatega olid lepingud konfidentsiaalsuse tagamiseks. Ja isegi siis ei julgetud rääkida. Paljud keeldusid.

Jah, ma mõtlesin, et Andres Popov, kes nüüdki intervjuusid tegi, tahtis nelja aasta eest lavastust „Inimene KGBst“ ette valmistades saada seal töötanud inimeste juttu, ja siis need endised ka ei rääkinud. Oli isegi nii, et lubasid rääkida, aga ei tulnud kohale. Mingi ebameeldiv seos tekib…

Kui ma siin Eestis 2012. aastal tegin lavastuse „Русские, они такие…” („Venelased on sellised…”), siis me tegime 200 intervjuud. 2012. aastal inimesed ei kartnud rääkida.

Nojah, see on sul ka viimases lavastuses sees, kui identiteedist rääkima tulevatel inimestel on maskid ja mustad prillid ees.

Narvas pärast esietendust oli vaatajaid, kes mind tänasid, olid mõned naised, kes lausa nutsid. Aga olid ka inimesed, kes mind lausa sõimasid. Ja eriti just nende maskide ja prillide eest. Küsiti, kust me selliseid lolle leidsime. Ma siis seletasin neile, et see on teater, see ei olnud päris otse nii. Ega nad ei tahtnud mind mõista.

Räägi mulle ka sellest uuest lavastusest, mida sa teed Eesti Draamateatris. See Eisenstein on sinu idee?

Ei, see on Hendrik Toompere juuniori idee. Aasta tagasi ta tegi mulle ettepaneku nende teatris lavastada. Kohtusime ja ta küsis, mida ma ise tahaksin lavastada. Ütlesin, et „Mefistot”. Tema, et see juba on mängukavas. Ütlesin, et mind väga huvitab kunstniku ja diktatuuri omavaheliste suhete teema. Kunstniku teema, kes üritab luua suletud ühiskonnas. Läksime lahku ja siis Hendrik nädala pärast kutsus mind jälle ja ütles, et on idee. Küsis, kas mind ei huvitaks Sergei Eisenstein, kinomees, kes muu hulgas tegi filmi „Soomuslaev Potjomkin”. Ja ma kohe ütlesin, et muidugi.

Ja siis?

Hendrik küsis, kes võiks kirjutada näidendi ja mina pakkusin Durnenkovi. Rääkisime ja Miša käivitus.

Kui järgmine kord kohtusime, siis tuli ta juba näidendi n-ö kondikavaga. Näidend räägibki sellest, kuidas Sergei Eisenstein võttis vastu otsuse teha film Ivan Julmast. Ta sai selle tellimuse otse Stalinilt. Ja see oli päriselt nii, et ta ei olnud kohe nõus. Kui ta lõpuks nõustus, siis oli tal olemas plaan teha kolmeosaline film. Tegi esimese osa, mis oli Ivan Julma lapsepõlvest. Seda filmi saatis tohutu edu, ta sai Stalini preemia. Kui aga tuli välja teine osa, siis see keelati praktiliselt kohe. Sest Ivan Julm selles filmis ei õigustanud türanniat ja diktatuuri, nii nagu seda tahtis Stalin. Ivan Julm nägi selles filmis välja nagu absoluutne, deemonlik kurjus. Selline kurjus, kes ennast ümbritsevaid inimesi lihtsalt ei hävita, vaid mürgitab neid selle kurjusega.

Filmi kolmanda osa proovivõtted hävitati.

Sergei Eisenstein sooritas tegelikult teadliku enesetapu. Ta teadis, et kui räägib filmis tõtt, siis lõpeb see traagiliselt. Ja nii läks: ta sai infarkti ja suri.

Nii et tuleb lavastus sellest, kuidas Nõukogude Liidu kõige suurem propagandist võtab vastu otsuse kõnelda oma loomingus tõtt.

See lugu sarnaneb teemalt Marius Ivaškevičiuse näidendiga „Totalitaarne romanss. Reekviem M-le”, mida nägime Narvas Vabaduse festivalil.

Need teemad on praegu õhus. Ja nii väga tahaks neist rääkida. Ma olen väga õnnelik, et saan seda teha.

Tulgem veel korraks veel tagasi selle „#ярусский“ lavastuse juurde. Mul etenduse jooksul üsna mitu korda käis läbi pea küsimus, kust te küll nii tarku venelasi leiate. No ja siis ennast pisut analüüsides sain aru, kuidas olen hakanud venelastesse praegusel üldisel foonil eelarvamusega suhtuma. Jama ju.

Ma saan sellest aru, aga näed, leidsime targemaid. See ei tähenda, et pole neid, kes räägivad televiisoriga ja küsivad, kes ütles? Küsivad telekalt, milline informatsioon on õige. Usuvad kõike, mida televiisoris neile räägitakse.

Julia Augi doklavastused Eestis

„Venelased on sellised…” 2012

„Minu Eesti vanaema“ (2019)

„Ema, kas meie kass on ka juut?“ (2021)

„Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“ (2022)

„Narva – linn, mille me kaotasime“ (2022)

„#ярусский/#maolenvenelane“ (2023)

Ilmus Maalehes. Fotod Маша Федорова-Бахтина ja  Ilja Smirnov.