Kui äsja esilinastunud dokumentaalfilmi „Vara küps” kriitiliselt ei kuula, siis ta vaid süvendab polariseerumist – head looduskaitsjad ja halvad metsamehed.

Martti Helde dokumentaalfilmis „Vara küps” ei räägita kogu filmi vältel lageraietest kaitsealadel. Jutud puudutavad pigem kogu metsandust. Ometi räägib režissöör oma filmiga seotud intervjuudes, et eesmärk – filmis sõnastatakse see muide esimest korda alles filmi lõpul üleskutsena – on olnud osutada sellele, etlageraie kaitsealadel tuleks lõpetada. Seega tekitab film mu meelest metsajuttude avalikku ruumi segadust juurde.

See rõhutus filmis on, et metsa on vaja hoida. Isegi loodukaitse targad naised lisavad hoidmisele, et majandada on muidugi ka vaja, aga napiks mainimiseks see jääbki.

Kuna film räägib Eesti metsasõja n-ö hetkeseisust, õigemini pakub üht läbilõiget arvamustest, jääb eriti silma, et metsakasvatajad sõna ei saa. Maaülikooli metsateadlaste aadressil kuuleb tervet komplekti solvavaid väiteid, aga teadlased enesekaitseks sõna ei saa.

Isiklik taust

Igal inimesel on oma suhe looduse ja metsaga. Mulle meeldib noor mets. See ei tähenda muidugi, et põlismets mind ei võluks. Arvan, et käisin esimest korda metsa istutamas länud sajandi kuuekümnendate keskel. Viimati mõni aasta tagasi. Sellepärast on mul silma näha, kuidas lageraielankidele, mis esimesel pilgul tõesti mõjuvad kui tühermaa, hakkab ilmuma elu. See on eriliselt võimas.

Olen selle näite ka varem toonud, aga toon uuesti, et kui sõidate Raplast Türile, siis vaadake teeäärset metsa. See on seal tõesti aastatega läbiraiutud, aga midagi nii uhket nagu see, kuidas neil lankidel õitseb kasvama läinud noor mets, saab jälgida just selle tee ääres.

Olin nii vanalt nagu Martti Helde mere ääres metsavaht. Mind õpetasid metsa tundma vanad metsavahid ja see kogemus ei lähe aastatega lahjemaks.

Kahtlaseid kohti filmis

Mind puudutas näiteks lähimineviku kokkuvõttest see koht, nagu iseloomustaks 1990. aastaid vaid üks suur röövraie, et kõik ruttu rikkaks saaks. Olin neil aegadel metsavaht. Just siis saadi esivanemate maid tagasi ja hakati ka talusid üles ehitama. Olen ise üsna mitmes tagasisaadud talumetsas omanikule ehituspalke valinud ja raiunud ja tean suhtumist. See ei olnud see, et mõisa köis las lohiseb, tahan ratsa rikkaks. Vastupidi – iga puu oli elus ja arvel. Raiuti vaid see, mis tõesti vajalik.

(Kadunud Mikk Sarv ütleb kohe filmi alguses, et see, mismoodi puud võivad vananedes targaks saada, on imeline. Ma lisan sõber Mikule, muidu ja ka filmi valguses, et äkki juhtub see ime ka inimestega… )

Häiris, et mitu korda kasutatakse filmis levinud, kuid vigast väidet, nagu oleks mets Eesti metsaseaduse järgi ala, kus kasvavad 1,3 meetri pikkused puud. See jääb kõlama ja kõlab rumalalt muidugi. Tegelikult ütleb metsaseaduse vastav paragrahv nii: „Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.” Vähemalt 1,3 meetri pikkused puud on jutuks maatükkide puhul, mis metsamaana maakatastris seni kirjas pole. Vaadates filmi tekib muidugi mulje, et metsaseadus on miski, mida tõsiselt võtta ei saa.

Filmis ütleb kunagi Sõrve metsaülemana töötanud haritud metsamees Leo Filippov: „Ausamad ja vastutustundega raiefirmad on tunnistanud juba mitu aastat tagasi, et selliseid puistusid, kus ausalt saab raha kätte, praktiliselt enam ei ole.” See lause jääb õhku, selgitust ei järgne. Aga mulle vaatajana jääb kahtlus, et ahah, kas siis kõik teevad midagi ebaausat, kas kõik petavad? Kuidas saab nii olla?

Teiste seas rääkisid filmis ka tollal veel RMK eesotsas olnud Aigar Kallas ning metsatööstuse esindajad Margus Kohava ja Henrik Välja, aga just nende laused jäid kuidagi eriti lühikeseks ja kadusid muusse ära. Mu meelest nad üsna õigesti püüdsid juhtida tähelepanu sellele, et juba aastaid kestnud debatt jääb liialt ühe langi serva kinni, kuid peaks vaatama suuremat pilti. Metsamehed ei saakski metsas tegutseda, kui nad ei vaataks metsa kui tervikut, pealegi ka mitukümmend aastat ette.

Oli ka lause puidu kasutamise vaatenurgast: „Me peaksime väga hoolikalt vaatama, mida raiuda ja mida mitte. Aga kui me ei raiu seda küpset metsa, siis puit meie jaoks läheb kaduma ja tema kvaliteet muutub oluliselt kehvemaks.” Selle mõtte summutasid filmis apokalüptilised helid.

Tasakaal

Eeltoodu ei tähenda, nagu filmis ei oleks arukuse häält, näiteks Tiit Maran või ka Marek Strandberg. Tiit Maran rääkis – mu jaoks siinkohal üsna samas suunas metsatöösturitega –, et maailma kui terviku taju on tarvis, sellest on puudu: „Biosfäär on piiritletud.” ütles Tiit Maran ja lisas, et selle mõistmiseks, tuleks inimesi kõigis koolides ja ülikoolides harida.”

No ja muidugi oli filmis tasakaalustavaks pooleks mets ise, mida oli filmitud. Kuskilt lugesin, et võttepaiku oli kuuskümmend. Vaatasin ja mõtlesin, kas olen kõiki neid pilte elus näinud, ja arvan, et olen jah. Mitte küll drooni rakursist taevast , aga kaks jalga vastu maad olles küll. Nooremana ka puudeotsast vaadates. Sellist pilti ka olen näinud, kus sirgetes rivides puude vahe kitsukesel sihil on üksik puu kasvama hakanud. Ka neid rööpaid, mis filmis isegi liiga esteetiliselt ehk mõjusid. Hiljem mõtlesin sellele kuidas puud kasvades teineteist toetavad, inimesed võiksid sellest eeskuju võtta.

Strandberg ütles, et metsa isutada ei saa, saab istutada puid. Nii on – puud kasvavad metsas, kuid mets ise on kooslus. Nõnda, et puid istutades tuleb teada, et neist saab osa metsast kui ökosüsteemist.

Tasakaalutus

See muidugi ei ole minu film, aga kui mina tahtnuks öelda, et lageraie kaitsealadel tuleb lõpetada, oleksin püüdnud uurida, miks seda ikkagi tehakse?

„Me liigume sellest, et meie ümber on ökoloogiline küllus, ökoloogilise kitsikuse aega,” ütleb filmis Tiit Maran ja selgitab, et kasvamise ja laienemise narratiiv ei saa enam kesta. Valmisolevad retseptid enam ei toimi. Aga nad on meie peas ees.

Ilmus Maalehes. Pildid oma arhiivist.