Harri Kõrvits on 70aastane. Kui olen juba diktofoni me jutu salvestusega kinni klõpsanud, küsib ta: „Kas sina saad aru inimestest, kes ärkavad hommikul üles lihtsalt selleks, et kellelegi ära panna? Need on sellised…”

Kuidas me jutt algab? Harri Kõrvitsa küsimusega, enne kui üldse saan suu lahti teha: „Mis vaevab sinu südant?” Kohe järgneb temalt ka teine küsimus: „Kas kuu palk on tarvis välja teenida?” See paneb kokutama. Siis võtan ennast kokku.

Tead, kuidagi nii on läinud, et ma polegi elus ainult raha pärast midagi teinud. See pole põhimõttekindlus, vaid miski on nii seda juhtinud.

Siis me oleme erinevad. Mina enam ilma ei tee midagi. Aga ma olen selles mõttes nõrk inimene, et mind annab ära rääkida. (Kihistab enda üle naerda)

Mõtlen, et just vanus peaks andma põhjuse avalikult rääkimiseks – on, mida rääkida.

Seda muidugi. Eriti nüüd, kui on selline aeg elus kätte jõudnud, mis on sulle vabaduse andnud. Pensionieas saad tegeleda kõige sellega, mis meeldib. Kõik, mis ei meeldi, kõrvale visata. Meeldiv aeg on kätte jõudnud. Mina vananemist ei karda. See on auasi saada nii vanaks ja teha seda stiilselt ja huumoriga.

Mida rohkem sul sünnipäevasid koguneb, mida rohkem sul neid on, seda kauem elad!

Aga neid osta ei saa, parim sünnipäeva kink ongi järgmise sünnipäeva ootus!

Jah, see on seesma teadmine, et mida rohkem inimese elus on sündmusi, seda kiiremini kõik läheb ja seda kauem elad.

Olen mõelnud, et mis see 70 aastat siis on, mis mul nüüd turjale on tulnud… Tead, ma mäletan oma lapsepõlveaega. Kui lähen sealt tänavalt läbi, kus lapsena elasin, tuleb kõik meelde. No vähemalt palju asju. Siis mõtledki, et universumiga võrreldes ei tähenda 70 aastat mitte midagi.

Kas see meeldetulemine ka pole seotud just vanusega?

Muidugi on. Noorena oli meri ju põlvini. Nüüd, märgilistes kohtades asjad meenuvad.

Eluloofilm hakkab silmeeest läbi jooksma

Ma enda puhul märkan, et mingeid asju ei taha mäletada ja siis neid ka blokeerin.

Mul seda ei ole. Blokki ei tule. Mul ei ole selliseid mälestusi, mille pärast peaksin häbenema ja neid vältima. Pigem on see, et jah, lollusi ju tegin ka, aga see käib nooruse juurde. Käib kaasas, see on nii loomulik. Kui nooruse lollused vürtsitavad vanaduspõlve mälestusi kui ei tee, siis pole vanana midagi meenutada ka. Kuigi ma selline mineviku taganutjatüüp küll ei ole. Oletame, et kirjutad endast raamatut ja mõtled: ei, seda ei saa kirjutada, seda ka ei saa. Igav raamat tuleks.

Kui vana sa olid, kui tegid esimest bändi?

Kaheteist-aastaselt. Esimene bänd… esinesime kooli isetegevusülevaatusel. Õppisime vendadega 22. keskkoolis, praeguses Westholmis. Kolmekesi siis tegime bändi koos vend Tiidu ja vend Toomasega. Olin ehk neljandas klassis ja aasta oli mingi 1963–1964. Mina mängisin trummi, Tiit soolokitarri, Toomas oli rütmikitarri peal. Mängisime „Jaan läeb jaanitulele”. Saime esimese koha. Sellest on pilt ka, kus esineme, suur Lenini pilt selja taga.

Saite esimese koha?

Saime esimese koha, sest teisi lihtsalt polnud veel sel ajal.

Mu lapsepõlv oli otsast otsani muusikat täis. Vanem vend Tõnis mängis koos Kustas Kikerpuuga, Tõnis pühendus džässile, Toomas oli Elvis Presley põlvkonna esindaja. Meie Tiiduga olime järgiahvijad. Kuulasime ja tegime järgi seda, mis nemad ees tegid.

Mäletan, kuidas isa tõi koju džässi entsüklopeedia, seal olid kõik suured tegijad sees: John Coltrane, Gerry Mulligan, Ella Fitzgerald, Louis Armstrong… Uurisime seda ja hakkasime pilti ja muusikat kokku viima.

Toomas mängis Juuniorides, see oli üks esimesi Eesti rockansambleid. See läks laiali, tehti ansambel Reval, hiljem muudeti nimi Optimistideks. Neil ei olnud trummarit. Toomas ütles, et mul on kodus väike vend, paneme tema mängima. Seal bändis olid juba Heigo Mirka ja Vello Salumets. Ma olin ullike, kohe nõus. Teadmata isegi seda, kas mul üldse rütmitunnet on. Taktitundest rääkimata. Õppisin. Puhtalt kuulmise järgi. Õnneks enamus kuulsaid muusikuid ei tunne nooti. Ei tundnud… Ma sellega ennast lohutan.

Rääkisid Lenini pildi tautal esinemisest. Ma olen mõelnud, et just rockmuusika tulek päästis mind ja minu eakaaslasi sellest, et meist ei saanud seltsimees lapsi. Mind päästis Rapla ansambel Omega. Nad lisaks Bee Geesile mängisid koolipidudel, kuhu ma esimesed korrad salaja sisse imbusin, ka Jimi Hendrixit…

Me olime underground noorus. Tegime risti vastupidi sellele, mida nõukogude riik nõudis. Ma olen muide Omegas korra mänginud. Koit Pärna (Rapla Omega laulja) kutsus mind. Tõnu Susi seal teil mängis, aga ei saanud kahte mängu teha. Siis, jah, Koit kutsus mind, et tule asenda.

Kujutad siis ette! Mängisid minu lapsepõlve eeskujudega.

Tean ka, et saalis oli Anne Veski. Noor Anne Veski, käis 8. klassis.

Jah, ta oli siis Anne Vaarmann ja sellel te mängul võisin saalis olla ka mina. Sel ajal olin Annesse armunud just. Muusika muidugi lisas vunki.

Armunud olemist vist ei keelatud, aga muusika, jah, tuli läbi raudse eesriide. Ja oligi nii, et mis keelatud, see magus, sellega sai ärritada parteilasi. Igast hiireaugust, kust võimalik, seda mussi ammutati. Mäletan, kuidas me kõik teadsime bändide nimesid, muusikute omasid nende kinganumbreid, kõike seda sai ahmitud Ja suur Liit oli võimetu. Siis muusika ühendas täiesti globaalses mõttes.

Siis oli muusikat vähem.

Vähem aga parem. Nüüd on seda nii palju, et kõige parem on raadio kinni keerata ja olla vaikuses. 

See on ka ealine iseärasus.

Ei ole. Vaata… isegi neist asjadest, mis sulle on meeldinud, võib saada kõrini. Tuleb teha paus ja siis ehk aastate pärast uuesti kuulata. Siis on jälle värske.

Tänapäeval on see kõik äri ja väga suur ja julm äri. Praegu ei jõua neid superstaare, kes juurde tulevad, ju ära kuulata. Iga päev uus. Seal hulgas on ka head muusikat, aga hulk tapab ära kvaliteedi. See on kurb. Võid teha tuhat lugu, aga ainult üks kõnetab. Geniaalsus ongi see, kui oskad tuhandest selle ühe vilja noppida ja käiku lasta, mitte produtseerida kõike, mis peas keerutab. Mõtle, kui palju on raadiojaamasid, mille muusikavalik koosneb ainult edetabelitest. Pole mingisugust vahet.

Miks ma teatrist ära tulin…

Miks sa tulid?

Isu sai otsa. 16 aastat teatrit oli minule liiga palju. Väljaspool teatrit läks elu huvitavamaks, üheksakümnendatel, et elu liikus kiiremini kui teater järele jõudis. Ei tea, mis oleks olnud, kui poleks endale ise eesriiet ette tõmmanud.

Heino Seljamaa rääkis mulle loo sellest, kuidas sulle taheti anda Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. Ja sina olid öelnud, et enne annate Seljamaale, siis võite mulle ka anda.

Ma ei tea, mis seal oli.

Ma küll tean ja Heino ei häbenenud seda nüüd rääkida. Tiitel talle ootas allkirju juba ja siis ta oli täis ja jättis etenduse ära. Vist koguni kaks korda. Heino nimetas mulle su käitumist kollegiaalseks aususeks. Aususeks, mis su omadus.

See oli selline aeg, et kui kedagi polnud Nukuteatris või mis tahes teatris kaua aega teeneliseks tehtud, siis pidi keegi selle tiitli saama.

Mulle meeldib üks asi mu elus. Oli selline periood, et mis ette võtsin see läbi kukkus. Järjest ebaõnnestumised. Huvitav periood. Sel ajal sain ensv teeneliseks ja mõtlesin: mmmm,kas see tähendas seda, et see riik varsti kukub kokku.? ja ennenäe kukkuski.

Rein Aguri aeg Nukuteatris, aeg, kui sina seal näitleja olid, oli muidugi selle teatri kõrgaeg.

Jah, Rein viis selle teatri kunstiliselt kõrgustesse. Mängisime Moskvas Taganka teatris „Gulliver ja Gulliveri”. Sinna ei lastud teisi teatreid külalisetendusi andma.

Kuidas sa sesse suhtud, et Nukuteater on nüüd Noorsooteater?

See on kurb. Suhtumine on vale, nukk ei ole ainult ninnu-nännu. Mina küll olin uhke selle üle, et olin Nukuteatris. Nalja muidugi visati. Margus Kappel ütles, et aa, sa oled selles teatris, kus näidatakse kolme millimeetrit märga kaltsu üle sirmi ääre. Nänn-nänn-nänn… Ütlesin, et jah, olen küll ja olen uhke.

Ma olin ja eks olen siiamaani heas mõttes kade, et said mängida filmis „Indrek”, kus Mauruse kooli õpetajaid ja teisi tegid Eesti teatri tollased parimad, legendid.

Oi-jah, oi-jah. Ma olen tagantjärele aru saanud, et filmi Indrekul ja minul selles osas oli täpselt samasugune tunne – maapoiss tuleb linna kooli ja ei tunne mitte kedagi. Kohtab selliseid tegelinskeid. Olin peda (pedagoogilise instituudi MM) teise-kolmanda kursuse tudeng ja siis äkki Ants Eskola, Kaljo Kiisk, Rein Aren, Heino Mandri, Ilmar Tammur, Aarne Üksküla, Voldemar Panso, Maria Klenskaja… ja muidugi Mikk Mikiver. Keda veel tahta. Piinlik on öelda ja mõeldagi nende kõrval, et ma olen näitleja.

Sain selle kuu ajaga suurema teatrikooli kui nelja aastaga pedas. See, kuidas Mikk Mikiver analüüsis tegelaste psühholoogiat, õpetas inimest tundma…

Noorena mängisid Indrekut ja nüüd mõni aasta tagasi tegid koos alustava lavastaja Jaanus Nuutrega monotüki „Jutt jumala õige”, Vainupea kabelis mängisid.

Ma kahtlesin, kas seda tööd vastu võtta. Ja kui ütlesin jah, siis mõtlesin, et kui sellega hakkama saan, siis võib-olla olen ka mõni 3 või isegi 5 protsenti näitleja. Siis hakkas koroona ja tegime alguses proove arvutis. Nii-öelda lavaproove oleksin rohkem tahtnud. Mu tegelane tegeles seal usu teemaga. Surmaga. Lasin ennast pärast seda ristida. Selline dialoog jumalaga. Mängisin seda publikule kümme korda.

Jaanus on tark poiss. Me tehes vaidlesime ja ma arvan, et minu elukogemus aitas ka teda.

Paned tähele, et kui oled teatrile sõrme andnud, võid teha, mis tahes, aga ta võtab terve käe?

Olen seda näitleja edevuseks pidanud, mis on… peab olema.

Seda esinemise edevust sa said rahuldada ka Rock Hotellis mängides. Ja ikka kisub lavale, mängima.

Üks põhjus, miks ma monotüki mängimisega nõus olin, oli ka see, et olen seal Karepal lapsepõlves suvitanud, 15–16 suve järjest.

Tegime Vainupea kabelis proovi ja enne peaproovi astus uksest sisse üks härrasmees,kes tahtis kabelit vaadata. Jaanus ütles karmilt ei. Tõmbas ukse kinni. Kuna tundsin härra ära ütlesin lavastajale kiirelt, et see inimene peab seda etendust nägema. Jooksin järele, vabandasin ja kutsusin teda vaatama. Väikese nõupidamese järel oma abikaasaga nad soostusid ja läbimäng võis alata. Vedas. Hinnang oli positiivne, täpset sõnastust ei mäleta, olin nats närvis vist, aga ta andsid oma õnnistuse. See mees oli piiskop Joel Luhamets.

Kuidas tunned, kas see aeg läks kiiresti, kui jõudsid noorte poiste mängimisest vanameeste mängimiseni?

Kuskilt lugesin , et vana oled siis, kui su lemmiknäitlejad hakkavad vanaemasid ja vanaisasid mängima. Kus ta siis nüüd ruttu läks. Nooruses aeg venib, jõuad rohkem ja mida vanemaks saad seda rohkem tunned, et aega jääb järjest vähemaks. Kui oskad ennast organiseerida siis jõab ka vanast peast kiirustada. Kiirusta aga aeglaselt, muidu lõpetad opilaual. Elus tuli ikka ette erinevaid rolle isana, abikaasana jne. Uus roll , uus hingamine , uus elu. Minu iseloomu juures pole nagu salaelu võltside maskide all elanud.

Teine elu. Kas see algas sul Saaremaal?

Ma ei mõelnud päris nii. Saaremaa elu idu pandi kasvama neil lapsepõve Karepa suvedel. Me ikka ootasime suve ja kooli lõppu, et saaks maale. Puu otsa ronida, alla kukkuda, hobustega sõita ja maatööd teha.

Muidugi olin ma linnapoiss Tallinnast aga linnapoiss tahab elada maal, meretaguses paradiisis.

Ostsin Karujärve kandis ära ühe vana talu ja olen siin mütanud 1995. aastast peale. Pausidega küll alguses. Viimased viisteist aastat tihedamalt ja nüüd viimased viis aastat olengi ainult siin.

Kui nädalas majast kolm inimest mööda läheb, siis see on minu jaoks selline olukord, et külatänaval tekivad ummikud.

Kui ma lähen Tallinnasse, katsun nii kiiresti kui võimalik oma asjad jutti ajada, et siis kohe ots ringi ja praamiga tagasi, esimesel võimalusel tagasi. Ööseks ei taha jääda. Kui „Lumeroosi” proovid käisid siis pidin jääma.

See oli ju hiljuti?

Jah, paar aastat tagasi. Taas omaette elamus. Mõtle, mängin Helgi Sallo ja Voldemar Kuslapiga koos laval! Ma ei tundnud neid ennem. Kui soe see kõik oli! Kui kiiresti muutusime ühiseks trupiks – see oli üllatav. Mul oli Vollist selline arvamus, et uhke mees no meeletu rüütel ikkagi Aga kui huvitavalt inimene – kui hakkab rääkima, siis ei lõpeta. Anekdoote puistab varrukast.

Helgi… kui põhjalikult ta oma rolli õpib. Ta on selline näitleja, kellel ei ole peas ainult enda rolli tekst, vaid ta õpib pähe ka teiste tekstid. Paned enda tekstiga viltu, siis ütleb, et oot-oot, sinu tekst on see. Nad on nii erinevad: Helgiga saab improviseerida, Volli on pedantselt täpne, ootab oma märgusõna. Ja mis põhiline kui hea huumoriga on mõlemad.

Jälle legendid.

Just, jälle legendid! Ja mina jälle. Ütle nüüd veel,et mul pole elus vedanud

Sa oled kevadel sündinud.

Mäletan, et lapsena mulle öeldi ikka, et olen kevadepoiss, kevadekuulutaja. Olin väga pettunud, kui ärgates esimese asjana tormasin aknale vaatama kas lumi on ära sulanud ja pettumus missugune kui maa oli valge. Lapsena unistasin, et minu võimed oleks nii vägevad, et võiksin lume ära sulatada, et loodusekoor saaks oma kevadlauludega alustada.

Eraldi:

Harri ja televisooni anomaalia

Harri Kõrvits: „Ega sa eile seitsmeseid AK uudiseid ei vaadanud?” Muigan ja tunnistan, et nägin. „Uskumatu, mis minuga juhtub. Tegime rahulikult Ringvaate intervjuud. Salvestasime ette. Marko Reikop, nagu ikka, küsis oma Leopoldi küsimusi. Kui saime tehtud, siis kaadritagused tulid ja ütlesid, et teate, te olite eetris. Kuidas? Te tehtud lõigud olid Aktuaalse kaamera päevauudiste vahel. Mulle meeldis vaadata Reikopi ja Grete Lõbu nägusid. Ütlesin neile, et mis siis ikka, jääte preemiatest ilma. E-ajastu ja tehisintellekt kõige selgemas kontsentratsioonis. Kusjuures keegi ei tea, kuidas see juhtud.

Ilmus Maalehes. Joonistas Valdek Alber