Märkan fotograafi!                                                        Pildstab Sven Arbet.

“Tegelikult ma olen ikkagi maapoiss,” tunnistab džässi ja looduse keeles kõnelev Guido Kangur, kes saab suvel kuuekümneaastaseks.

„Kolm vanderselli vallatut, ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline…“

Ja veel üks laulukatke, mis peas ja kaasas vähemalt 35 aastat: „Kas idast tõuseb päike? Kust nahk saab uue läike? Miks järvel-jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa…? Oh, sa pime, pime, pime, maailm on imeline!”

See vanderselliseos tuleb mulle pähe hiljem oma aias Guidoga kõneldust mõeldes. Meie kahekõne aga algab seekord varem, juba siis, kui ta mulle telefonis ütleb, et on oma perega Võrumaal ja istutab metsa. Rohkem polegi vaja, et mõista. Mulle on sõnadeta selge, et see mees on õnnelik. Loe edasi Guido Kangur: olen fotoaparaadiga looduses kolaja →