Vanaks elamine on nii uus asi maailmas, et seda veel ei osata

Ma vahel enne oma mõtete kirjapanekut peatan end, lükkan alustamist edasi, öeldes endale, et vaata, mis maailmas on juhtunud. Kuna meel on juba ammu selle teema küüsis, millest plaanin kirjutada, märkab silm just sellega seotud asju eriliselt. Teisipäeva hommikul lugesin esimese uudisena, et Eesti 1,3-miljonilisest elanikkonnast makstakse iga kuu pensioni rohkem kui 415 000 inimesele. Noorepoolne tippametnik kirjutas, et meil on vähe töötegijaid ja kehv pension ning et paremaks ei lähe – numbrid kõik teooriat tõestamas.

Üllatas loo lõpus olev viide: „Pensionisüsteemis kavandatavatest muudatustest saate pikemalt lugeda lähiajal ilmuvast ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 2, 2016.” See „üllatas” pole õige sõna. Pigem sain kinnitust taas, et inimene on meil ühik, statistika ja raamatupidamise sahtlisse lahterdatav tegelane. Loe edasi Doktor Vanamanni on appi vaja →

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seinud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protstisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima.

See juhtus just sel ajal, kui Tartu kesklinna peksmine ajalehtede esikülgedele jõudis. Ilmselt just seetõttu jäi üsna tavaline elumehe-ülbus silma ja meelde.

Ma ei tea, kumb on suurem ülbus, kas see, kuidas igat masti riigiteenrid minu maksuraha enda hüvedele kulutavad, või see, kuidas lapsepõlveta pätid tänaval ülbitsevad. Või on ühed mustad mõlemad? Ühtmoodi üsna karistamatud ka. Pean kuriteoks ja kurjategijateks ka neid kes on haiglatest ja ülikoolidest teinud teenindus asutused. Eestis nii ei tehta,

  Loe edasi Kuritöö ja karistus →

Kaks päeva pärast Linnateatri 50. sünnipäeva istub peanäitejuht Elmo Nüganen Raplamaal Kaereperes, Valtu seltsimajas. Saal on puupüsti täis, algab loeng „Lavastades Tammsaaret“.
Elmo Nüganen sätib publiku kuulamislainele sellega, et pakub oma kohta laua taga mikrofoni ees: „Annaksin heameelega selle koha ära. Oleksin teie seas ja kuulaksin seda, kellel on midagi öelda.” Publik on käes. Kõik kuulavad. Loe edasi Lavastaja oskus – lugeda seoseid →

Fotonäitus “Fotograaf Mati Unt”

Näituse koostajad on Mati Undi fotokogu omanik ning Tallinna Linnateatri näitleja Kalju Orro ja fotograaf Siim Vahur, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostaja-toimetaja Helen Männik.

Näitus jääb Linnateatri Panso saalis avatuks hooaja lõpuni.
Teatritark Lea Tormis ehk Lope de Tormis, nagu teda tänaseni kutsuvad 1990. aastate lõpus lavakoolis õppinud, libistab sõrmedega mööda Voldemar Panso portreebüsti põske ja ütleb vaikselt: „Palju õnne, Volli!”. Linnateatri lavaaugus peetakse 1 minuti pikkusi õnnitluskõnesid 50-aastasele teatrile. Linnateatri Panso saalis on Mati Undi fotonäitus.
Panso oli 37-aastane, kui asutas ja hakkas juhtima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit. Üheksa aasta pärast, 1966. aasta 13. veebruaril, nüüd 50 aastat tagasi esietendus uues teatris Panso lavastus „Otsustage meie üle, inimesed!”. Noorsooteater, tänase Linnateatri ema ja isa oli sündinud.
Juhan Viiding, Kersti Kreismann, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Vaino Vahing, Evald Hermaküla, Ingo Normet, Karin Raid, Arvo Valton, Hando Runnel, Jaak Allik, Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Johnny B Isotamm, Jaak Rähesoo, Madis Kõiv… põlvkond teatri juurde hoidnud inimesi Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Vahed ja vahemaad siis vist nii suured ei olnud kui täna. Aga ilmselt on see mu sellesama sulaaja sabast kaasa saadud idealism, mis nii mõtlema suunab. Lavaaugus õnnitlevad Linnateatrit Vanemuise näitlejad Külliki Saldre ja Aivar Tommingas.
Lea Tormis vaatab ühte fotot ja ohkab üllatunult: „Nii noor! Juuksed Loe edasi Nõukogude (s)ula-aja noorus Mati Undi fotodel →