Tartu raekoda ja Ivar Põllu.
Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.
Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?
Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.
Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?
Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.
Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?
Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.
Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.