On nii, et Rain Simmuli kuuekümnendal sünnipäeval on tal Tallinna linnateatris pärast puhkust esimene proov. Intervjuuks, mida ma ikkagi nimetan jutuajamiseks, otsustas ta, et tuleb külla, sest ei taha sellist „ametlikku linnaintervjuuud”.

Nii ei tehta tavaliselt. Alles siis, kui on juba õhtu ja Rain Simmulil aeg me Raela aiast Raplasse rongile minna, et linnakoju sõita, ütleb ta, et jättis telefoni koju. Ta ei seleta, miks, ka see on hästi tema moodi. Mina saan öelda, et see iseloomustab tema süvenemise ja keskendumise soovi siin ilmas. Pühendumist.

Viime Raini eelviimasel rongile, mis Raplast Tallinna sõidab. Tean, et järgmisel päeval võtab ta oma kolm lapselast, armsa abikaasa kaasa ja läheb nendega Lottemaale.

Kui Rainiga rongi ootame, siis päike paistab ja vihma sajab. Ja alles nüüd ütleb ta kommentaariks, et selline ilm on nagu teater, hea teater, kus on koos nutt ja naer. Aga algas me jutt samuti vihmaga.

(Lülitan diktofoni sisse ja pean üle vihma pisut häält kõrgendama, et küsimust esitada). Muidugi küsin, kuidas sulle vihm meeldib?

Meeldib väga. Mulle meeldib selline nähtamatu, udupeen seenevihm. Ladistamine, kui see väga pikalt kestab – rattaga sõita on väga tore, aga lõpuks hakkab külm. Mäletan lapsepõlvesuvede vihma, siis sai välja joostud ja vihma all müratud. See oli kõige parem dušš.

Äike on põnev, natuke müstilise alatooniga. Sa ei tea täpselt, mis elekter see on. Hirmu otseselt ma äikese ees ei tunne. Olen ujunud äikese käes. Ma võtan ilmaga seotut väga leplikult.

Kõige ägedam on see, kui päike paistab ja vihma sajab. See on kõige ilusam.

Mu vanaema ütles, et kui päike paistab ja vihma sajab, siis nõiad vihtlevad. (Väljas müristab ja lööb välku).

Loe edasi Rain Simmul: Armastus tuleb kogu vahu tagant üles otsida →

Filmirežissöör Ilmar Raag tegeleb Ukraina sõjaga, ta on käinud rahuvalvemissioonidel ja on ise ka veidi oma militaarmaaailma sukeldumisest üllatunu. Ta on valmis kaitsevärvi riietes kodumaad kaitsma, aga see ei tähenda, et ta loomingulised mõtted – näiteks ühel hetkel kirjutada pikem kunstmuinasjutt – kusagile kadunud oleksid.

Muu hulgas kuulen, et Ukraina on hetkel kõige suurema lahutuste arvuga riik – sõja tagajärg on ka lagununud pered. „Me räägime, et rindel meestel katus sõidab ja eks see ole nii ka, aga mina olen rindel kohanud väga intelligentseid inimesi, kes on kogu humanismi säilitanud. Sõja paradoks on, et ta paljastab inimestes ka suurema, igavikulisema poole. Nii palju inimlikkust on alles.”

Mis film see oleks, mida sa homme kohe tegema hakkaksid, kui oleks võimalik?

Loe edasi Ilmar Raag: See on suure maailma poliitika üks kõige traagilisem külg, et valitsused võivad rahva võtta pantvani →

Eesti kõige pikema staažiga vabakutseline näitleja saab 60aastaseks.Raivo E. Tamm on seriaalis „`Õnne 13” mänginud esimestest seeriatest peale. On mänginud seal teiste seas koos Kaljo Kiisa, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsaki, Tõnu Aava, Evald Hermaküla ja Väino Areniga. Praegu teeb ta proove Palmse mõisa taga, kus esietendub ja mängitakse lavastust „Vihmana ma sajan”. Tal ei ole aega mängukohast ära tulla, proovigraafik on tihe. See päev, kui Palmsesse lähen, pole proovides vihmasajuga muret, on hoopis nii tugev tuul, et see lõhkus öösel miski helisüsteemi. Proovi tehakse ilma mikrofonideta ja tuul puhub enamuse tekstist mängupaiga taha metsa. Proove tehakse näidendiga, mis räägib muusikute ja elukunstnike Tarmo ja Toomas Urbi elust.

Kuidas sa ennast tunned mõisakeskkonnas, see park, need hooned…

Üks väike noorhärra, kes meil etenduses kaasa teeb, ütles, et tal on nii huvitav siin. Vaadata teatri köögipoolt. Siis ma talle rääkisin, et mulle just sellepärast on meeldinud teha suveteatrit, mu teatritegemise algusest peale, et proovid ja etendused on ikka looduskaunites kohtades. Mul suvekodu ei ole, aga sellele vaatamata olen oma suved saanud veeta maal – Käsmu meremuuseumis, Värskas jne, nüüd siin. Mõisakultuur on, jah, ka mind huvitanud. Mul on kodus palju mõisaraamatuid, fotoalbumeid. Et näha, millised on mõisad välja näinud oma hiigelaegadel. See, kuidas nad praegu on sisustatud… Ma tean, mul on tuttavaid, kes on taastanud mõisaid ja kes käivad Prantsusmaal antiigioksjonitel mõisamööblit ostmas. Mind on üllatanud, kui palju mõisates oli palme ja toalilli suurtes saalides.

Oled sa mõisahärrasid mänginud?

Loe edasi Raivo E Tamm: Elu mõte on järjepidevuses →

Eile oli Erki Noole 55. sünnipäev. 28. septembril möödub 25 aastat tema kümnevõistluse olümpiavõidust Sydney´s. Sügisel täitub 28 aastat ta eraspordikooli „Erki Noole Kergejõustikukool” avamisest.

Me kohtume viis päeva enne Erki Noole sünnipäeva silmast silma esimest korda. Olin üsna kindel, et selle mehega me teietame. Tal on kiired ajad, õpilased võistlevad, nii et saab kohtuda ainult kell 9 hommikul. Kui kohtumist kokku lepime, pakun talle, et võiksime kokku saada staadionil või võimlas, tema keskkond ikkagi. Ta ütleb – ja alles hiljem saan aru, kui normaalne see on –, et talle sobib baaris ka.

Kui oleme teineteisest meetri kaugusel ja tervitame, oleme juba sujuvalt sina peal, just nii loomulikult mõjub ta, nagu oleksime vanad sõbrad.

Kui vanana sa ennast tegelikult tunned?

Soome tüdrukud, keda ma treenin, küsivad sedasama. Ma ei oska öelda. Neljakümne kolmesena? Adekvaatne on 35. Seepärast, et tunnen endas samasugust aktiivsust, nagu siis. Praegu on sees selline hasart, et peaks tegema seda ja seda ja seda… Nagu kunagi. Loodan, et see tuluke niipea ei kustu.

Loe edasi Erki Nool. Tippsportlane, kes ei karda olla poliitiliselt ebakorrektne →

Margus Mikomägi

Nelikümmend aastat Ukraina Rivne draamateatris töötanud Volodõmõr Petriv alustas näitlejana ja on nüüd nii teatri diretor kui kunstiline juht. Tema sõnul ei mängi Ukraina teatrid enam Tšehhovit. Rivne teatris on keelatud kõneleda vene keeles. Ta räägib, et praegu on Ukraina teatri renessanss, teatri järele on suur nõudmine, teatrist on saanud vabaduse sünonüüm. Seda tunnistab ta ka, et ukrainlased ei oleks pidanud laskma ennast venelastel petta ja oleksid pidanud sõjaks rohkem valmis olema. Me jutu ajal teeb selles teatris tööd Merle Karusoo.

Kui 2022. aastal algas täiemahuline sõda, kuidas teie teater reageeris?

Kui sõda algas, me praktiliselt ei töötanud. Moodustasime teatris humanitaarstaabi ja kõik 148 inimest töötasid rinde heaks. Võtsime vastu humanitaarabi kõigist maailma maadest – Ameerikast, Baltimaadest, Poolast, Hollandist, Saksamaalt… Sõitsime nendesse riikidesse, rääkisime sõjaolukorrast ja korjasime abi. Me teatrimaja oli kui mesitaru. Kõik ruumid keldrist kuni kolmanda korruseni, 11 000 ruutmeetrit, olid täis abisaadetisi ja abivajajaid.

Loe edasi Volodõmõr Petriv: mitte ükski inimene maailmas ei taha, et tema vanemate ja lähedaste haudadel tambiksid okupantide saapad →

Kuidas elab ja mida mõtleb hirmuajastul lavastaja ja näitleja Eva Koldits.

Sõidame Kuku külla, et Evaga kohtuda. Jõuame 15 minutit varem ja teda ei ole kodus. On nii, et ma ei hakkagi paaniliselt helistama, et mis juhtus. Kuidagi kindel olen ta peale. Mõnega (vähestega) on nii.

Oleme korra kohtumise nädala edasi lükanud, sest siis polnud tal lihtsalt aega. Tal on Elmo Nüganeni proovid Vene teatris Marius Ivaškevitšuse näidendiga „ Jumalad” ja kammerooperi „Põrmulised” esietendus. Viimases on ta lavastaja, esimeses näitleja.

Mind ajendas Evale helistama hoopis hiljuti ETVs näidatud teise Eeva, režissöör Eeva Mägi film „Mo mamma”, kus Eva Koldits on mu meelest selline naine, nagu ma Eesti filmides kunagi näinud pole. Muu maailma filmides sellist äratundmist ilmselt olla ei saagi – näitleja sisemaailmas kõik sünnib ja see on nähtav.

Kui me kokkulepitud ajani on jäänud kaks ja pool minutit, sõidab Eva oma maakodu ette. Ütleb, et tuli rongiga. Tähendab, et läks hommikul Tallinna tööle ka rongiga ja jättis auto jaama parkimisplatsi ootama. Eile oli emadepäev.

Eval on kaasas poeg Ants, keda ma miskipärast esimese hooga tüdrukuks pean. Kuni selleni, et kui ta oma väikese ATV käima paneb ja, kiiver peas, kohalt võttes profilt kihutama paneb, mõtlen: nagu mees!

Hetke räägime lahkunud Lea Tormisest ja Eva ütleb ootamatult: „Ei ole midagi teha, et polegi ise enam 24.” Naerab selle üle nakatavalt.

Šoti lontkõrvaline kass, hall Murdok tuleb ja sätib ennast peesitama me kuuldekaugusesse.

Eelmisel nädalal oli sul nii kiire, esietendus kammerooper, millel nimi „Põrmuline”.

Loe edasi Eva Koldits: Me ei tea keegi, mida teeme olukorras, kus meile antakse piiritu võim →