„Ma telekasse satun üliharva. Vikerraadios ilmseltmängitakse neid lugusid, mis ma Liisi Koiksonile kirjutasin plaadi „Väike järv” jaoks. Klassikaraadio on minu koduraadio, kus mu muusikat tuleb päris tihti,” räägib mitmekülgne muusik Robert Jürjendal.

Robert elab maal Riisipere külje all Aaviku talus juba kolmkümmend aastat ja ütleb, et see on nüüd pool elust. Muusikapartituuri puhastamine ja aiateedelt lume lükkamine on mõlemad rituaalsed tegevused. Juured on maal alla aetud. Ja keegi ei keela, kui ta tahab öösel kell kaks klaverit mängida.

Mitu kitarri sul on?

Oo, see on nii ilus küsimus. Sa küsid seda just nii, nagu küsiks, mitu last sul on. Lapsi on neli, aga kitarre – pean lugema. Ma ei mängi neid ju korraga. Need, mida mängin, tulevad kohe meelde. Aktiivseid pille on seitse. Neist kaks-kolm on vajalikud, teised on ajalikud ja ootavad oma aega. Pillid vajavad puudutust ja armastust. Vajavad mängimist, sa ei saa neid lihtsalt kohvris hoida. Mitme pilli pidamine ei ole lihtne. Nad kõik tahavad erinevat puudutust.

Vaatan mere ääres pingil istuvat, kohe kaheksakümneseks saavat Mari ja mõtlen, kui armasalt naljakas ta on seal jalgu kõlgutamas. Kujutan ette, kuidas ta oma terrassi lakke jõulutulesid kinnitades toolidel turnib, mõteldes, kuidas ta suured tütred ei tohi teada, et ta ise sellega hakkama sai.

„Ma hakkasin just kaminasse tuld tegema, kui sa helistasid,” ütleb Mari Lill. See tegemine jäi pooleli, sest ta istus oma autosse ja sõitis meile teeotsa vastu. Märkan, et Maril on tule süütamiseks spetsiaalsed pikad tikud. Ahi läheb kütte ühest tikust. Me oleme kuidagi kohe ühel lainel, nentides, et päevad on lühikesed.

Oma kodus Andineemel on Mari mu jaoks väga mu oma ema moodi. See vist on see naiselikkus, perenaiselikkus, mis selle aja naistes verega sees. Kõik peab ilus ka olema. „Nii see elu on. Mulle meeldib jõhvikal käia. Kahala raba on nii ilus sügisel. Öökülm on olnud, pistad sõrmed läbi õhukese jääkirme ja korjad marju. Seal on ka Kahala järv, järve peal luiged. Selline pilt… Seda iga päev niisama ei näe,” räägib Mari lauda kattes. „Kaks korda käisin, kuus liitrit jõhvikaid korjasin. Tegin mahla. Kuidas see morss juua kõlbab?”

Väga hea morss on.

Tead, ma iial ei kujutanud ette, et võib minna nii jubedaks, nagu praegu on. Lihtsalt ei taha uudiseid kuulata. Agressor seab rahutingimusi! Nonsenss. Tahad veel kohvi?

Just jõudis kinodesse Eeva Mägi teine nn Mo-film, mängufilm, „Mo papa”.

Advokaadist filmirežissööri Eeva Mägi ema Maria aitas kunagi läinud sajandi üheksakümnendatel vilsandlasi omandireformi asjus ja sest ajast on tütrel suhe Vilsandiga. Kuna ka mina armastan seda saart, siis mulle tundub see seos alljärgneva jutu puhul tähtis. Vilsandi ei ole lihtsalt saar, vaid on müstiline saar.

Esimest korda elus juhtus nii, et unustasin juttu alustades diktofoni isegi välja võtta. Märkmeid ka ei teinud, hoopis kuulasin. Ka seda, kuidas Eeva Mägi kõneleb. See tundus ilus. Kuni sain aru, et tahan me juttu ka teiega jagada ja panin diktofoni käima.

Kas advokaadi ja režissööri töö milleski sarnanevad ka omavahel?

Ei. (Küsimus ajab Eeva naerma.) Kuidas hakata seda võrdlema? Tuleb kasutada mõistust. Ei, isegi nii ei saa öelda, sest režissööri töös on väga palju hoopis midagi muud kui mõistus.

PÖFFi elutööauhinna saanud leedulane Juozas Budraitis on mänginud üle kuuekümne aasta 120 filmis. Teatris oli ta näitleja vaid kuus aastat.

Lapsena tahtis Juozas Budraitis saada arstiks. Kirurgiks. Ta luges raamatuid sisehaiguste diagnostikast ja muudest haigustest. „Ma põdesin kõiki haigusi siis. Lugesin ja panin endale diagnoose. Kord, viieteistaastasena jalutasin koju läbi imeilusa pargi. Kaunis taevas, linnud laulsid. Ja mul oli parasjagu enda diagnoositud tuberkuloos. Minuga oli lõpp, poole aasta pärast olen surnud! Jõudsin koju ja rääkisin seda emale. Ema ütles seepeale, et põletan su meditsiiniraamatud ära, siis lõpevad kõik su haigused.”

Nüüd on Juoazas Budraitis 85aastane, on üliheas vaimses ja füüsilises vormis.

Te tutvus eestlastega algas 1966. aastal, kui tegite filmi „Tütarlaps mustas”?

Vastab „Kindrali” filmi vaadanud, dokumentaallavastustega Eesti teatris tuntuks saanud Mari-Liis Lill.

Mis pilguga sa vaatasid dokfilmi „Kindral”, kas sinus lõi välja dokumentaalteatri tegija?

Ma vaatasin filmi suure huviga. Olin nende sündmustega ju lihtsa lehelugeja tasandil kursis, aga minu jaoks olid põnevamad just need detailsemad ja isiklikumad sissevaated – mida rääkis Piret Niglas oma mõtetest ja tunnetest noorsportlasena, kes oli sunnitud keelatud ainete maailma sisenema, samuti Mati Alaveri päevikud – kuidas liikus tema mõte siis, kui asjad olid juba avalikuks tulnud.