Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Lavastaja Üllar Saaremäe tsiteerib Andrus Vaarikut, kes olla öelnud, et teatris tähendab karjäär seda kohta, kust liiva võetakse

Üllar Saaremäe alustab intervjuud koos lastega, kellele mind tutvustab. Üks põnnidest ütleb viisakal tere ja siis ei ole kaksikutel tüdrukutel enam aega.

Üllar sõnastab enda teatrimõtte seisu, öeldes, et teatriuhindasid määrste on mõtteviisid muutunud. Muutunud – see, mida hinnatakse. Praegu ülimalt hinnatud lavastused on kindlasti head, aga ei nähta, et kusagil on veel midagi, mis võib-olla mingite teiste kriteeriumite, teiseaegsete kriteerumite järgi oleks ka kuldmedalit väärt. Küsin, kuidas jätta esile tõstmata Ojasoo ja Semperi „Macbethi”. Üllar ütleb, et saab aru küll, aga tema jaoks on teatris ikkagi tähtis näitleja. „Puht isiklikult: ükskõik, kui filigraanselt kaamerat teatrilaval ei kasutata ja kui võimas ei ole ERSO seal taustal või kui vingelt ei ole mõeldud ja läbi viidud mingeid tehnilisi täiuslikkusele lähenevaid nippe… see ei ületa ühelgi hetkel seda, kui meil on päris näitlejad rääkimas päris lugu päris kohas.”

Tahaks hakata pihta sealt, et sa oled nüüd olnud teatris üle kolmekümne aasta. Ja kõik see aeg on olnud üks muutuste aeg. Tajud sa ka teatri muutumist?

Jarmo Reha ütleb päev enne lavastuse „Hymn” esietendust Tartu Uues teatris, et kui me ei kuula noori, nende muresid, nende küsimusi, siis meil ei ole tulevikku

Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?