Aleksander Ots ütleb isa Andrese ja Lembit Petersoni kõrvale oma kolmandaks õpetajaks hobuse, ruuna nimega Penton.
Kui seriaaliga asi untsu läks ja Sass oma maja-metsa maha pidi müüma, ostis ta endale auto ja haagissuvila. See autokaravan on Rootsi 1996. aasta väljalase. Kõigi mugavustega. „Ei ole vaja liiga palju asju elus,” kohmab Sass ja siis täiendab ennast: „Kohati muutuvad asjad psühholoogiliseks koormaks.” Sassi elukaaslane Mari-Leen Kaselaan pakub meile kohvi ja ütleb, et ta eelistab seekord jääda kaadri taha. Seda peab siiski sellele loole konteksti andes märkima, et ajame juttu Hobuoaasis ning Sassi ja Mari-Leenu kümme hobust söövad naise esivanemate maadel koplis. „Mul ei ole nii palju mütse, kui tahaksin neid esivanematele austuse märgiks maha võtta,” ütleb Sass.
Raamatupoes on praegu korraga müügil kahe tuntud näitekirjaniku proosa: eestlase Mart Kivastiku novelliraamat „Kikiimura“ ja leedulase Marius Ivaškevičiuse romaan „Väljaheitmine. Londoni nõel“.
Palun kirjanikest ja nende loomingust rääkida inimestel, kes neid Eestis ilmselt enim lugenud on. Tiiu Sandrak on leedu keele tõlkija, nüüd ilmunud romaan pole esimene Marius Ivaškevičiuse teos, mille ta me keelde pannud. Margit Kuusk on Tartu ülikooli õppejõud ja Mart Kivastiku tekstide toimetaja.
Mõlemad kirjanikud on teinud tavalisega võrreldes tagurpidikäike. Enamasti valmivad romaanidest teatrilavastuste tarbeks dramatiseeringud.
Nüüd on Marius Ivaškevičius kirjutanud oma kuulsa näidendi romaaniks, millel on juba ka järg.
Mart Kivastik on sarnaselt toiminud juba kümnend varem. 2014. aastal esietendus Pärnus Endla teatris ta näidend „Vares“ (Johannes Vares-Barbaruse lugu), millest 2021. aastal sai haarav romaan „Sure, Poisu!“.
Avapilt 2010.aastast. Andrusega esimese Koguja raamatu esitlusel Linnateatris.
Andrus Vaarik
Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.
Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?
Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.
Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?
Semiootika – tähenduse mängureeglite tundmine, annab oskuse näha läbi olukordi, kus meie meeli ja mõtet suunatakse. Ökosemiootik Timo Maran selgitab, et praegusel ajal, kus pea igal hetk püütakse meie tähelepanu, et arvamusi mõjutada või midagi ostma panna, võiks põhiteadmised semiootikast anda teatud enesekaitse või vaimse hügieeni ja olla nii kasulikud igaühele.
Pidime kohtuma Tallinna Linnateatri direktor Mihkel Kübaraga. Kell sai viis. Seisin Linnateatri ukse taga ja see oli lukus. Helistasin Mihklile ja ütlesin, et ootan teda teatri peaukse ees. Ta lubas mulle vastu tulla. Ja siis tabasin end mõttelt, et mida tänase uue teatri direktor peab peaukseks. Minu jaoks on see uks, kust 50 aastat selle teatri etendustele ja ka kohvikusse olen astunud. Nüüd, uuel kompleksil on uksi rohkem. Milline neist täna peauks on? Rääkisin oma mõttekäigust Mihklile, kes seletas, et kui mina helistan ja ütlen peauks, siis ta teab, et pean silmas seda vana peaust, aga kui helistab mõni noorem, siis on peauks kindlasti vastavatud teatrimaja uks, kust sisenetakse suurde saali ja Taevalavale ja Klaaskohvikusse ja mitmesse kohta veel. Nii need tähendused muutuvad ja see ongi meie igapäevane semiootika.
Palusin kuuel Eesti tunnustatud semiootikul vastata küsimustele, mis aitaksid minul ja lugejal teritada oma semiootilist pilku. Küsimused olid kõigile ühesugused:
1. Kuidas seletaksite semiootika olemust?
2. Iseloomustage seda semiootilist sfääri, teemasid, millega teie kitsamalt tegelete?
3. Palun rääkige mõni semiootiline lugu?
Biosemiootik Kalevi Kull
1. On kaks suurt rühma teadusi – kehateadused ja vaimuteadused. Esimeste tuumaks on füüsika, nemad tegelevad mõõtmisega. Teiste tuumaks on semiootika, nemad küsivad tähenduste järele. Elus saavad need muidugi kokku.
„Ma telekasse satun üliharva. Vikerraadios ilmseltmängitakse neid lugusid, mis ma Liisi Koiksonile kirjutasin plaadi „Väike järv” jaoks. Klassikaraadio on minu koduraadio, kus mu muusikat tuleb päris tihti,” räägib mitmekülgne muusik Robert Jürjendal.
Robert elab maal Riisipere külje all Aaviku talus juba kolmkümmend aastat ja ütleb, et see on nüüd pool elust. Muusikapartituuri puhastamine ja aiateedelt lume lükkamine on mõlemad rituaalsed tegevused. Juured on maal alla aetud. Ja keegi ei keela, kui ta tahab öösel kell kaks klaverit mängida.
Mitu kitarri sul on?
Oo, see on nii ilus küsimus. Sa küsid seda just nii, nagu küsiks, mitu last sul on. Lapsi on neli, aga kitarre – pean lugema. Ma ei mängi neid ju korraga. Need, mida mängin, tulevad kohe meelde. Aktiivseid pille on seitse. Neist kaks-kolm on vajalikud, teised on ajalikud ja ootavad oma aega. Pillid vajavad puudutust ja armastust. Vajavad mängimist, sa ei saa neid lihtsalt kohvris hoida. Mitme pilli pidamine ei ole lihtne. Nad kõik tahavad erinevat puudutust.
Vaatan mere ääres pingil istuvat, kohe kaheksakümneseks saavat Mari ja mõtlen, kui armasalt naljakas ta on seal jalgu kõlgutamas. Kujutan ette, kuidas ta oma terrassi lakke jõulutulesid kinnitades toolidel turnib, mõteldes, kuidas ta suured tütred ei tohi teada, et ta ise sellega hakkama sai.
„Ma hakkasin just kaminasse tuld tegema, kui sa helistasid,” ütleb Mari Lill. See tegemine jäi pooleli, sest ta istus oma autosse ja sõitis meile teeotsa vastu. Märkan, et Maril on tule süütamiseks spetsiaalsed pikad tikud. Ahi läheb kütte ühest tikust. Me oleme kuidagi kohe ühel lainel, nentides, et päevad on lühikesed.
Oma kodus Andineemel on Mari mu jaoks väga mu oma ema moodi. See vist on see naiselikkus, perenaiselikkus, mis selle aja naistes verega sees. Kõik peab ilus ka olema. „Nii see elu on. Mulle meeldib jõhvikal käia. Kahala raba on nii ilus sügisel. Öökülm on olnud, pistad sõrmed läbi õhukese jääkirme ja korjad marju. Seal on ka Kahala järv, järve peal luiged. Selline pilt… Seda iga päev niisama ei näe,” räägib Mari lauda kattes. „Kaks korda käisin, kuus liitrit jõhvikaid korjasin. Tegin mahla. Kuidas see morss juua kõlbab?”
Väga hea morss on.
Tead, ma iial ei kujutanud ette, et võib minna nii jubedaks, nagu praegu on. Lihtsalt ei taha uudiseid kuulata. Agressor seab rahutingimusi! Nonsenss. Tahad veel kohvi?
