Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Loe edasi Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas” →

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Loe edasi Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“ →

Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Loe edasi Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu. →

Tambet Tuisu mängitud Alfred Vinti seriaalis „Reetur“ näeb just praegu ETVs ja tema esimene audiovisuaalne režissööritöö, draamasari „Varastatud lootus: Armukelm“ on just praegu nähtav Elisa Huubis. Meie jutuajamine on päevast laetud. Mõte, et olime kahekesi osalised me oma ööülikoolis, tuli tuli alles siis, kui olin jutu üles kirjutanud.

Kell on kümme õhtul. Ma pabistan, sest see on esimene kord teha intervjuud nii hilja. Aga Tambet Tuisul oli just siis esimene vaba aeg.

Tambet lööb mind pahviks ka sellega, et on tulnud messenger’is tehtavaks intervjuuks oma kodu akna alla pargitud autosse – keskendumise eesmärgil. „Tulin toast ära, et mitte last üles äratada.“

Kui mul millestki kahju on, siis ehk sellest, et meie jutuajamine ei salvestunud visuaalselt. „Miks pilti ei ole? Aa, nüüd sain aru, ma olen nii pimedas,“ ütleb Tambet ja süütab autos laetule.

***

Sellega on nüüd küll nii, et ükskõik, kuidas meil see jutt sujub, jääb ikka meelde. Kui me kokku leppisime, siis juba sellega üllatasid, et olid valmis rääkima pärast pikka päeva.

Mul näitlejamootor jätkuvalt töötab õhtul umbes 19st kuni 23ni.

Loe edasi Tambet Tuisk: näitleja vajab oskust oma kujutlust juhtida. Reeturi mängimiseks ei pea olema ise reetnud →

Tahtsin näha ja tunda, mis mind 14–15aastaselt selles blondis klassiões võlus. Kas see on alles pärast ta kõrget lendu? Äsja valiti ta ta üheks me sajandi naiseks… Tegelikult piisas argise Anne Veski nägemisest tema koduväraval, et teada: jah, see kõik on alles. Aga ma tulin ju vestlema.

Anne on pisut resoluutsem kui omal ajal Raplas plikatirtsuna. Tema käskudest ja soovidest ei saa keelduda.

Kui ennast tema juurest minema sättima hakkan, ütlen, et üht ta käsku ma ikkagi ei täitnud, susse jalga ei pannud. Annet ajab see naerma – mehed!

Vaata nüüd, kuidas sa oled õppinud mehi taltsutama. Ma tulin sinuga rääkima, aga sina oled juba 10 minutit lasknud mul endast rääkida.

Me ei ole nii ammu näinud. Ma pean ju teadma, mida sa vahepeal teinud oled.

Jah, ütlesid, et kuidas mina jõuan, aga mind hoopis hämmastas, mida sina kõik jõudnud oled. Lugesin su nii-öelda CVd.

Lugesid. Kas sa ei teadnud siis, millega ma tegelnud olen?

Loe edasi Anne Veski: enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul pole seda õnneks vaja olnud →

„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.

Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.

Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.

Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.

Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.

Sa pärast seda ei ole luuletanud?

Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks →