Just jõudis kinodesse Eeva Mägi teine nn Mo-film, mängufilm, „Mo papa”.

Advokaadist filmirežissööri Eeva Mägi ema Maria aitas kunagi läinud sajandi üheksakümnendatel vilsandlasi omandireformi asjus ja sest ajast on tütrel suhe Vilsandiga. Kuna ka mina armastan seda saart, siis mulle tundub see seos alljärgneva jutu puhul tähtis. Vilsandi ei ole lihtsalt saar, vaid on müstiline saar.

Esimest korda elus juhtus nii, et unustasin juttu alustades diktofoni isegi välja võtta. Märkmeid ka ei teinud, hoopis kuulasin. Ka seda, kuidas Eeva Mägi kõneleb. See tundus ilus. Kuni sain aru, et tahan me juttu ka teiega jagada ja panin diktofoni käima.

Kas advokaadi ja režissööri töö milleski sarnanevad ka omavahel?

Ei. (Küsimus ajab Eeva naerma.) Kuidas hakata seda võrdlema? Tuleb kasutada mõistust. Ei, isegi nii ei saa öelda, sest režissööri töös on väga palju hoopis midagi muud kui mõistus.

Loe edasi Filmiadvokaat Eeva Mägi räägib omailmadest →

PÖFFi elutööauhinna saanud leedulane Juozas Budraitis on mänginud üle kuuekümne aasta 120 filmis. Teatris oli ta näitleja vaid kuus aastat.

Lapsena tahtis Juozas Budraitis saada arstiks. Kirurgiks. Ta luges raamatuid sisehaiguste diagnostikast ja muudest haigustest. „Ma põdesin kõiki haigusi siis. Lugesin ja panin endale diagnoose. Kord, viieteistaastasena jalutasin koju läbi imeilusa pargi. Kaunis taevas, linnud laulsid. Ja mul oli parasjagu enda diagnoositud tuberkuloos. Minuga oli lõpp, poole aasta pärast olen surnud! Jõudsin koju ja rääkisin seda emale. Ema ütles seepeale, et põletan su meditsiiniraamatud ära, siis lõpevad kõik su haigused.”

Nüüd on Juoazas Budraitis 85aastane, on üliheas vaimses ja füüsilises vormis.

Te tutvus eestlastega algas 1966. aastal, kui tegite filmi „Tütarlaps mustas”?

Loe edasi Juozas Budraitis on suutnud ühendada elu, kus süda kuulub perele, hing kinole →

Vastab „Kindrali” filmi vaadanud, dokumentaallavastustega Eesti teatris tuntuks saanud Mari-Liis Lill.

Mis pilguga sa vaatasid dokfilmi „Kindral”, kas sinus lõi välja dokumentaalteatri tegija?

Ma vaatasin filmi suure huviga. Olin nende sündmustega ju lihtsa lehelugeja tasandil kursis, aga minu jaoks olid põnevamad just need detailsemad ja isiklikumad sissevaated – mida rääkis Piret Niglas oma mõtetest ja tunnetest noorsportlasena, kes oli sunnitud keelatud ainete maailma sisenema, samuti Mati Alaveri päevikud – kuidas liikus tema mõte siis, kui asjad olid juba avalikuks tulnud. 

Loe edasi Mari-Liis Lill: Minu jaoks muutus kujundiks see, et pressikonverentsil vähemalt üks mees nutab →

www.lsm.lv/raksts/kultura/teatris-un-deja/15.10.2025-teatru-kari-vai-skatitajs-ir-ieguvejs-spriez-valmieras-nacionala-un-dailes-teatra-direktori.a618271/ Tõlkis Hannes korjus

Teatrid konkurentsis ja/või koostöös. Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri juhtide arutelu alanud teatrihooajast.

15.oktoobril 2025.aastal oli Läti Rahvusringhäälingu Klassikaraadio eetris teatrisaade „Nöörpööning“, kus teatriteadlane Zane Radzobe küsitles Läti Rahvusteatri, Läti Kunstiteatri ja Valmiera Draamateatri teatrijuhte, nendeks olid: Läti Rahvusteatri direktor Māris Vītols, Läti Kunstiteatri direktor Juris Žagars, Valmiera Draamateatri direktor Evita Ašeradena.

Saate autorid olid Sandra Ņedzvecka, Zane Radzobe.

Käesolev tõlge on avaldatud Läti Rahvusringhäälingu lahkel loal.

Zane Radzobe: Hooaja algusest tingituna oleks ehk paslik üle rääkida, mis sel hooajal vaatajaid ootab. Mis on teie teatrite hooaja läbiv motiiv?

Evita Ašeradena: Üks asi on neid motiive sõnastada, aga hoopis midagi muud on neid seejärel saavutada. Hooaja kvaliteet ei sõltu sellest, kas on olemas juhtmotiiv või mitte: mõnikord on kõik imeliselt sõnastatud, aga tulemus on nadi. Valmiera Draamateatris oli eelmine hooaeg meeste ja kojunaasmise hooaeg, aga käesolev hooaeg on vastutuse hooaeg. Me naaseme rohkem selliste teemade juurde nagu meeste vastutus maailma ees, naiste ees ning millega see kõik päädib. Meid ärgitas ka demograafiline reaalsus: sellest võib valjuhäälselt rääkida ja eraldada suuri rahasummasid, aga võib ka muuta mõtlemist. Vaatleme, mis juhtub hüljatud lastega, kui inimesed lahutavad: meie riigis registreeritakse igal aastal tuhat abielu ja lahutatakse viissada. Sellel peab olema mingi põhjus. Vaatame, kuidas saab seda käsitleda kunsti kaudu. Üritame hõlmata kõiki võimalikke põlvkondi.

Loe edasi Kas Läti teatreid valitseb koostöö või konkurents? →

On nii, et Rain Simmuli kuuekümnendal sünnipäeval on tal Tallinna linnateatris pärast puhkust esimene proov. Intervjuuks, mida ma ikkagi nimetan jutuajamiseks, otsustas ta, et tuleb külla, sest ei taha sellist „ametlikku linnaintervjuuud”.

Nii ei tehta tavaliselt. Alles siis, kui on juba õhtu ja Rain Simmulil aeg me Raela aiast Raplasse rongile minna, et linnakoju sõita, ütleb ta, et jättis telefoni koju. Ta ei seleta, miks, ka see on hästi tema moodi. Mina saan öelda, et see iseloomustab tema süvenemise ja keskendumise soovi siin ilmas. Pühendumist.

Viime Raini eelviimasel rongile, mis Raplast Tallinna sõidab. Tean, et järgmisel päeval võtab ta oma kolm lapselast, armsa abikaasa kaasa ja läheb nendega Lottemaale.

Kui Rainiga rongi ootame, siis päike paistab ja vihma sajab. Ja alles nüüd ütleb ta kommentaariks, et selline ilm on nagu teater, hea teater, kus on koos nutt ja naer. Aga algas me jutt samuti vihmaga.

(Lülitan diktofoni sisse ja pean üle vihma pisut häält kõrgendama, et küsimust esitada). Muidugi küsin, kuidas sulle vihm meeldib?

Meeldib väga. Mulle meeldib selline nähtamatu, udupeen seenevihm. Ladistamine, kui see väga pikalt kestab – rattaga sõita on väga tore, aga lõpuks hakkab külm. Mäletan lapsepõlvesuvede vihma, siis sai välja joostud ja vihma all müratud. See oli kõige parem dušš.

Äike on põnev, natuke müstilise alatooniga. Sa ei tea täpselt, mis elekter see on. Hirmu otseselt ma äikese ees ei tunne. Olen ujunud äikese käes. Ma võtan ilmaga seotut väga leplikult.

Kõige ägedam on see, kui päike paistab ja vihma sajab. See on kõige ilusam.

Mu vanaema ütles, et kui päike paistab ja vihma sajab, siis nõiad vihtlevad. (Väljas müristab ja lööb välku).

Loe edasi Rain Simmul: Armastus tuleb kogu vahu tagant üles otsida →