Lavastaja Üllar Saaremäe tsiteerib Andrus Vaarikut, kes olla öelnud, et teatris tähendab karjäär seda kohta, kust liiva võetakse

Üllar Saaremäe alustab intervjuud koos lastega, kellele mind tutvustab. Üks põnnidest ütleb viisakal tere ja siis ei ole kaksikutel tüdrukutel enam aega.

Üllar sõnastab enda teatrimõtte seisu, öeldes, et teatriuhindasid määrste on mõtteviisid muutunud. Muutunud – see, mida hinnatakse. Praegu ülimalt hinnatud lavastused on kindlasti head, aga ei nähta, et kusagil on veel midagi, mis võib-olla mingite teiste kriteeriumite, teiseaegsete kriteerumite järgi oleks ka kuldmedalit väärt. Küsin, kuidas jätta esile tõstmata Ojasoo ja Semperi „Macbethi”. Üllar ütleb, et saab aru küll, aga tema jaoks on teatris ikkagi tähtis näitleja. „Puht isiklikult: ükskõik, kui filigraanselt kaamerat teatrilaval ei kasutata ja kui võimas ei ole ERSO seal taustal või kui vingelt ei ole mõeldud ja läbi viidud mingeid tehnilisi täiuslikkusele lähenevaid nippe… see ei ületa ühelgi hetkel seda, kui meil on päris näitlejad rääkimas päris lugu päris kohas.”

Tahaks hakata pihta sealt, et sa oled nüüd olnud teatris üle kolmekümne aasta. Ja kõik see aeg on olnud üks muutuste aeg. Tajud sa ka teatri muutumist?

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Kui mu ees istub lavastaja, kes ütleb, et mängi Hamletit, kes on humanismi tuletorn, siis ma teda ei kuula, teen ise” →

Jarmo Reha ütleb päev enne lavastuse „Hymn” esietendust Tartu Uues teatris, et kui me ei kuula noori, nende muresid, nende küsimusi, siis meil ei ole tulevikku

Loe edasi Lavastaja Jarmo Reha: Asjade keerukus on selles, et noored ei taha juhtida seda laeva, millega me sõidame →

Kirjanik Kristiina Ehin, keda mõnigi kord kujutatakse lehviva haldjana, on hoopis elu vaatlev ja seoseid märkav tark naine, vana aja inimene. Äsja ilmus tema romaan „Südametammide taga“. Just tuli ta tagasi Austraaliast pikalt esinemiste reisilt. Seal kogetud ootamatu seik tõestas, et praeguse segipööratud maailma eest pole võimalik kuhugi põgeneda.

Küsin Kristiinalt tema Tartu koduses nõiaköögis alustuseks, mis on seal ringi liikuva halli kassi nimi. Aga tema räägib mulle hoopis abikaasa Silver Sepast, et too on Saksamaal kontserte andmas. Kui ma pisut utreerides imestan, et tal on ikka veel tahtmist Silverist rääkida, vastab Kristiina täiesti tõsiselt: „Muidugi. Nagu sa raamatustki näed.“

Millepärast on siis su uues romaanis „Südametammide taga“ Silverit nii palju?

Loe edasi Kristiina Ehin: „Eestis on ebaviisakas olla liiga viisakas” →

Kunstihoone Lasnamäe paviljonis on vaadata kahe Moskvas sündinud eriilmelise kunstniku näitus. Vladimir Jankilevski emigreerus küpses eas Nõukogude Liidust, Valeri Vinogradov õppis kunsti Tallinnas, elab ja töötab siin. Näituse tutvustuses seisab, et see otsib vastust küsimusele, kuidas mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik.

„Meie ees on kaks elu, millest üks on elatud ja teine kaua elanud,“ ütleb näituse kuraator Tamara Luuk. Maailmanimega avangardist Vladimir Jankilevski (paguluses Yankilevsky) suri Pariisis 2018. aastal veidi enne oma 80. sünnipäeva. Nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud Valeri Vinogradov on 72aastane ja tal on seljataga oma pikk käidud tee.

„Võrreldes enamasti noorepoolse kunstiga, mida oleme paviljonis näidanud, on see näitus paratamatult ka austusavaldus,“ tõdeb Luuk. „Ja lootus, et lasnamäelased, kellest enamik ei ela ei eesti ega ka vene kultuuriruumis, võiksid uhkust tunda ja samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud nõukogude inimesega, kes lõid ja loovad ühiskonnas, mille kodakondsuse nad on valinud.“

***

Tamara Luuk: Mida peaks teadma Vladimir Jankilevski kunsti vaadates?

Loe edasi Moskva–Pariis–Tallinn. „Lasnamäelased võiksid samastuda kahe sünnimaalt ära tulnud inimesega“ →

Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Loe edasi Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu. →

Tambet Tuisu mängitud Alfred Vinti seriaalis „Reetur“ näeb just praegu ETVs ja tema esimene audiovisuaalne režissööritöö, draamasari „Varastatud lootus: Armukelm“ on just praegu nähtav Elisa Huubis. Meie jutuajamine on päevast laetud. Mõte, et olime kahekesi osalised me oma ööülikoolis, tuli tuli alles siis, kui olin jutu üles kirjutanud.

Kell on kümme õhtul. Ma pabistan, sest see on esimene kord teha intervjuud nii hilja. Aga Tambet Tuisul oli just siis esimene vaba aeg.

Tambet lööb mind pahviks ka sellega, et on tulnud messenger’is tehtavaks intervjuuks oma kodu akna alla pargitud autosse – keskendumise eesmärgil. „Tulin toast ära, et mitte last üles äratada.“

Kui mul millestki kahju on, siis ehk sellest, et meie jutuajamine ei salvestunud visuaalselt. „Miks pilti ei ole? Aa, nüüd sain aru, ma olen nii pimedas,“ ütleb Tambet ja süütab autos laetule.

***

Sellega on nüüd küll nii, et ükskõik, kuidas meil see jutt sujub, jääb ikka meelde. Kui me kokku leppisime, siis juba sellega üllatasid, et olid valmis rääkima pärast pikka päeva.

Mul näitlejamootor jätkuvalt töötab õhtul umbes 19st kuni 23ni.

Loe edasi Tambet Tuisk: näitleja vajab oskust oma kujutlust juhtida. Reeturi mängimiseks ei pea olema ise reetnud →