„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.

Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.

Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.

Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.

Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.

Sa pärast seda ei ole luuletanud?

Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks →

Üle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.

Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.

„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“

Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.

Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.

***

Ütled, et sind kutsutakse kohtuma. Tähendab, et oled populaarne?

Alustad kohe provokatsiooniga.

Loe edasi Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine →

Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.

Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.

Kuidas sa oma vanusesse suhtud?

Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.

Loe edasi Lavastaja Ivar Põllu: sellist illusiooni mul veel pole, et minu teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk →

Eesti Harrastusteatrite Liit tähistab oma 35. tegutsemisaastat ja 21. septembrist kuni 19. oktoobrini mängiti kogu Eestis sel puhul 43 etendust. Harrastusteatrite Liidu juhi Kristiina Oomeri sõnul tulebnüüd kolme aasta jooksul hakkama saada 10% väiksema riigitoetusega.

Ajakirjanik, hambaarst, turundaja, logistik, kosmeetik, personalijuht, müügijuht, õpetaja, giid, pokkerimängija, produtsent, laulja, pulmaisa, IT-tehnik, presidendi nõunik, politseinik, projektikirjutaja, arhitekt, terapeut, fotograaf, jurist, reklaamimüüja, disainer, põhikooli direktor, kirjanduse õpetaja põhikoolis, haldusala töötaja, ehitusettevõtja, ohvriabitöötaja, elektrituulikute mehaanik, hooldekodu hooldaja, koduperenaine, müüja, pensionär, taluperemees, baptistikoguduse pastor, haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, suhtekorraldaja, aednik… Selliste ja paljude teiste elukutsete esindajad on otsustanud peale põhitöö teatrit teha.

Kristiina Oomer, kui suur on riigi toetus harrastusteatrite liikumisele 2024. aastal?

Kokku toetatakse meie kui rahvakultuuri partnerorganisatsiooni tegevust sel aastal 71 249 euroga, kusjuures Eesti Harrastusteatrite Liidus on 72 liikmesteatrit, sealhulgas kolm kooliteatrit. Kuna teatritegijate seltskond kogu aeg muutub, pakun, et harrastajate liikumise liikmeid on kogu Eestis 8000–10 000 inimest.

Toetusraha läheb tegevustoetuseks ja mentorprogrammi korraldamiseks.

Loe edasi Harrastusteatrit teeb Eestis kuni 10 000 inimest →

Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.

2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.

Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.

***

Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?

Loe edasi Rao Heidmets: kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa →

Kunstnik Estookin tegi Kuressaare Teatris oma esimese ja seejuures tähelepanuväärse lavakujunduse. Kunstnik paneb altarimaali elama, nii, et temast saab kaheinimese tüki, kolmas tegelane.

Päev pärast esietendust jooksis Estookin Tartus oma elu esimese poolmaratoni. Selle aasta alguses, veebruaris, mõni päev enne Vabariigi sünnipäeva ja Venemaa Ukrainasse sissetungi teist aastapäeva, ilmusid Tallinna reklaamtahvlitele Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel pildid purukspommitatud majadesttahvlite nägemisulatuses. Sellegi suurt tähelepanu pälvinud kunstprojekti taga oli kunstnik Estookin koostöös Rebeca Parbusega. Näituse koondnimi oli „Hetk”

Tere Saame tuttavaks. Mina olen Margus.

Saame tuttavaks. Jaa, ma olen kuulnud. Mina olen Estookin.

Ütledki enda kohta Estookin?

Jah, nii on. Väga kaua aega on olnud nii. Umbes aastast 2009.

Miks?

Valisin endale ise selle nime. Estookini nimi tuli erinevatest tähtedest ja sõnadest, mida kritseldasin oma vihikukaanele põhikoolis. Soovisin endale nime, millega tunda end rohkem endana kui oma pärisnimega.

Sul on ilus pärisnimi ka?

Jaa. Mu kodanikunimi on Milla-Mona.

Loe edasi Estookin: Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks. →