Siin peaks olema äsja uue raamatu üllitanud Mihkel Muti intervjuu intrigeeriv sissejuhatus. Selline, mis lööks pahviks ka inimese, kes kunagi raamatuid ei loe.

Kirjanik Mihkel Mutt, teil ilmus äsja raamat „TARTU TULD TOOMAS“ ja ilmselt teate teie sama hästi kui mina: selleks, et keegi ajaleheintervjuud päevas ilmuvate sadade lugude seas üldse lugema hakkaks, tuleb lajatada. Aidake mul sellele järgnevale jutule pealkiri panna ja sissejuhatus kirjutada.

Jah, lajatamist kostab igast suunast ja üha valjemini. Esimene mõte: kui äkki üldse ei lajataks, järsku see torkaks soodsalt silma? Aga tühi lootus: kui kõik lärmavad, siis jääb sinu vaikimine tähelepanuta (vaikus ju ei kosta). Järelikult tuleb ikka lajatada, aga teistmoodi. Kuhu, mille vastu?Tavaliselt lajatatakse vastu turja või tagumikku. Prooviks mõnd muud organit?

Näiteks nii: „Kirglik koduloolane ja kirglik hobispiritist Mihkel Mutt, kes on avaldanud ka ilu- ja mõttekirjandust, üllitas hiljuti teose, milles ta tegeleb Tartu kohavaimudega. Kui temalt pärisin, kas teos on ajaloolise kallakuga – Mutt on tuntud ka oma ajaloohuvi poolest –, kiskus vanahärra suu naerule, kui ta ütles: „Jumala silmis on kõik ajaloolased üksnes koduloolased.“ Ja ta lisas tõsinedes: „Te, vana teatraal, kindlasti teate, et see on parafraas Juhan Viidingule, kes kirjutas, et igaviku silmis on kõik kirjanikud ainult ajakirjanikud. Tegelen just nimetatud isikuga põhjalikumalt…“

Tallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Toomas Lõhmuste ütleb, et koolmeistri amet on selline, mida saad pidada seni, kuni jaksad ja suudad välja tingida teatava vabaduse.

Teatripedagoog läheb tunnis süvitsi inimese sisemaailma. „Ühelt poolt on see, et õpilased lubavad, ja teiselt poolt siis ka õpetaja enda avatus. Peab toimuma teatav ühtesulamine, see võlu ja valu, muidu ei teki ühist loomingut. See ei ole õpetamine nii, et aastaarv see või valem teine…”

Toomas, sa oled 32. keskkooli vilistlane?

Ma lõpetasin kolmanda lennu. Parnassiemandad on 52. lend. Pool sajandit…

Millal sa selles oma koolis õpetama hakkasid?

Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.

Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.

Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…

Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.

Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?

Ukraina kaasaegse luule kogumik „Kas rabelen välja sellest tusast?” on neile eestlastele, kes tahaksid vaadata sügavamale inimesse kui seda teevad kiiresti vahelduvad sõjauudised. Luulekogu tõlkinud Anna Verschik ütleb, et on nõus, sõjast kantud luuletused on ilusad oma meelekindluses ja väärikuses.

Samal ajal, kui lugesin Ukraina luulekogu, ilmus Päevalehes Vilja Kiisleri intervjuu Jüri Talvetiga, kes muu hulgas ütleb luule kohta nõnda: „Filosoofiline luule ei ole mitte mõne filosoofi mõtete illustreerimine, vaid kasvab välja luuletaja enese eksistentsiaalsest maailmatunnetusest ning on estetiseeritud kujundites, mis jõuavad vastuvõtjani paremini kui koolifilosoofia.” Mulle tundub, et see tõdemus iseloomustab ka luulekogu „Kas rabelen välja sellest tusast?”

Anna Verschik, kui palju teie nende Ukraina luuletõlgete puhul tunnete, et olete ka luuletuse autor?

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Lavastaja Üllar Saaremäe tsiteerib Andrus Vaarikut, kes olla öelnud, et teatris tähendab karjäär seda kohta, kust liiva võetakse

Üllar Saaremäe alustab intervjuud koos lastega, kellele mind tutvustab. Üks põnnidest ütleb viisakal tere ja siis ei ole kaksikutel tüdrukutel enam aega.

Üllar sõnastab enda teatrimõtte seisu, öeldes, et teatriuhindasid määrste on mõtteviisid muutunud. Muutunud – see, mida hinnatakse. Praegu ülimalt hinnatud lavastused on kindlasti head, aga ei nähta, et kusagil on veel midagi, mis võib-olla mingite teiste kriteeriumite, teiseaegsete kriteerumite järgi oleks ka kuldmedalit väärt. Küsin, kuidas jätta esile tõstmata Ojasoo ja Semperi „Macbethi”. Üllar ütleb, et saab aru küll, aga tema jaoks on teatris ikkagi tähtis näitleja. „Puht isiklikult: ükskõik, kui filigraanselt kaamerat teatrilaval ei kasutata ja kui võimas ei ole ERSO seal taustal või kui vingelt ei ole mõeldud ja läbi viidud mingeid tehnilisi täiuslikkusele lähenevaid nippe… see ei ületa ühelgi hetkel seda, kui meil on päris näitlejad rääkimas päris lugu päris kohas.”

Tahaks hakata pihta sealt, et sa oled nüüd olnud teatris üle kolmekümne aasta. Ja kõik see aeg on olnud üks muutuste aeg. Tajud sa ka teatri muutumist?