“Onegin”                                                                      Fotod: Kuldne Mask

Vene kirjandusklassikute Aleksandr Puškini ja Aleksandr Ostrovski tekstitruud lavastused, mida näidati festivalil „Kuldne Mask Eestis”, kinnitasid, et klassika ei pruugi olla ajalootolmune ja igav.
Samal ajal, kui Tallinas näidati publikumenukalt Venemaa tähtsaima, kakskümmend aastat kestnud teatriauhinna vääriliseks hinnatud teatritöid, kees ja keeb festivali ümber protestide laine.
Vene kultuuriministeerium eesotsas ministriga avaldab Kuldsele Maskile nii-öelda ideoloogilist survet. On festivali ekspertkomisjoni, vabade kriitikute ja teatriekspertide sekka määranud oma esindajad.
93 Vene tuntud teatrikriitikut ja eskperti 12 linnast saatsid Vene teatriühingu esimehele Aleksander Kaljaginile kirja, kus nõuavad hiljuti moodustatud uue ekspertkomisjoni tagasikutsumist. Kaljagin on juba vastanud, et peab kriitikute kirja liiga emotsionaalseks. Siia juurde peab vist lisama, et Kaljaginit peetakse Putini isiklikuks sõbrks. Ta on võimupartei liige.
Vene tuntud lavastajad Konstantin Bogomolov ja Kirill Serebrjannikov on teatanud, et nemad Kuldse Maski konkursil oma lavastustega enam ei osale.
Vaidlus käib muu hulgas ka selle üle, et kes maksab, see tellib muusika ‒ festivali ning auhinda rahastab Vene kultuuriministeerium. Skandaalid peegeldavad üldist totalitarismi pealetungi Venes. Küllap see, mis saab Kuldsest Maskist edasi, näitab ka Venemaa kogu kultuuriseisu liikumissuunda lähiajal ja tulevikus. Loe edasi Suur Hall ja uue näoga klassika Kuldsel Maskil →

Ükskord meid rahva ja rahvusena enam pole. Kui meist siis üldse räägitakse, siis kui haritud inimestest, kes kõnelesid eesti keelt. Olen selles veendunud.
Tegelikult oleme juba ammu pagulasteks omal maal. Selle väite kummutamiseks püüdsin leida mõnegi valdkonna vaimset juhti. Et ehk ikka on, kes üleüldise pealiskaudse elamisviisi mõne oma aruka ja tasakaaluka sõnavõtuga vähemalt korraks peataks. Teaks suunda, räägiks n-ö oma asjast. Loe edasi Vaimne liiderdamine ja rahalõõg →

Kuuekümnendaks sünnipäevaks võib näitleja saada neljameetrise portreebüsti, aga mida see tähendab?  Fotod Tõnis Järs                             

Vanemuises 28. septembril, näitleja Aivar Tomminga 60. sünnipäeval ja juubilariga peaosas esietendunud „Üritus” on selline näidend ja lavastus, kus isiklik, reaalselt sündinu ja mõeldu põimitakse fantaasiaga minevikust ja tulevikust.
Nähtud esietenduse mõju on meeltes veel liiga värske, et mitmekihilist teater-teatris-teatrit kõvahäälselt selleks või teiseks kuulutada. Või et asetada seda skaalale, kas oli üritus või sündmus. Ent eks igas ürituses ole sündmust ja igas sündmuses üritust.
„Ürituse” kavalehel (vaataja võiks kava seekord küll alles hoida, et hiljem kodus tähelepanelikult läbi lugeda) kirjutab näitekirjanik Uku Uusberg,  öeldes ennast teatriloolaseks Eda-Ann Karusteks, muu hulgas: „Äratundmine, et praegusel hetkel ei suuda pakkuda parimat sellest, milleks ollakse võimeline, selle avalik ülestunnistus ja oma ametist tagasi astumine peaks ju olema igati loogiline ja mõistetav (näiteks ministrite puhul enamasti ikka tunnustusväärse teona tajutud), ent teatri kontekstis mõjub see kahjuks küll ei vähem kui noa selgalöömisena oma vaatajale.” (Siin pean nüüd oma kindlust kahetsusega korrigeerima, mina tõesti uskusin, et kavalehel on Uku Uusbergi kirjutatu, tama aga teatas neljapäeva hommikul et eksisin: “Jõudsin lugeda Su esimesi ridu, kus on oluline täpsustus, et Eda-Liis Karuste on Sven Karja tekst. /—/ Me muidugi rääkisime läbi, mis ja kuidas, aga Sven siiski täiesti iseseisvalt koostas selle teksti.“). Loe edasi Karjääri tegemine on üritus üsna kindlasti →

Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav. Loe edasi Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas →

Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna? Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse →

Teatrifestival „Draama 2015” on lõppenud. Asjaomased teevad kokkuvõtteid. Tuleva aasta festival ‒ miline ta tuleb ja kas üldse, ei ole veel sugugi selge. Kuidas edasi?
Kaksteist aastat festivali juht olnud ja seda ka korraldanud Margus Kasterpalu ütleb, et teatriliidu juhtkond koguneb septembri lõpus, teeb kokkuvõtte ja otsutab, mis edasi saab. Rohkem ta hetkel öelda ei soovi.
Mul jäi kahjuks nägemata Peeter Raudsepa kuraatoriprogramm „Piiri peal”. See, tundub, oli lõppenud festivali tähtsaim osa, mis viis ühte linna ja samadele lavadele korraks kokku kõik Eestis teatrierialasid õppivad noored. Ka selle kokkusaamise analüüs ja järeldused on kas tegemata või vähemasti avalikkusele sõnastamata. Usun, et lavakunstikooli juhtiv Peeter Raudsepp seda teeb ja koostöö jätku saab suunata. Noorte inimeste kontekstid püsivad sellest hoolimata, muidugi. Loe edasi Teatrifestivali Draama 2015 misanstseene ‒ laval, elulaval →