Märt Meos, Shayna Ghassempouri ja Allan Kaldoja, Eesti leib ja Iraani sool. Homa Rosta teatrimaja terass Teheranis 18. august 20015.
Maailm on roiskuv aed. Meiegi äkki veel võiksime olla värske õhu aken seda tuulutamas. Aga seda saame me olla vaid siis, kui oma hoiame.
Vana mees istub Lähis-Ida öös ja süütab sigarillo Macbeth. Tema selja taga hiigelsuurte teatriuste taga aetakse ahju meest, imperaatorit, kes määras senaatoriks oma hobuse. „Caligula” teine etendus on lõppemas, uus teater on avatud.
Viieteistkümne miljoni elanikuga Teherani linna valvavad Albrozi mäed. Uues teatrisaalis on vaatajatele 160 kohta. Iraani näitlejad mängivad füüsiliselt ja vaimselt rasket Caligula lugu 60 päeva järjest, et vähem kui aastaga kerkinud uue teatri ehitust tasa teenida. Ja lavastaja ei sõida kukile, on nende kõrval, et olla toeks.
Vaid mõni päev hiljem, juba Eestis, Kiviõlis küsib Kadri Kõusaar, kas Iraani viisat on raske saada. Seda, jah, ei teatud veel isegi Tallinna lennujaamas, et nüüd saab turistiviisa 15 päevaks 60 euro eest osta Teherani lennujaamast. Nii uus on see asi, et Lennarti lennujaama tüdruk jäi meid uskuma alles siis, kui luges soomlasest Iraani konsuli vastavat kirja. Loe edasi Me võiksime olla roiskuva aia õhuaken →