Meil kõigil võiks olla oma sisemine Gotlandi käi. Muidu maailm muutub nüriks.

On ju küll nii, et üleminekud on tähtsad. Elu elades sellele vähem mõtled. Nii, et nüüd see etapp elust lõppeb ja algab teine. Milline on vahemäng, mis seob üht teisega?

Mäletan, kuidas Saaremaal oli igas põlistalus üheks tähtsaks märgis käi kusagil aidanurga taga. Mina olin sisserändaja ja vanas härra metsahärra majas, kuhu elama asusin, käia ei olnud. Küllap ta oli, aga eelmine pere võttis selle tähtsa asja kaasa. Käi oli tähtis, et saaks riistad teravaks. Ja teravad riistad olid tähtsad, sest siis oli kergem ja mugavam. Labidat ka teritati. Saaremaal Pidulas oli käiadega nii, et kõik, kellel see oli, teadsid ka käia lugu. Kuidas pere üks esivanematest ise Gotlandil käis käia toomas. Oli neidki lugusid, kuidas käiakoormaga paat põhja läks. Loe edasi Mis vahe on maal ja linnal →

Raplamaa Pirgu arenduskeskus ja seal sees ennast ja eestlaste olemust avastanud Merle Karusoo juhitud Pirgu Mälukild tähistasid kolmekümne aasta möödumist sünnist.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

See pidi olema ikka mõni aasta hiljem kui 1987. Ma olin teatrist Saaremaale metsavahiks läinud. Seal kodustunud. Aga teatrisse siis ilmselt ikka kiskus. Seda enam, kui teatritegemise taga on Merle Karusoo. Kummaline, et ma ei mäleta etendust. Mäletan hoopis Pirgu truppi ehk Mart ja Ants Johansoni, Marko Matveret ja Katrin Saukast. Tahan mõelda, et nad Kuressaare Kuursaalis mängisid lavastust „Aruanne”. Vaatajaid oli nii palju, et kõik ei mahtunud saali istuma. Siis tuli saaliuksele Merle Karusoo, ütles, et mahume, kui ennast koomale tõmbame. Kamandas nooremad saali seina äärde maha istuma, juhatas vanaemad ise toolidele istuma. Tassis kusagilt toole juurde. Ja see on meeles. See atmosfäär. Loe edasi Merle Karusoo: Eestlasi on nii palju kui me mälupangas on elulugusid →

Dajana Zagorskaja ja Andres Popov, kes mõlemad muukeelsete juurtega eestlased, jagavad oma esimesi mõtteid Peteburi teatriakadeemiasse lavastajaks õppima asumisest.

Olen taolisi jutuajamisi oma mõttes nimetanud stsenaristi, tõlkija ja näitleja Villu Kanguri esimese luulekogu pealkirjaga „Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse”. Tuututan helistada kõigile viiele, kes said võimaluse Peterburis õppida. Ajalooõpetaja paberitega Mattias Jürgensi taban keset Viljandi pärimusmuusika festivali. Ülimõnusalt juhib ta tähelepanu sellele, et on lisaks ka kelner. Seda ei lisa, et äraelamiseks. Poiss pursib minuga vene keeles rääkida, kutsub mind endale keeleõpetajaks, ütleb, et on tahtnud lavastada lapsest saadik ja et iga distants tuleb läbida „do kontsa”.

Pikemast jutust Jaak Printsiga jääb sõelale, et ta hetkel ei taha tähelepanu. Pärnu näitleja Sander Rebase telefon ei vasta…  Loe edasi Iga mujal õppija on eesti kultuuri saadik →

Eestlased maarahvas enam ei ole, aga uut määratlust pole välja mõeldud. Märkan eestlaste heaoluga kasvavat iseloomulikku ja ebavajalikku ilmasõltuvust.

Seda mõtete osa meie enesemääramisest, et oleme maarahvas, ei saa enam tõsiselt võtta, kuigi sellest me ju ikka kõneleme. Kõneleme sellepärast, et uut enesemääramise filosoofiat, mis meid seoks, veel pole.

Raadio ütleb mul praegu nurgast, et ilm on täna vahelduva pilvisusega ja sajab hoovihma. Maal elavale inimesele tähendab see teade enamasti tänapäevalgi, kuidas oma töid sättida. Linnainimesele on ilmateade tujumõjutaja vaid – muud ta ju ei muuda. Ma oma sõpradelt, kes linnas püüavad elada pisut maa moodi, olen kuulnud, et seal on tuul alati vastu. Jälgisin – on tõesti. Sellega on samamoodi kui paralleelsete sirgete ristumisega. Kusagil see juhtub… Loe edasi Muutunud inimeste maa ja ilm →

 Meister Lev Erenburg (1953) võttis viis Eesti noort õppima Peterburi Teatriakadeemiasse, kus 25. augustil alustab tema viis aastat kestev teatrilavastajate kursus.

Räägin Lev Erenburgile Hendrik Toompere noorema ja Kristo Viidingu (Mõlemad õppisid tema juures aasta.MM) koostööst Draamateatri lavastuses „Väljaheitmine”. Sellest, et noored mehed on tunnistanud, kuidas nad seda lavastust tehes tihti Levi peale mõtlesid ja tema õpetussõnu meenutasid. Seepeale ütleb meister tajutava iroonianoodiga hääles, et seda on hea kuulda, sest järelikult on ta juba jätnud oma jälje Eesti teatrisse. Me seda jäljejätmise juttu pikemalt ja ilma irooniata pärast arutame. Lev Erenburg räägib Pansost ja Komissarovist ja ütleb, nüüd juba ilma irooniata, et äkki tõesti saab tema juures õppinud lavastajatest keegi selleks, kes need jäljed jätab kord. „Muidu poleks vaja õpetada.” Loe edasi Lausa viis noort hakkab Venemaal lavastajaks õppima →

 Kas nüüd ongi käes aeg, kus inimese oma tunnetus enam ei toimi? Või ei julge me seda enam usaldada, nutitelefon ja eneseabiõpik tunduvad targemad?

Kui hakkasid tulema uudised, kuidas me oma inimesed teiste põllus trambivad ja pilti teevad, mõtlesin oma isale. Ta vahel armastas rukkipõldu sisse minna. Olin üsna väike poiss, kui küsisin, miks ta nii teeb. Sellepeale ütles tema: „Põllumehe samm on põllule ramm.” Loe edasi Mesilased surevad… varem →