Eesti teatri suvehooaeg tundub taas huvitavam kui lavastuste mass, mis esietendub talviti. Teatripilt on meil kirju nagunii. Kuidas valida?
Laias laastus võiks ju valiku aluseks olla teema, tegijad ja mängukoht. Kitsamalt võiks juhinduda varasematest kogemustest. Proovin. Loe edasi Teater – kuningriik ilma kuningata
Oma vastse luulekogu „Kohtumised” esitlusel Raplas, kultuuriklubis BAAS, on Kristiina Ehin ühtlasi kodus käimas. Kusagil esitluse ajal ütleb Kristiina mõtte, et tal on tunne, nagu läheks ta luuletused proosalisemaks ja laulud (laulutekstid) lüürilisemaks.
Luulekogu „Kohtumised” koondab luuletused aastatest 2012–2016. Kogu esimene luuletus kõneleb sellest, kuidas maailm on ostukärukujuline, kuidas autot mere ääres kivil istudes marki maalib, et sulle pudeli postiga kirja saata. Ussipurune maailm ja lootus, et see ostukäru, kust meil täna päike tõuseb, kord veereb vastu kivi puruks. Ja merekiri alles jääb. Raamatu lõpus ütleb Kristiina: „kavaldame korraks üle küberilma/ ja kohtume päriselt/. Loe edasi Kristiina Ehin ongi regilaul
Kumb nüüd on: kas informatsiooni arukateks mõteteks säädmiseks ei ole aega või pole tahtmist?
Märtsi viimasel pühapäeval protesteeriti Mokvas korruptsiooni vastu. Vene politsei ja OMON peksid naisi, lapsi ja noorukeid seal.
Aprilli esimene pühapäev oli Eestis esimene nii soe kevadpäev, et kõik ümbritsev silmaga nähtavalt ellu puhkes. Lind laulis, mesilane lendas ja sinilill õitses.
Ma aasta alguses säädsin endale sihi: olen mees, kes otsib oma kadunud rõõmu. Tänane seis on selline, et pilt rõõmuga on vahelduv. Aga see sihiseadmine aitab detaile, mis rõõmusugemetega, pärale jõuda.
No ikka see pühapäev, viimatine. Rapla Maxima ette pargib must pisemat sorti Audi. Roolist väljub tüse mees, rahakott näpus. Ütleb tere, rõõmsalt. Lisab: „Nüüd on kevad päriselt käes.” Läheb SEB pangaautomaadi juurde. Astub hetke pärast tagasi ja ütleb sama rõõmsalt, et see ei tööta. Alles siis märkan, et mehel on jalas ruudulised toasussid. Me minu meelest ei ole kunagi kohtunud. Loe edasi Kust tuleb müra ja kuhu kaob raha?
Kui teatrimaja on 36aastane ning kui seda on teiste seas juhtinud Jaan Tooming, Kalju Komissarov, Jaak Allik, Peeter Tammearu ja Andres Lepik, on maja väärikas, aga parimas loomiseas. Viljandi Ugala teatris ja majas nii on. Käidud on teekond „Rahva sõjast” „Nähtamatu daamini”.
„Me oleme teid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme teid raffaks peksnud!” hõiskas Jaan Toominga mängitud mõishärra, parun suurejoonelises ja rikkalikus söögilauas oma verevendadele. Hetk enne oli uue seaduse eest seista püüdnud eestlastest talupojad aetud läbi vene sõdurite kadalipu. Noore balti paruni imestuseseguse ironiseerimisega lõppes „Rahva sõja” esietendus Ugala teatri uue maja avamisel 1981. aasta 29. detsembril. Loe edasi Uuenenud teatrimaja: Vana mees sai uue ülikonna
Keskmaa identiteedi kandjad: Haldi Välimäe, Vaiko Eplik, Alo Aasmaa, Pärt Uusberg ja Hendrik Relve Raplas. Pilt: Siim Solman.
Raplas räägiti Kesk-Eesti identiteedist konverentsil „Noored kultuuriruumi ristteel”.
Pange tähele maja, mis jääb Tallinna poolt Raplasse sisse sõites vasakut kätt. Paremale jääb bussijaam, mis arhitektide sõnul inspireeritud Stonehenge’i päikesetemplist. Sadakond sammu edasi kõrgub linnakese kuulsus, kahe torniga kirik. Maja, millest jutt, oli siis, kui ma olin noor, autobaas. Nüüd autobaasi ei ole. Kord prooviti selles majas pidada ööklubi, nimi ei tule meelde. Täna on selles ehitusmaterjalide pood ja maarahva pood ja veel müüakse seal ühes kaupluses muruniidukeid.
Kirik müüb lootust elule pärast elu. Bussijaamast saab bussiga Tartusse ja Vahastusse. Päikesetempli moodi kõveras hoones müüakse bensiini ja tööriideid. Loe edasi Konverents keskmaa ärksuse kiituseks
Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.
Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest. Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.
Kaanepildi tegi Birgit Püve. 
