„Jätke vihmavarjud koju ja heisake sinimustvalged rahvuslipud!” kutsuvad üles kohe ees oleva XII noorte laulu- ja tantsupeo korraldajad. Üleskutse, kus argine ja ülev koos. Pidu, kus esinejad on vabas Eestis sündinud. Võib mõelda, et see pidu on  enda taas rahvaks laulmise ja tantsimise koht.

Kõndisime hiljuti koos kolleegidega Lahemaal alla orgu jooksval metsarajal. Mõtlesin ringi ja taevasse vaadates mõistele pühakoda. Isegi Taevaskoda on meil ju olemas. Looduse loodud. Ja öeldakse: meil on laulu kaar. See kõik jääb me elukaarde sisse. Loe edasi Laulupidu jääb! →

Kuklas tuksatab seda kirja pannes: ära kirjuta, see ei aita kedagi, see otsus on nüüd tehtud. Raske on valida, mis tähtis on. Õigemini, mis on tähtsaim. Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela Kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest, sellest, et maakera on ülerahvastatud, et üleilmastumine kaotab rahvused, et kusagil surevad inimesed janusse, või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Küsin tänases lehes Vahur Laiapealt, kas teda ei häiri, et Afganistani vanglast pääsemine on talle palju toonud suuremat avalikku tähelepanu kui varasemad 30 dokumentaalfilmi. 80aastane dirigent Neeme Järvi ütles hiljuti, et elame kõige vaesemal ajal. Üha enam kuuleme jutte tehisintellektist. Keegi kusagil mõtleb varumaailma loomisest Marsil. Loe edasi Elu kuldses puuris →

Suhtlesin sajandivahetuse paiku tuttava mustlasega. Kurjad keeled rääkisid, et ta kaupleb narkootikumidega, head keeled kõnelesid, et mees on mustlasparun. Mulle ta meelemürke ei pakkunud, isegi müügiks mitte.

Ühel varahommikul panin tähele, kuidas see mustlane oma lapsi mersuga kooli sõidutab. Mõne päeva pärast küsisin talt irooniliselt, kas paruni lastel ei kõlba bussiga sõita ja jala käia. Mees ei solvunud. Ta hoopis seletas, et tütred on ju mustlased: kui lähevad bussiga, siis kooli kunagi ja kuidagi ei jõua, sest mustlase veri ju kisub mujale. Mu kahtlustava pilgu peale kinnitas mees, et kui tüdrukud juba koolis on, siis õpivad. Loe edasi Mida rikkam põli, seda vaesem meel →

 Ma ei saa lahti mõttest, miks nõnda on: loen, et Arvo Sarapuu viidi Tallinnas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja noogutan – lõpuks ometi! Loen, et Kirill Serebrennikov viidi Moskvas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja see hirmutab mind – kas jälle?

Ilmselt kogu maailm, aga mu jaoks on lähedasem öelda, et eriti Eesti, on täis ametikohti, mis peavad kujundama avalikku arvamust. Kõik sebivad kujundada, teevad palehigis tööd, aga seda arukat arvamust ei teki. Üsna näotu on Foorumi saade, kus kõrged riigitegelased enamasti ei räägi riigi ees seisvatest ülesannetest, vaid kemplevad senimaani teemal „minu erakond on parem kui su erakond”. Oi, kui ammu Lauri Saatpalu seda laulis, lisades irooniliselt: “minu ülikond on parem kui su ülikond.” Loe edasi Minagi olen Arkaadia teel, kuigi… →