Valter Uusberg räägib vahetult pärast Eesti Kultuuri Koja n-ö. üldkogu oma esmamuljest.

Ma enne Telliskivi loomelinnakusse minemist ütlesin ühele oma töökaaslasele Eesti joonisfilmis, et huvitav, mis keeles inimesed kojas räägivad omavahel. Ja tõepoolest – hea on öelda, et sinna tulnud rääkisid täiesti normaalses eesti keeles. Tegu oli iseseisvalt mõtlevate, mõtlema harjunud inimeste omavahelise aruteluga, kus diskussiooni tehnika on meeldiv. Kuulatakse teine ära, argumenteeritakse ja ollakse harjunud ka kõigi ees esinema.

Loe edasi Kojas on koos mõtlema harjunud inimesed →

Kultuuriminister Rein Lang Telliskivi loomelinnakus.

   Rein Langi kultuuriministriks saamisega tekkis lootus, et kultuurist ei räägita enam vabandaval toonil, et lõpeb kultuuritädindus ja –onundus, ja kunstist hakatakse rääkima kindlas kõneviisis.

Minister Langi esinemine Eesti Kultuuri Koja liikmete ees andis märku, et sel lootusel on alust täituda. Minister küll ei sõnastanud oma tegemisi nii, aga tema tähelepanekutest võis aru saada, et mees on alustanud oma tööd tehes inventuuri. Mis on kultuuriministeeriumi ja ministri tegevusvaldkonnad, mida saavad teha teised ministeeriumid?

Minister ütles, et on lubanud ministeeriumis “kultuuripoliitika kallal pusima hakata” ja arutles, et äkki peaks kultuuri strateegilisi arengusuundasid esitlema ja nende seisu kirjeldama Riigikogu ees. “Kultuuri strateegilised arengusuunad… kas me seal peaksime ette nägema, et üks kord aastas tõepoolest kultuuriminister esineb parlamendi ees ja räägib selle strateegia elluviimisest. Ta saab seal ka ütelda, et jah, me nendes küsimustes oleme õnnestunud, aga seal me oleme ebaõnnestunud. Ebaõnnestusime sellepärast, et näiteks meil ei õnnestunud haridusministeeriumiga selles osas teha koostööd. Või ei õnnestunud see koostöö justiitsministeeriumiga, et autoriõiguse küsimused on lahendamata. Sellel on mõte.“

Loe edasi Rein Lang teeb kultuurilist inventuuri →

Margus Mikomägi

*Arvustus ilmus ajalehes Postimees.

Võlanõudjad

William Shakespeare´i ainetel

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 40 minutit.

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)

Muusikaline kujundaja Andreas W (külalisena)

Video kujundaja Taavi Varm (külalisena)

Tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson

Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Tõnu Kark, Martin Veinmann.

Lavastaja Hendrik Toompere tasus 16. sajandil kirjutanud William Shakespeare´ „ Veeneetsia kaumehe“ lavastusega võla Eesti teatripubliku ees.

Küllap on küsimus, kuidas lavastada Shakespeare´ nii, et sellel ei oleks küljes muuseumi lõhna. Hendrik Toompere sai sellega nüüd hakkama. Lavastus „Võlanõudjad“ Draamateatri laval on Shakespeare, see aegade tagune, ja on ka kohal siin ja praegu, tänases päevas kogu täiega. Lavastus on uus. Mul on tunne, et „Võlanõudjates“ õnnestus kõik see, mille poole lavastaja Toompere on oma teatrimõttekaaslastega aastaid püüelnud.

Lavastuse ja etenduse teeb elavaks ja köitvaks ühislooming.

Loe edasi „Võlanõudjad“ Draamateatri laval on sümfoonia →

Päev pärast NO-teatri etenduse «The Rise and Fall» vaatamist rääkisime vana haritlase, lugupeetud professoriga umbes sellist juttu.

Mina (55): «Mu jaoks tõlkisid tegijad lavastuse ingliskeelse pealkirja üsna üheselt «Punaste õhtute purpuriks» ja see andis lootuse.»

Tema (75): «Mul oli kogu aeg piinlik. Kogu aeg pidin silmad maha lööma. Vahtisin tooliridade vahele enamasti. Miks oli seal vaja nii palju ropendada?»

Mina: «Kas sa ei usu, et me, eestlased, nii räägimegi?»

Tema: «Mina küll ei ole kuulnud selliseid obstsöönsusi kusagil.»

Mina: «See oli taotlus ja mind see ei seganud mitte üks raas. Kui te Res Publica poistega parteid tegite, kas nemad siis nii ei rääkinud?»

Tema: «Minu kuuldes mitte.»

Mina: «Äkki sa oled unustanud ja ei taha seda mäletada? Et isegi purjelaevas ei kasutatud selliseid sõnu? Samas ma, jah, usun küll, et su isik kutsub korrale nii mõnegi «hästikasvatatud» noore.»

Tema: «Kas kultuurituse näitamine laval loob kultuuri juurde? Päästab meid kultuuritusest?»

See viimane tõsine küsimus jäi meil vastuseta, lihtsalt nentisime, et ei päästa. Aga mõtlemisse see läks.

Loe edasi Eestile on kombeks üks valge daam korraga →

Teatrimees Jaan Tooming kiidab Teatritaskule lollust

Mängige Irdi, kes oli kange mees, kuigi peame irvitama ka. Ja unustame, et Uku Masing tegi sel vene ajal rohkem kui kui kogu intelligents kokku. Räägime peade vahetusest, kuid ärme küsi , kust teadvus pärit on. Teeme tsirkust Ühtse Eestiga, kuid ärme küsi, miks eestlased on kümme tuhat aastat siin, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Mängime ameerika maetud lapsest ja unustame, et lapsed praegu nälgivad maailmas. Mõnuleme Gorgoga, kuigi meil pole midagi temaga tegemist. Armastame sakslast ja kujutame Pearu ja Andrese kaklemist, sest see jääb ju igavesti, Maurus on igas koolis ja muusikalid lömastavad me aju, mis sellest, sest oleme ju inimesed , kes vajavad meelelahutust. Oleme ikka nagu mutid maa all ja unustame kõiksusevangla, sest muidu ju läheksime hulluks. Ärme räägi, et inimene areneb, ta ju aastatuhandeid olnud üks ja seesama ja teater ka peab kujutama seda. Olgem ikka lollid, sest targaks saanuina peame hakkama mõtlema, kuid kas seda on vaja, kui saab niisama kulgeda surma poole. Ja selles auravas sitamajas peavad elama ka need, kes mõistavad ja tahavad hoopis midagi muud. Kord siiski lõpeb kõik. Me täidame oma solgiga maailma , hävitame ja mürgitame elava, mis siis sellest, sest praegu ju oleme veel vägevad ja teater on see kõikse vägevam värk, eriti kui naised säutsuvad kiidusõnu ja mehed ohkavad vaimustunult. Elagu lollus niikaua, kuni lõpeb see maailm ja algab uus, kus inimest enam ei ole. Juhhei !!!

8. aprill 2011