Tuut, tuut, tuut, tuut tullakse – Joonas Vatter

alt

See On Joonase FB pilt siin. Joonas Vatter VHK.

 

Saage tuttavaks: seekordsete Teatrikülgede pika intervjuu tegi Vanalinna Hariduskolleegiumi 11. klassis õppiv Joonas Vatter, kelle jaoks teater on täna maagiline kodu ja kodune maagia.

Olen 17 aastat vana ja täiesti linnapoiss, sünnist saadik Tallinnas elanud. Minu teatripisiku lättekoht pärineb üsna varajasest lapsepõlvest, kui lasteaia näitemängudes osa sai täidetud ning vabal ajal perele/sugulastele suvekodu trepil lauldud ja tsirkust tehtud. Mulle meeldis toona neile laulda ja “etendusi” mängida, improviseerisin kohapeal oma “show´sid” nagu ma neid ise nimetasin.

Ma olin juba sel ajal resoluutne teatri suhtes, nii et kui vanaema minu show ajal vahele rääkima kippus, ütlesin solvunult, et keset etendust ei tohi rääkida. Seda probleemi elan tänagi väga valusalt üle ja minu jaoks on küllaltki haavav, kui keegi kas või sosistab keset etendust. Olen mõelnud isegi, et ehk tuleks enne etendust publikule kahuripauk teha, et nad suudaksid neile avaneva püha maailma vaikuses vastu võtta.

Teatripisik on lasteaia- ja suvekoduteatrist edasi kasvanud kuni selleni, et õpin Vanalinna Hariduskolleegiumis. See oli pärast Õismäe gümnaasiumis põhikooli lõpetamist parim ja loogiliseim günaasiumivariant, arvestades tõsiasja, et ma oma elus ikka ja alati teatri juures tahan olla.

Teatris on minu jaoks esikohal emotsionaalne elamus, inimlik puudutus nagu Ain Lutsepp on sõnastanud, sellele järgneb intellektuaalne. Ideaalis esineksid mõlemad koos ja võrdsel määral, nende sekka ehk ka visuaalselt võimas vaatemäng. Ei tea, miks teatrisse nõnda kiindunud olen, see lihtsalt on mulle ühteviisi maagiline ja kodune, maagiline kodu ja kodune maagia.

Minu suurem teatrihullus ja regulaarne teatris käimine sai alguse 2010. aasta kevadel, enne seda käisin teatris heal juhul paar korda aastas, siis, kui vanemad kaasa tarisid. Ehedaim näide teatri emotsionaalsest mõjuväljast on aga hästi meeles, kui pisikese poisina olin koos perega Nukuteatri mingil jõuluetendusel. Ei tasu küsida, mis etendus see oli. Ainus, mida mäletan, oli see, et krappidest kostuv Andres Dvinjeninov, kes lasteloos kurja lõvi mängis, ehmatas mind niivõrd, et nutsin ja karjusin hüsteeriliselt üle terve saali.

Idee Lea Tormist ja Kalju Haani intervjueerida tuli minu vanaema õelt. Tänu tema ja minu teise vanatädi isiklikele tutvustele eelnimetatutega saingi mõlemad hõlpsasti nõusse.

Pean ka blogi, mille nimi on teatriblogi, aadress teatriblogi.blogspot.com. Alustasin seda 2011. aasta kevadel, et mälestusi ja mõtteid etendustest teistega jagada ja ise seeläbi oma kirjakeelt arendada.

 

Eraldi: Kolm etendust? Meelde tulid Draamateatri “Augustikuu” ja “Nelipühad”, Linnateatri “Kes kardab Virginia Woolfi”. Aga eks ma olen praegu selles eas, et juba homme võib tulla teine arvamus, head teatrit meil õnneks ikka ju on.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.