„Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris.

„Pelgan igat vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Draamateatris.

Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui Draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama. Mida ikkagi tähendab maailmas see, et tänaste plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele. Üsna konkreetselt meenus üks sellinepalvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid. Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul…

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrgete kontsadega kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: „Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!” Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid „Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis päris tänapäevast ammu kadumas või kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime… Loe edasi See maailm ja see teine – maa ja ilm →

Viio Aitsmi pildid, mis tehtud sellel kevadel Raelas, Ristikivi talu aias.

Sügisel, septembris 87aastaseks saav loodusfilmimeister Rein Maran näitas oma uut filmi „Peetrike Laanetagusel”.

Kaks aastat tagasi, kui Matsalus Rein Maraniga maast ja ilmast rääkisime, ta otsesõnu oma uuest, ilmselt juba siis käsil olnud filmist ei rääkinud. Nüüd, filmi näinuna me toonast juttu üle lugedes avastan, et ega me muust ju ei rääkinudki. Ta siis ütles: „Ma ei tea, kas sest asja saab või ei saa. Aga mind ennast see hirmsasti huvitab.” See huvi on nüüd täies ilus näha. Loe edasi Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele →

Mul on küll tunne, et inimesel ei ole suurt vahet, kus ta sureb. Kas lossis, mäejalamil või 10 ruutmeetri suuruse toa lonkava jalaga diivanvoodis. Mahajää jatele peaks see tähtis olema. Surjale loeb selja taha jäänud elu. Loeb see, kes on temaga koos sellel hetkel. Kui seegi.

Mõni aasta tagasi ütles Keila haigla noor hooldusarst mu mõttekäigu peale – kui inimest ümbritsevad haiged, on peaaegu ilmvõimatu terveks saada –, et vanadusega kaovad nõudmised ümbritsevale olmele ja rõõmu teeb see, kui ei ole valusid. Valude vastu on ravimid. Ja tablette saab osta. Oleks nagu korras kõik? Aga halastus? Loe edasi Äraaetud hobused lastakse Eestis maha →