Väärikas rahvas ei kraakle omavahel

Talvepühapäeval kallas vihma. Mulle tuttav sümpaatne mees seisis Raplas Selveri poe ees ja tegi üksi valimiskampaaniat. Käisisin poes ära ja jäin temaga vestlema. Lisaks naljale, kuidas ta vabaerakondlasena Kohilas Krossi poe ees oli agiteerinud koos keskerakondlase ja sotsiga ning seal koalitsiooni moodustanud, küsis ta, mida ma teatris olen vaadanud, mida vaadata. Valimiskampaania mehel olid kummikud jalas, sellised maamehe omad. Ja me rääkisime Hendrik Toompere vanema kohe esietenduvast lavastusest „Armastus Krimmis”.

See on kuulsa poolaka Sławomir Mrożeki näidend. Ta oli satiirik, följetonist, ka karikaturist, maailmakuulsaks sai näidenditega. Olen ikka aegajalt mõelnud, kuhu on meie ajakirjandusest kadunud terav satiir ja följetonid. Üksvahe püüdsin neid ka ise kirjutama õppida. Ei õppinud ära. Aga oma uue lavastuse kohta kirjutab Hendrik Toompere ise: „Näitemängu „Armastus Krimmis“ tegevus algab tšehhovliku stseeniga tsaariajal, jätkub 1920. aastate lõpus ning jõuab lõpuks postkommunistlikku aega 1990ndate alguses. Lavastuses näidatakse, milline oli tsaariaeg, kuidas inimesed olid ja käitusid. Kuidas inimesed moonduvad Stalini aja tingimustes ja kuidas muutub ruum. Ainult aknast avanev vaade merele jääb samaks. Ja lõpuks kõik seinad ja asjad kaovad, jääb vaid lage rand – päikese käes peesitav pätt.”

Inimesed moonduvad

Minus on aastaid pesitsenud see sisemine vastuolu, et ühest küljest mulle meeldib, kui kultuurirahvas on poliitiliselt aktiivne; teisest küljest ei jõua mulle päriselt kohale, miks seda aktiivsust peab väljendama ennast poliitiliselt määrates, kandideerides, pürgides ja tänavatel sellesama repertuaariga esinedes, millega saaks, peaks ja võiks üles astuda laval, raamatutes, ajalehelugusid kirjutades. Ma ei tea, kas tahan, et mees Selveri ees parkettidele patseerima jõuaks ja enam ei mõtleks sellest, mida Hendrik Toompere lavastab.

Midagi, Ain Lutsepp on nüüd neli aastat olnud riigikogus ja vähemalt neli korda olen ma selle aja jooksul mõelnud, et tunnen temast laval puudust. Ain muidugi äratab usaldust ka riigikogus toimetades, aga need on siiski eri asjad. Miskipärast ma mõtlen, et Lutsepp oskab olla riigimees. Ei oska seda tema puhul seletada, et kuidas. Peaksin siis kirjutama, kes ei oska, et selguks tõelähedane, aga ei taha hakata näpuga näitama. Riigimees teenib oma maad ja rahvast, väiksemad vennikesed jäävad teenima raha ja kannuseid. Kui riigi asjaks on hoida kõike seda, mis säilitaks rahva, oma keele ja kultuuri, siis ei peaks ju olema mingisuguseid erimeelsusi. Või eksin? Riik on kodumaa, riigimees on kodumaamees. Riik on unistus, on seda kogu aeg, riigimehed on inimesed, kes oma tegevuse on pühendanud selle unistuse pidevale teostamisele. Imelik, mulle ei meeldi paradoks, et paigal seismiseks tuleb üha kiiremini joosta. Samas mõte, et riigi, see on siis rahva, keele ja kultuuri hoidmiseks ei ole ükski pingutus üleliigne, mulle istub.

Mõtlesin luuletusele, mis võiks mu mõttekäiku ilmestada ja üsna esimest korda tulin mõttele, et Juhan Liiv oli riigimees, kui kirjutas luuletuse „Ma lillesideme võtaks”. Enne valimisi on paras seda tsiteerida: „Ja armastuse ma võtaks, /võtaks truuduse, aususe ka, /ja köidaks sellega ühte /sind, kallis kodumaa./ Ja vere sideme võtaks, /võtaks venna südame ma — / ja köidaks sellega ühte/ sind, õnnetu Eestimaa!”//. Nii öeldut ei saa seadusteks kirjutada, aga alles neid tundeid endas tundes oleks õigus pürgida riigimeheks ehk siis ka kirjutatud seaduste kirjutajaks.

Silmside

Mul oli haiglas palatinaabriks vanem mees, ta vaikis mitu päeva. Ega seal haiglas väga ju ei sõbrunetud, aga no mingeid mõtteid, kasvõi argiseid ikka vahetati. Tema vaikis. Siis ühel hommikul ilmus ainult tema juurde arst, ei olnud üldvisiit. Arst seisis, ei kiirustanud kusagile. Rääkis. Mees vaikis endiselt. Arst siis läks. Mees ajas ennast voodist püsti ja ütles kõva häälega üle palati: „Vaat see on arst!”. Ta ütles seda niimoodi, et me kõik saime aru, et silmside, mis tema ja arsti vahel tekkis, oli parandava, raviva toimega. Ega ma ei saa öelda, et haiguse äratundmiseks ja ravi määramiseks peab inimesele otsa vaatama. Tean, et andmed on arvutis ja masinad näevad sügavale inimese sisse. Tšehhov oli arst. Ta ei olnud röntgeni aparaat. Elamegi juba ajal, kus silma vaatamiseks vähe aega. Ikka märkan ennastki ütlevat, et hoiame sidet, pidades selle all silmas helistamist, kirjutamist, lugemist. Vist tuleks ennast harjutada ütlema, et hoiame silmsidet. Mõtlema nii.

Kui ma juba nii kõva mees olin, et hommikul kell kaheksa liftiga tornis alumisele korrusele R-kioski hommikusi ajalehti ostma läksin, olin esimene klient, sain sõimata. Ma julgesin küsida, kas ajalehed on saabunud. Müüja, kel käed-jalad tööd täis, ei vaadanud mulle otsa, kähvas, et kas olen pime, muidugi on tulnud. Aga kui ma oleksingi pime olnud? Mina kohmasin – just kohmasin, sest selline reaktsioon mu küsimuse peale võttis kohmetuks: „Vaadake endasse.” Hiljem mõtlesin, mis võiks tähendada haiglas töötamine. Kes valib sellesse ammu snäki ja magusa vee müügikohaks saanud ajalehekioskisse müüjaid. Kas neile on mingid teised nõudmised? No sõbralik küll võiks olla, aga kuidas sa seda kontrollid, kui müüja ka silma ei vaata. Muidugi ma sain oma lehed. Mis seal uudist oli, ei tule enam meelde. Ebamugavustunne, et minuga nii käituti, on meeles tänaseni.

Kurjus on rumaluse vorm

Tulen hiigelsuurest haiglast lihtsalt suure poe ette tagasi. Vihma sajab ikka. Minu ja agitaatoriga liitub mees. Saame teada, et ta on sepp. Teeb pussnuge ja mõõkasid. Turg olevat väike, sest neid välja müüa ei saavat. Põikame sepa jutu juhatusel nõukaaegsesse lastekodusse ja me saame teada, kuidas siis lastekodulapsi tööle võtta ei tahetud. Olla olnud seadus, et kui lastekodu taustaga inimene oli kolm kuud tööl olnud, tuli talle anda korter või muu elamispind. Tavainimesed seisid korterijärjekorras kümneid aastaid. Midagi tuttavat oli seoses tänase sisserändajate hirmuga ses jutus. Ja taas ei saa ma aru, kuidas saab olla nii, et mõeldes Eesti riigile saab olla nii palju eri mooduseid riigi korralduseks. Ometi peaks olema kõigi ennast poliitiliselt määratlenud erakondade siht oma hoida. Oma inimest, oma loodust, oma keskonda, oma elu, oma riiki… Kas selles tõesti on nii raske kokkuleppele jõuda vastandumiseta?

Üsna kindlasti ei ole olnud valimisi, kus kõik valitavad poleks lubanud panustada haridusse. Me peaksime ammu küll olema haritlaste riik. Tarkade valijatega riik. Korralike teedega riik. Maheda majandusega riik. Tasuta huviharidusega riik. Kirjutamata seadustest hooliv riik. Regionaalselt tasakaalustatud riik. Kätt maailma juhtiva teaduse pulsil hoidev riik… Me aga oleme hoopis riik, kus järjest serveeritakse uudisena parteide reitinguid. Reipal häälel.

Jeesus Kristuse lõi risti pööbel. Tuleb kiiresti saada haritud inimesteks ja rahvaks. Mida oleme õppinud? Et edasi viib kõike lõhkuv konkurents? Tuleb ikka kiirustada, et ära õppida vältimatult vajalik koostöö.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga