Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.
Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.
Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.
Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.
(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)
Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult… Loe edasi Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda