Miks Jaak Joala loobus laulmisest ja Mick Jagger laulab veel täna, et ei saa rahuldust?

Sellest, et kivid kõnelevad, sain aru kui koduaia ümber kiviaeda ehitasin. Selle ehitamise tegi keerulisemaks see, et tegin seda kunagise kiviaia asemele. Asemele sõna siis tähendab aset, seda kohta kus kivid kunagi koos olid olnud. Mul ei ole sellest kunagisest aiast pilti. Ka ei oska ma arvata, kes ja miks selle aia kunagi lõhkus ja kivid ära vedas. Just minu ees oli kiviaia ase. Suured kivid olid maasse vajunud, olid kasvanud maa sisse. Ma kaevasin selle aseme lahti. Lasin kivid vallale ja kogusin siis kive ümbert ringi. Ega nad kõik koos olla ei tahtnud. Laotu lagunes vahel laiali. Aga ma unustasin ära, et see, mis teen on töö. Ma sobitasin erinevaid kõnelevaid kive teineteisega. Mõtlesin ja ausalt öelda seletasin neile kõva häälega, et kui sa ei taha ikka olla koos selle suure kiviga väikseke, siis panen su mujale sinna kuhu sa sobid ja kus sul on parem. Ja suurte kividega oli raskem, aga nemad kui paika said siis enamasti ka leppisid kohaga, uue kohaga kergemini. See kui kiiresti kividele sammal kasvas üllatas mind vist kõige rohkem.

Need kiviaia ehitamisega seotud mõtted tulid uuesti pähe kui mõned päevad tagasi meie taasiseseisvumise päeva tähistamisel Ivo Linna kivi sai. Kõneleva kivi? Ajast kõneleva… Üsna kindlasti, kui kuulata oskad. Ja tahtma peab ka, muidu ei kuule ega näe midagi. Isegi ennast ei. Loe edasi Kuula kivid kõnelevad →

Oktoobris 80aastaseks saav Lehte Hainsalu andis oma kulu ja kirjadega välja luuleraamatu, kus kuulutab Emajõe sinivereliseks. Luuletaja vabavärsilist mõttetihedust toetavad Lea Malini akvarellid.

„Mõnd hingesugulast pole me kunagi kohanud,/ küll vaid teda lugenud või tema häält kuulnud./ Ja enese ellu võtnud…” kirjutab Hainsalu, vaadates, kuidas sajad ja sajad tuttavad aknad süütavad või kustutavad õhtuse valguse. Et nõnda mõelda, peab olema hingeavarust. Lehte Hainsalul on seda ka jagamiseks. Jagamiseks nende hingesugulastega, kellega ehk ei kohtugi kunagi, aga tead, et nad on sinuga ühe parve linnud. Loe edasi „ Emajõe sinine veri” ehk Tartu linna akvarellid →

„Elokäuk” Hageri vennastekoguduse palvemaja suures madalas saalis pildistab lavaliselt eestlaste šamanistlikku mõtlemist ka Kristusest lähtuva ristiusu õpetuste võimuses.

Mulle etendust vaadates taas meenus see saamide kohta räägitav lugu, kuidas nad ennast ristida lasid suurema vastuhakkamiseta. Koos ristimisega said nad kaela pisikese risti. Tegid sellest õngekonksu kohe ja püüdsid seni, kuni mõni kala konksu minema viis. See kalarahvast ei kurvastanud – nad läksid preestri juurde ja lasid ennast uuesti ristida.

Küllap me kõik oleme kuulnud lugusid eestlastest, kes hakkasid kas sunniga või igaks juhuks käima Eestimaale ehitatud kirikutes, aga samas viisid ande oma ussaedadesse ja hiitesse. Loe edasi Elokäuk – aamen, aamen, halleluuja… →

Kostja ja hiiglane, Uku ja hiiglane, Jaak ja hiiglane… kõiki kolme suurmeest, kes ilmuvad selle aasta suveteatri lavale, saadab muu hulgas kommunitliku nõukogude võimu valus paine.

Poliitik, president Konstantin Päts – Viinistu katlamaja laval Peeter Tammearu. Intellektuaal, polüglott, filosoof, luuletaja… Uku Masing – Saueaugu teatritalu laval Aleksander Eelmaa. Muusik, eluajal kuulsaim 1/6 planeedist, laulja Jaak Joala – Narva Kreenholmi manufaktuuri siseväljaku laval Märt Avandi.

Pääru Oja Toomas Nipernaadi Millale. “Küll võib inimene vahel rumalasti küsida, nii rumalasti, et midagi ei oska
vastata. Lapsed küsivad vahel nii, et ütle, armas ema, miks kassid sünnitavad just kasse, aga mitte elevante?
Kust pagan mina seda tean, miks kassid elevante ei sünnita, nalja pärast võiksid nad seda siiski vahel teha! Ehk kust mina tean, miks ostsin selle talu, miks loopisin neile massuurikaile oma rahatagavara näkku.”. Pildistas Kevin Kohjus / TEMUFI

Otsapidi kuulub sesse ritta mu jaoks ka kirjanduslik suurkuju Toomas Nipernaadi – Tori linnamehe puhketalu mänguruumis on see Pearu Oja. Tõsi, tema ei võidelnud võõrvõimu vangla painega, vaid oma deemonitega. Uute maailmade loomise säde aga kandis teda niisama nagu kolme reaalselt eesti keeles kõnelenud ja elanud suurmeest. 

Tegelikult on mu jaoks küsimus neid nelja lavastust näinuna see, kas me, eestlased oma tänaste teadmistega tahame üldse tunnistada, et meil on olnud suurmehed. Või oleme ajaga võidu joostes jõudnud sellesse arengujärku, kus uus aeg peab tootma uusi kangelasi?

Samas neli uut näidendit rahvale kangelast otsimas või käitumismotiive kompimas on iseenesest märk, et aeg on käes. Lavastamis- ja tõlgendamisvabaduse andis kõigile neist ilmselt ka see, et ükski näitekirjanik dramaturg, ei Mart Kivastik, Priit Põldmaa, Ivar Põllu ega ka Ott Kilusk ei määratle oma teost dokumentaalseks. Ja ilma dokumentaalsuse sugemeteta ei saa ka ükski, kui Nipernaadi dokumendiks pidada Gailiti novelle ja Kaljo Kiisa filmi. Loe edasi Väikerahva suurmehed hiiglastega kimpus →

Mul on tunne, et kehtib seaduspärasus: rumalad lähevad ekstreemsest kuumusest rumalamaks.

Vihmaussid surevad kuumusest ja eestlased nõuavad odavamat viina. Usun, et mõistuse ülekuumenemisega hakatakse seletama ka rahuajal Otepää taevas välja lastud õhk-õhk tüüpi lahingraketti. Praegustes uudistes kasutatakse sellest jubedusest rääkides pehmendavaid sõnu – kogemata ja eksikombel.

Liikidel on evolutsiooniline mälu, mis aitab neil ellu jääda muutuvates oludes. Vihmaussid kas kerivad end suvisesse puhkeseisu või poevad kuumaga sügavamale maa sisse. Kuid siis ühel hetkel tuleb vastu paas, minna pole enam kuhugi. Evolutsiooniline mälu ütleb: sügavamale, loomake. Aga sein on ees. Inimesed takerduvad justkui kogu aeg mingitesse seintesse. Ilma kuuma ja kuivata. Loe edasi Kuum võiks mõistuse pähe võtta →