Kummaline on mul nõndamoodi mõelda, aga tundub, et kui heldekäelises riigieelarves jäetakse põllumeestele ja õpetajatele toetused sisse kirjutamata, siis tehakse seda ette teades, et sellest tõuseb suur vastuseis. Oodata on verbaalseid ja füüsilisi proteste. Otsustajad ei saa seda mitte teada. Suured põllumajandusmasinad on juba seisnud mitte põllunurgas, vaid vanalinna venestamise auks ehitatud kiriku ees platsil. Piima on seal maha valatud ja sigagi lahti lastud. Õpetajate protestimeeleavaldustel sellist värvikust ei mäleta. Loe edasi Poliitilise käitumise klišeed →

Kes nad on, koorilauljad professionaalses teatris? Miks nad mõjuvad nii elusalt?

Sõna saavad kaks muusikajuhti. Miina Pärn pani kokku Saueaugul sellel suvel esietendunud ja oma tegelikke mängukordi tuleval suvel alustava lavastuse „Kadunud kodu” 12-liikmelise koori, Reeda Toots hiljuti Vabal Laval esietendunud lavastuse „Liustikud” kaks koori, kus laulab ja mängib ligi 30 koorilauljat.

Ma üsna meelega ei kasuta seekord liigitust harrastajad või amatöörid. Lavastajad Priit Põldma ja leedulannast lavastaja Kamile Gudmonaite mu meelest nende inimestega töötades seda ei tee. Saueaugul mängivad kooriliikmed koos proffnäitlejatega, Vabal Laval on kogu lavastus ja osatäitmised kooriliikmete kanda.

Mind on ikka huvitanud, mida need inimesed oma argielus teevad, kes koorides laulavad ja laval ka näitlemisega suurepäraselt toime tulevad. Reeda Toots, kes on ise nii lavastaja, näitleja kui koorijuht, vastab mu küsimusele, kas „Liustike” koorilauljad tunnevad nooti, ühe sõnaga – jah. Nii enesestmõistetav on see. Loe edasi Neil on laulud laval mängida →

Üsna tihti kohtab me meediapildi iseloomustamiseks liitsõna mudamaadlus. Ja mudamaadluses saavad poriseks mõlemad osapooled. Vahet pole, millise mõtteviisi poolt maadeldes seistakse. Tuttav tippajakirjanduse tundja ütles mu jaoks üsna ootamatult mõni päev tagasi, et ei jõua olla erutusseisundis hommikust hommikuni.

Vahet tõesti pole, kas on tegu n-ö peavoolumeediaga või alternatiivsemate kanalitega –

kõik edastatav justkui peab olema õhinapõhine. Valitsema peab pidev erutusseisund. Õhinapõhisus on kohati sümpaatne ja märgib mingil moel seda, kui palju hinge oma kirjutatavasse või näidatavasse pannakse. Samas pole see mu meelest jätkusuutlik. Suhtumine, et professionaal oskab igast asjast teha skandaali ja skandaal müüb, on väsitav. Loe edasi Igavene erutus tapab ajakirjanduse →

Tartu Ülikooli kirjastus andis välja omalaadse eluloo. „Kuidas bioloogiat õpiti ja õpetati 1970ndate alguse Tartu Ülikoolis” on mälestuste raamat, ajaloo raamat ja lugude raamat, kus räägitakse, kuidas targaks saadakse.

Ses oma aja üliõpilasaastate ülevaates, mille autoriks 34 1970. aastal Tartu ülikoolis bioloogiat õppima asunud noort 50 aastat hiljem, avanes mu jaoks ka see, kuidas tekkis isu õppida ja selgeks saada. Ja seal on palju õppejõudude iseloomustusi. Raamatus saavad sõna ka neli tollast õppejõudu.

Viiekümneaastane filter juhib mälestuste mälu. Ja ilmselt just seetõttu, et bioloogidele õpetati looduse uurimist ja nad tegid teaduslikke uuringuid, kumab pea kõigist mälukildudest läbi enam kui vaid nending, et noorus on ilus aeg. Bioloogiat õpetati tollal viis aastat. Loe edasi Tartu Ülikool – bioloogiatudengite ökoton →

„Ema, me kõik oleme hulluks läinud. Ema, me oleme kõik raskelt haiged,” laulab surnud vene rokkar Viktor Tsoi ansambliga Kino 2020. aasta sügisel Vikerraadios. Laul ja tekst on aastast 1988.

Mis maailm see on, kes vaatab pealt, kuidas treenitud, relvastatud, vormiriietatud ja tapma õpetatud noored mehed Valgevenes ajavad laiali, peksavad ja viivad vangi oma potentsiaalseid pruute ja emasid? Ja kogu maailm näeb, aga ei mürista.

Eestis on sel päeval teatatud, et koroonaviirus avastati 60 inimesel. Sõidan ikkagi Tallinna, rongiga. Loe edasi Eksinud põlvkonnad võõras linnas… kokkusaamas? →