Tartu Uue Teatri suvelavastuses „Tapty1985. Laskumine orgu” on koos nii mastaapsus kui intiimsus. Näiteks on näidendis olulisel kohal NSV Liidu peasekretäri Konstantin Tšernenko ja Eesti geeniuse Uku Masingu matused. Mastaapseks teeb lavastuse mõtte haare ja mängupaiga, lava suurus. Intiimseks see, et näitlejad tulevad aeg-ajalt vaatajaile üsna lähedale ja lavastuse heli tuleb kõrvaklappidesse nii, et lähemale häälega enam ei saa.
See, mis nägin, võiks olla poeetiline dokumentaalteater, mis kirjeldab meie kaasaega.
Kolmel tribüünil istuv publik näeb kolme vaatust erinevas järjekorras. Mulle on öeldud, et näeb kolme erinevat lavastust – ehk see mingis mõttes ongi nii –, aga ma arvan, et ükskõik mis järjekorras seda vaadata, kõlksub lavastus lõpuks tervikuks kokku. Muusika ühendab ja juhib kogu lavastust. Kõlavad Tartu luuletajate väärttekstidele kunagi tehtud laulude uued, Kulno Malva seaded näitlejate esituses siin ja praegu.
Ivar Põllu lavastajaandekus toetub muusikalisele absoluutsele kuulmisele. Tal on meisterlik oskus tajuda rütmide ja energiate vaheldust ja ta on selgeks saanud – nii palju, kui seda saab üldse selgeks saada – vaimse energia dirigeerimise oskuse.
Loe edasi Tartu Uus Teater leviteerib* 1985. aasta kohal ja räägib sellest, mis siin ja praegu
