Autori Margus Mikomägi postitused

Tartu Uus Teater leviteerib* 1985. aasta kohal ja räägib sellest, mis siin ja praegu

Tartu Uue Teatri suvelavastuses „Tapty1985. Laskumine orgu” on koos nii mastaapsus kui intiimsus. Näiteks on näidendis olulisel kohal NSV Liidu peasekretäri Konstantin Tšernenko ja Eesti geeniuse Uku Masingu matused. Mastaapseks teeb lavastuse mõtte haare ja mängupaiga, lava suurus. Intiimseks see, et näitlejad tulevad aeg-ajalt vaatajaile üsna lähedale ja lavastuse heli tuleb kõrvaklappidesse nii, et lähemale häälega enam ei saa.

See, mis nägin, võiks olla poeetiline dokumentaalteater, mis kirjeldab meie kaasaega.

Kolmel tribüünil istuv publik näeb kolme vaatust erinevas järjekorras. Mulle on öeldud, et näeb kolme erinevat lavastust – ehk see mingis mõttes ongi nii –, aga ma arvan, et ükskõik mis järjekorras seda vaadata, kõlksub lavastus lõpuks tervikuks kokku. Muusika ühendab ja juhib kogu lavastust. Kõlavad Tartu luuletajate väärttekstidele kunagi tehtud laulude uued, Kulno Malva seaded näitlejate esituses siin ja praegu.

Ivar Põllu lavastajaandekus toetub muusikalisele absoluutsele kuulmisele. Tal on meisterlik oskus tajuda rütmide ja energiate vaheldust ja ta on selgeks saanud – nii palju, kui seda saab üldse selgeks saada – vaimse energia dirigeerimise oskuse.

Loe edasi Tartu Uus Teater leviteerib* 1985. aasta kohal ja räägib sellest, mis siin ja praegu

Eva Koldits: Me ei tea keegi, mida teeme olukorras, kus meile antakse piiritu võim

Kuidas elab ja mida mõtleb hirmuajastul lavastaja ja näitleja Eva Koldits.

Sõidame Kuku külla, et Evaga kohtuda. Jõuame 15 minutit varem ja teda ei ole kodus. On nii, et ma ei hakkagi paaniliselt helistama, et mis juhtus. Kuidagi kindel olen ta peale. Mõnega (vähestega) on nii.

Oleme korra kohtumise nädala edasi lükanud, sest siis polnud tal lihtsalt aega. Tal on Elmo Nüganeni proovid Vene teatris Marius Ivaškevitšuse näidendiga „ Jumalad” ja kammerooperi „Põrmulised” esietendus. Viimases on ta lavastaja, esimeses näitleja.

Mind ajendas Evale helistama hoopis hiljuti ETVs näidatud teise Eeva, režissöör Eeva Mägi film „Mo mamma”, kus Eva Koldits on mu meelest selline naine, nagu ma Eesti filmides kunagi näinud pole. Muu maailma filmides sellist äratundmist ilmselt olla ei saagi – näitleja sisemaailmas kõik sünnib ja see on nähtav.

Kui me kokkulepitud ajani on jäänud kaks ja pool minutit, sõidab Eva oma maakodu ette. Ütleb, et tuli rongiga. Tähendab, et läks hommikul Tallinna tööle ka rongiga ja jättis auto jaama parkimisplatsi ootama. Eile oli emadepäev.

Eval on kaasas poeg Ants, keda ma miskipärast esimese hooga tüdrukuks pean. Kuni selleni, et kui ta oma väikese ATV käima paneb ja, kiiver peas, kohalt võttes profilt kihutama paneb, mõtlen: nagu mees!

Hetke räägime lahkunud Lea Tormisest ja Eva ütleb ootamatult: „Ei ole midagi teha, et polegi ise enam 24.” Naerab selle üle nakatavalt.

Šoti lontkõrvaline kass, hall Murdok tuleb ja sätib ennast peesitama me kuuldekaugusesse.

Eelmisel nädalal oli sul nii kiire, esietendus kammerooper, millel nimi „Põrmuline”.

Loe edasi Eva Koldits: Me ei tea keegi, mida teeme olukorras, kus meile antakse piiritu võim

Mihkel Mutt: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga targal oleks huvitav

Siin peaks olema äsja uue raamatu üllitanud Mihkel Muti intervjuu intrigeeriv sissejuhatus. Selline, mis lööks pahviks ka inimese, kes kunagi raamatuid ei loe.

Kirjanik Mihkel Mutt, teil ilmus äsja raamat „TARTU TULD TOOMAS“ ja ilmselt teate teie sama hästi kui mina: selleks, et keegi ajaleheintervjuud päevas ilmuvate sadade lugude seas üldse lugema hakkaks, tuleb lajatada. Aidake mul sellele järgnevale jutule pealkiri panna ja sissejuhatus kirjutada.

Jah, lajatamist kostab igast suunast ja üha valjemini. Esimene mõte: kui äkki üldse ei lajataks, järsku see torkaks soodsalt silma? Aga tühi lootus: kui kõik lärmavad, siis jääb sinu vaikimine tähelepanuta (vaikus ju ei kosta). Järelikult tuleb ikka lajatada, aga teistmoodi. Kuhu, mille vastu?Tavaliselt lajatatakse vastu turja või tagumikku. Prooviks mõnd muud organit?

Näiteks nii: „Kirglik koduloolane ja kirglik hobispiritist Mihkel Mutt, kes on avaldanud ka ilu- ja mõttekirjandust, üllitas hiljuti teose, milles ta tegeleb Tartu kohavaimudega. Kui temalt pärisin, kas teos on ajaloolise kallakuga – Mutt on tuntud ka oma ajaloohuvi poolest –, kiskus vanahärra suu naerule, kui ta ütles: „Jumala silmis on kõik ajaloolased üksnes koduloolased.“ Ja ta lisas tõsinedes: „Te, vana teatraal, kindlasti teate, et see on parafraas Juhan Viidingule, kes kirjutas, et igaviku silmis on kõik kirjanikud ainult ajakirjanikud. Tegelen just nimetatud isikuga põhjalikumalt…“

Loe edasi Mihkel Mutt: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga targal oleks huvitav

Toomas Lõhmuste: „See on kool, see ei ole näitering.”

Tallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Toomas Lõhmuste ütleb, et koolmeistri amet on selline, mida saad pidada seni, kuni jaksad ja suudad välja tingida teatava vabaduse.

Teatripedagoog läheb tunnis süvitsi inimese sisemaailma. „Ühelt poolt on see, et õpilased lubavad, ja teiselt poolt siis ka õpetaja enda avatus. Peab toimuma teatav ühtesulamine, see võlu ja valu, muidu ei teki ühist loomingut. See ei ole õpetamine nii, et aastaarv see või valem teine…”

Toomas, sa oled 32. keskkooli vilistlane?

Ma lõpetasin kolmanda lennu. Parnassiemandad on 52. lend. Pool sajandit…

Millal sa selles oma koolis õpetama hakkasid?

Loe edasi Toomas Lõhmuste: „See on kool, see ei ole näitering.”