Kõigel siin ilmas on algus ja lõpp. me oleme erinevad, me oleme kõrvuti.
Katse võrrelda võrreldamatut: suure suve järjestikku õhtutel mängis suur teater Vanemuine Obinitsal „Obinitsat”, muusikud Jarek Kasar ja Tõnis Mägi kudusid kahekesi muusikamustreid Tartu Antoniuse hoovis, lavakavaga „Aias”.
Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. „Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamamoodi.
„Obinitsa“ algab lõhkumisega. Setu külamehed lõhuvad planku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.
„Eesriie” avaneb ja tundub, et vaatajale antakse viinapeidiku avastamisega võti, mis lavastuse jälgimisele peaks tuge andma. Järele mõeldes, hiljem hoopis, saan aru, et plankeesriide taga on maja, mis lavastuse üks peategelane, maja, kus hiljem vaatajate eest fragmentidena läbi jooksvad sündmused tõeliselt aset on leidnud.
„Aias” tagarea terrassilt avaneb pilt, kuhu mahub Tartu Jaani kiriku torn, huvitavate, tahaks öelda et agulimajade tagahoov, tänapäevased klaasrõdud, puit, kivi ja metsviinapuu. Kusagil paremal pildi nurgas kasvab kask. Kuulen, et see silmahakkavate rõdudega maja on kunagi olnud Tartu arestimaja. Jarek ja Tõnis ajavad juttu, räägivad publiku muusikat kuulma. Ei lajata. Annavad kuulamiseks mõtte. Mängivad sellele, et Tõnis on napp, sõnaseadev, valiv ja akadeemiline, Jarek ülemeelik, artistlik, mängualdis. Nad on koos enne kui kokku saavad. Loe edasi Lapitekk ja kootud piltvaip →
Meie tänavusel „põgenikedebatist“ tiinel suvel on raske leida nüüdisaegsemalt mõjuvat näidendit kui Kitzbergi sajanditagune „Libahunt“ – lugu sellest, kuidas oma tõupuhtust kaitsev kollaste juuste ja siniste silmadega orjarahvas heidab enda hulgast tumedapäise vabadusejanulise Tiina.
