Autori Margus Mikomägi postitused

Guido Kangur: olen fotoaparaadiga looduses kolaja

 

_MG_6862_preview

Märkan fotograafi!                                                        Pildstab Sven Arbet.

“Tegelikult ma olen ikkagi maapoiss,” tunnistab džässi ja looduse keeles kõnelev Guido Kangur, kes saab suvel kuuekümneaastaseks.

Kolm vanderselli vallatut, ei karda kingi tallata, oh sa pime, pime, pime – maailm on imeline…

Ja veel üks laulukatke, mis peas ja kaasas vähemalt 35 aastat: „Kas idast tõuseb päike? Kust nahk saab uue läike? Miks järvel-jõel on kallas, kes elab vetevallas? Kas seal, kus maailm otsa saab, on ümberringi tüma maa…? Oh, sa pime, pime, pime, maailm on imeline!”

See vanderselliseos tuleb mulle pähe hiljem oma aias Guidoga kõneldust mõeldes. Meie kahekõne aga algab seekord varem, juba siis, kui ta mulle telefonis ütleb, et on oma perega Võrumaal ja istutab metsa. Rohkem polegi vaja, et mõista. Mulle on sõnadeta selge, et see mees on õnnelik. Loe edasi Guido Kangur: olen fotoaparaadiga looduses kolaja

Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval

 

 IMG_7569_v_c_MarisTombaHendrik Toompere noorema lavastus „Väljaheitmine” Eesti Draamateatris on sisult ja vormilt traagiline suurvorm inimese üksindusest – sümfoonia.

Lavastus lõhub me üsna tavapärast mugavusteatrit, kus kaasa mõtlema ei pea ja kõik lõppeb enamasti hästi. Kõige muu uhke kõrval, mis lavalt publikuni päästetakse, tõestab noorem Toompere, et temas on olemas suure lavaruumi nägemise oskus. Oskus, mis mitmel objektiivsel ja sujektiivsel põhjusel me lavastajatel kas puudub või kaduma kipub. Loe edasi Higi, veri ja pisarad Draamateatri laval

Purjus inimesed räägivad tõtt

 

 Mogutši maskiga 1Venemaa parim lavastaja Angrei Mogueši.       

Laupäeval tunnistati lavastaja Andrei Mogutši Venemaal Kuldse Maski laureaadiks. Oktoobris mängitakse talle preemia toonud lavastust „Joobnud“ Estonia teatris.

Meistriklassis esiplaaniol Ivo UukiviKolm aastat tagasi, kui Märt Meos organiseeris Eesti näitlejatele lavastaja Andrei Mogutši (1961) meistriklassi, rääkis Mogutši muu hulgas ka oma maailmavaatest, öeldes, et teater hoiab maailma tasakaalu. See meenus, kui kuulsin, et just sõna otses ja kaudses mõttes tasakaalust väljas inimestest rääkiva näidendi lavastamine talle taas Kuldse Maski tõi.IMG_2660 IMG_2802 Loe edasi Purjus inimesed räägivad tõtt

Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind

Tänase omavalitsuste liitmiskampaania taustal ei julge mitte keegi neist samadest omavalitsejatest välja öelda, et mingit oma valitsemist pole Eesti vabariigis enam aastaid. Pole omavalitsejaid ka, on käsutäitjad. Kunagi, kui reformierakond jonnaka Rapla vallavanema Alar Mutli ametist maha võttis, heideti talle ette just seda, et mees ei käi Tallinnas projektirahajagajate ja muude ametimeeste ees koogutamas. Sellepärast voolavat abirahad Raplast mööda. Pandi uus ametisse, aga sisuliselt muutus vaid see, et omavalitsusliku korra autoriteet vähenes veelgi. Loe edasi Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind

Kuritöö ja karistus

 

Kurjale saab vastu vaid kurjaga. Aitaks vaid surmanuhtluse taaskehtestamine.

Kaks päeva tagasi tõukas jässakas jõmm Raplas Maxima poe seinal oleva pangaautomaadi ees seisnud kaks vanaldast meest õlaga eest. Urahtas midagi arusaamatut, kui mehed arglikult protestisid, võttis raha. Urahtas veel ja läks kiire sammuga minema ‒ juhtumit pealt näinud naised alles kogusid ennast, et hurjutama hakata. Jõmm istus lähedale pargitud auto rooli, aga ei tormanud sellega kuskile, vaid hoopis hakkas telefoniga rääkima. Loe edasi Kuritöö ja karistus

Loomeruum ‒ vastukaal massikultuurile

_MG_0709

Rapla Loomeruum on Viljandi pärimusmuusika aida väike õde.

„Linnas pole juurte ajamiseks ruumi,” laulsid pühapäeva pärastlõunal Rapla eraalgatusliku kultuuriühenduse Loomeruum hubases saalis, oma esimesel kontserdil kolm noormeest ‒ ansambel The Notes (tõlkes märkmed).

 Keset lagunevat maailma

Bänd, kus Rapla ühisgümnaasiumi noormehed Kõu Kaur, Helar Tappo ja Markus Bachmann laulavad ja mängivad, on üsna selgelt vanamoeline. Kolm akustilist kitarri ja kolm kokkukõlavat häält, miskisugune aegadetagune romantilisus ja ehk lihtsameelsuski. Eelnimetatud laulus on veel sõnad: „Ka maal on elu. Inimesed ja kultuur.” Loe edasi Loomeruum ‒ vastukaal massikultuurile