Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.

Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.

Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.

Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.

(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)

Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult… Loe edasi Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda →

„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.

Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.

Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud. Loe edasi Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk… →