Usun, et ma väga ei eksi, öeldes Jevgeni Mironovi maailma parimaks elavaks näitlejaks. Teatrifestival Kuldne Mask Eestis tõi Estonia teatrisse näha Alvis Hermanise lavastuse „Gorbatšov”. Jevgeni Mironov näitas publikule sõna kõige otsesemas mõttes näitleja muundumist maailma muutnud meheks nimega Mihhail Gorbatšov.

Laval on suure armastuse lugu. See, mida kaks Estonia saalitäit inimesi nägi, oli näitleja näitleja – ja lavastajateatri sümbioos. Üks mu teatrit tegev sõber ütles, et selliste näitlejate puhul on suurim lavastajatarkus tööprotsessi mitte sekkuda. Ma siin ei ole temaga päris nõus. Lavastaja Alvis Hermanis ise ütles etendusele eelnenud kohtumisel kuidagi nii, et teda ei huvita oma töös mitte teater, vaid antropoloogia. Vikipeedia ütleb, et antropoloogia on teadusharu, mis uurib inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olendit, tema iseärasusi ja põlvnemist. Hermanisele on teater vahend, mille abil seda uuristööd teha. Ja ta näitab seda ka teistele.

Duett

Ma pole siiamaani nimetanud Jevgeni Mironovi lavapartnerit, kes poeb Raissa Gorbatšova nahka – Tšulpan Hamatova. Ja siin tulebki mängu lavastaja, kes loob suhete ja muundumise tasakaalu selliseks, et Jevgeni Mironov ehk siis Mihhail Gorbatšov domineeriks. Ja samas on pärast etenduse vaatamist see tunne ka, et kogu mängu juhtis Raissa, seega Tšulpan. See on selline mitmeplaaniline mäng, kus näitlejad häälestavad ennast publiku nähes selleks, et olla keegi teine. Jah, häälestab isegi mitte selleks, et mängida, vaid et olla.

Dueti kogu tegevus toimub suures valges suure külgaknaga näitlejate garderoobis, mille seintel grimmilaudade kohal, peeglite vahel on pildid Raissa ja Mihhaili elust. Tundub, et päris fotode koopiad.

See külgakna valgus, meenub, võlus mind juba Alvis Hermanise lavastuses „Oblomov”.

Näitlejatel on alguses käes tekstiraamatud. Mõnd repliiki korratakse mitut moodi ja heidetakse pilk partnerile küsimusega, milline intonatsioonidest õige on? Kogu etenduse vältel on laval tavaline garderoobi riidenagi kostüümidega. Publiku nähes muudetakse ennast väliselt ja samamoodi saab märgatavaks sisemine muutumine, kui muutuvad olud ja stseenid. Jah, stseenid ühest elust.

Lavastajatarkus

Tegelikult algab etendus – ja siin ma usun nägevat lavastajatarkust – stseeniga, kus Mironov ja Hamatova istuvad taburettidel ja jutustavad loo sellest, kuida Raissa haigestus. Ja jõuavad Raissa viimasesse öösse, kus ta keeldub morfiinist, et olla selge mõistuse juures. Olla koos Mihhailiga ja seda/teda tunda kõigi oma meeltega. Gorbatšov võtab Raissa sellel öösel sülle ja see on valuvaigisti.

Selline staatiline stseen. Kui mõelda siit kogu etendust kandvale armastusele, siis tõesti jääb Raissa ka kõige keerulisemates poliitikat ja elu puudutavates seikades kaine mõistuse hääleks ja Mihhail on valmis teda kätel kandma. Pole vist vähetähtis teada, et Mihhail Gorbatšov õppis juristiks ja Raissa filosoofiat, kui nad ülikoolis tutvusid. Alles siis algab liikumine.

Lavastaja Alvis Hermanis on ka selle näidendi autor ja ma ei tea, kas ta kärpis ja tihendas seda lugu kirjutades või proovide käigus. Üsna kindlasti pidi ta välja jätma sadu erinevaid huvitavaid eludramaturgial põhinevaid episoode.

See, mis alles jäi, oli jäetud nii, et mina vaatajana sain aru lavastaja Hermanise soovist näidata meile meest, kes muutis maailma, nii, et me mõistaksime – armastus on poliitikast kõrgemal. Armastus on vastastikune sidusus, on süsteem, on tuhat erinevat tundevormi, mis kokkuvõttes inimesest inimese ja isiksuse teevad.

Ja lavastus ongi armastavate inimeste vastastikustest suhetest, muredest ja rõõmudest. Isegi nii võib öelda, et inimlik armastus on üliinimlik, tingimusteta ja on tähtsaim inimese elus. Selle armastuse taustal teeb Mihhail Gorbatšov karjääri ja sellest armastusest kantuna loobub tipus olemast.

Eriti mõjuv on see tänase Venemaa valitseja Vladimir Putini igavesti isevalitsejaks jäämise soovi ja olemise valguses.

See, kuidas Mironov, olles oma rollis juba Venemaa esimene president, olles populaarsuse tipul, loobub võimust, sest haigestunud Raissa vajab teda rohkem kui riik, on vapustav tegu. Viimane lause jäi konarlikuks sellepärast, et ma kuidagi ei saanud kirjutada, et Mironov mängis vapustavalt. Ta ei mänginud, vaid ta oli Gorbatšov. Milline valikusituatsioon – kas valitseda 1/6 planeedist Maa või olla toeks haigestunud naisele!

Võrreldamatu

Mõtlesin pärast nähtud etendust, mis oli mu esimene mulje Gorbatšovist, kui ta ilmus NSVLi poliitilisse pilti, ja arvan, et see oli üllatus, et riigiasjadest on võimalik ka meil rääkida arusaadavalt ja inimese moodi.

Mironov Gorbatšovina räägib Raissale anekdootliku loo. Kommunistliku partei peasekretär Leonid Brežnevi lemmikfilm oli „Seitseteist kevadist hetke”. Ta küsis korduvalt oma alluvatelt, kas ta on juba andnud Štirlitzile Nõukogude liidu kangelase kuldtähe. Ta ei jäänud enne rahule, kui toodi kohale filmis Štirlitzit mänginud näitleja Vjatšeslav Tihhonov, kellele ta selle kuldtähe rinda pani. Arvates, et autasustab luuraja Štirlitzit. Sellisesse maailma ilmus Gorbatšov, kes ei rääkinud nagu robot.

Panin selle anekdootliku loo siia kirja selleks, et iseloomustada pisutki Jevgeni Mironovi näitlejameisterlikkust. Ka Mihhail Gorbatšovil tekkis siis, kui ta oli võimul, iseloomulik voolav kõnemaneer. Selline äratuntavalt temalik. Ja järgitehtav, kergesti parodeeritav. Mironov kasutas seda kõnevormi kohati, lisas täpseid žeste ja tegi seda nii, et ei muutunud kordagi Gorbatšovi naeruvääristavaks. Ma muidugi võin eksida, aga kohati kuulsin selles Mironovi gorbatšovilikkuses hoopis irooniat, mis sisse lipsas.

Vaikne intensiivsus

Mul oli õnneks võimalus seda lavastust väga ligidalt vaadata. Paar tundi enne etendust olnud kohtumisel ütles lavastaja Alvis Hermanis muu hulgas, et Mironov on selline näitleja, kes laval kordagi ei puhka. Ma võisin selles ligidalt veenduda. Ta oli kohal ja rollis ka siis, kui tähelepanu keskmes oli Hamatova.

Selles duetis Tšulpan Hamatovaga nägin mõlema silmi muutumas, kui nad vahetasid parukaid ning muutsid grimmi ja kostüüme. Ütlesin eespool, et see, mida nägin, oli armastuse lugu, poliitilisel foonil. Arvan, et me kõik oleme harjunud armastuse lugudega, kus kirg tõuseb taevani, kus kallistatakse ja suudeldakse, armastuse lugudest ei puudu ka vähem või rohkem välja paistvad seksistseenid. Ma ei tea, kas olen täpne, aga selles loos suudeldi kaks korda. Vahest kolm ka, aga näitlejate kogu tegevus selles kolm tundi kestnud loos oli selline… pehmelt üliintensiivne. Tavalisi sosinaid ja karjeid nivool, mis publikule mõjuvad alati, ei olnud. Ja samas ei saanud pilku ja mõtet laval sündivast lahti. Selline sisemine, pehme ja hämmastavalt kontsentreeritud intentsiivsus. Vahest võimsaim tõe tunnetus ja muundumise võime, mida olen elu jooksul näinud. Meisterlik.

Lõpupilt on kujund: vana Gorbatšov, siin Mironov, kasutab maski, istub üksi ja tema juurde tipib noor pulmakleidis Raissa…

Lisandused

Tundub tähtis, et Jevgeni Mironov on Oleg Tabakovi õpilane. Ja et Moskva esietendust vaatas ka Mihhail Gorbatšov, keda oli eriti liigutanud Tšulpan Hamatova ehk siis Raissa.

Eestis mängitud kaks etendust olid esimesed etendused välismaal. Lavastaja nägi just siin oma lavastust esimest korda, sest ei pääsenud Kovidi pärast Moskvasse ja ütles mitmetähenduslikult, et jäi väga rahule selle lavastuse valgusega. „Gorbatšovi” planeeritud etendused Riias jäävad ära.

Lavastuse teist etendust Eestis vaatas ka meie president Alar Karis.

Alvis Hermanis ütles Jaak Alliku juhitud kohtumisel, et Mihhail Gorbatšov kahetseb siiamaani NSV Liidu kokkuvarisemist. Usun, et ka me kõik võiksime vahel mõelda, mis oleks Tallinnas ja Riias siis kui Nõukogude võim oleks jätkunud.

Eesti vabariigi president Alar Karis FBs

„Maailmanimega lavastaja Alvis Hermanise „Gorbatšov“ väärib vaatamist ja kaasa mõtlemist. See on võimas tükk, kus Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova Moskva Rahvaste Teatrist mängivad nii, et kolm tundi läheb otsekui ühe hingetõmbega. Mihhail Gorbatšov oli kindlasti 20. sajandi lõpukümnendite üks suuremaid mõjutajaid. Hermanis võrdleb teda liivateraga, mis peatas NSV Liidu hiiglasliku masinavärgi ja andis meile võimaluse pääseda vanglast, milles elasime.

Milline võib olla ühe inimese roll ajaloos ja kas Gorbatšov tahtis ka tegelikult NSV Liidu viimase presidendina oma riigi kokkuvarisemist, selle üle võisid sajad inimesed endamisi arutada kahel õhtul pilgeni välja müüdud Estonia teatrisaalis, „Gorbatšovi“ vaadates.

Suur tänu teatrifestivali „Kuldne Mask Eestis“ korraldajatele ja toetajatele, et Eesti publik saab taas näha viimaste hooaegade parimaid Vene teatrite lavastusi.”

Rahvaste Teater (Moskva)

„GORBATŠOV”

Dramatiseeringu autor, lavastaja: Alvis Hermanis

Lavastaja assistent: Leonid Timtsunik

Lavastuskunstnik: Alvis Hermanis

Kostüümikunstnik: Viktoria Sevrjukova

Valguskunstnik: Gleb Filštinski

Grimmikunstnik: Anna Nikulina

Näitlejad: Jevgeni Mironov, Tšulpan Hamatova

Kogu lavastus on üles ehitatud dokumentidele: tegelikele mälestustele, kangelase enda ning teda ümbritsevate inimeste jutustustele, kirjadele, videosalvestustele. Seejuures püüdis Hermanis võimalikult vältida ametlikkust: ta jättis jutustusest välja kogu presidendiks olemise loo, jättes sisse ainult võimule saamise ja sellest loobumise. Sellega tahtis ta teha lugu võimalikult intiimseks ja inimlikuks, tehes selle eelkõige Mihhaili ja Raissa armastuse looks, mida mängivad meie parimad näitlejad Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova. Kuid vaatamata tõsielulisusele kujuneb etenduses üllataval kombel välja täiesti uus müüt sellest paarist ja eelkõige Gorbatšovist, sest lavastus on ju siiski temast.

Ilmus Maalehes. Pildid festival Kuldne Mask.