R.A.A.A.M. teatri produktsioonil lavastus „Minu Georg Ots” toob vaatajateni kuue naise lood, kelle elusaatust kaudselt ja otseseltki on mõjutanud Georg Ots. Laulja Georg Ots ise tegelasena lavale ei ilmu. Ometi lahkub enamus publikut etenduselt, ümisedes mõnd Otsa kuulsaks lauldud laulu.

Venemaa üks tänaseid tuntumaid dramaturge Slava Durnenkov on kirjutanud näidendi kuuele naisele. Autori tahtel ei ilmu lavale ühtegi meest. Võrrelda ei saa, Ots on ideaal. Täna on põhjust üles lugeda, mis tegi Georg Otsa (1929-1975) oma aja meheideaaliks: hääl, kasv, riietus, käitumisoskus, viisakus, mitmekülgsus repertuaarivalikul… Muu hulgas tuli ka Georg Otsal laulda nõukogude ideoloogiat kandvaid laulukesi, ometi ei jäänud talle külge Kremli ööbiku silti. Äkki ma mõtlen vales suunas, aga võimalik põhjus tundub olevat seal, et Georg Otsa andekus ja kuulsus sai tiivad ajal, mil sõjahaavad hakkasid tasapisi paranema.

Meheideaal

Selle näidendi väliselt meenus Venemaa avaruses tuuritanud sõbra kunagi poetatud üldistus, et Eestist pärit bändimehed ja Baltikumi korvpallurid olid Siberi linnade naiste lemmikud. Selle üldistuse juurde käis jutt, et kui ta austajannadelt otse küsis, miks see nii on, vastas üks Siberi suurlinna kaunitar: vaata tänavatel ringi, mis mehi sa seal näed?

Ma tahan eelnevaga öelda, et Georg Ots ei võlunud naisi ainult oma loominguga, vaid ka mehelikkusega. Mõjus nii, et tavalist meest enam ei tahetud. Georg Ots tõstis meheks olemise lati nii kõrgele, et teised mehed ja muidumehed ajasid selle maha. Just sellest „Minu Georg Otsa” naised räägivad. Ots oli tempel mälus kogu eluks.

Linnuparve süda

Selle linnuparve kujundi noppisin lavastusest, kuidagi juhtis mind selle juurde Ervin Õunapuu napp kujundus. Laval on vaid kuus klaveritooli. Keerdtoolid. Kuidas see linnuparvega seostus? Ma olen aastaid vaadanud linnusalkasid mere ääres ja oma aias, väikeste lindude omasid ja võimalusel ka suuremate omi. See, kuidas sajad, võib-olla tuhanded linnud parves sebivad, teevad kiireid ja aeglaseid sööste, vahetavad kohtasid ja ei põrka õhus kokku, on ime. Mis neid ühendab ja mis tõukab? Nad on vabad, on parvega seotud ja samal ajal jätavad lennuruumi ka kõigile teistele liigikaaslastele.

Ilmselt võis 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel olla küll nii, et üksteist mitte tundvaid naisi ühendas kogu eluks armastus Georg Otsa vastu. Eesti neiu ja Vladivostoki oma leidsid nipsust teineteist, kui jutt muusikale ja meestele läks.

Muidugi ma ei tea, kas lavastaja Artem Ustinov Georg Otsa naisi lavastades neid just selle linnuparveskeemi järgi liikuma õhutas, aga nii see selles lavastuses välja nägi. Naised vahetasid istekohti klaveritoolidel, liigutasid toole ja ennast ümber oma telje, grupeerudes, tõustes ja istudes… Näiliselt kaootiline ehk siis inimeste puhul emotsioonidest kantud ja kuidagi ettearvamatu, aga tulemus oli üsna sarnane linnuparve loogikale.

Kese

Neid kuut naist ühendas üks suurkuju – Georg Ots. Nad ilmselt oma eluteekonnal ei puutunudki temaga otseseltkokku. Isegi ekraane tänases hulgas iidoli kuvandit loomas ei olnud. Võimalus füüsiliselt kohtuda oli väike, aga vaimne sild… külgetõmme oli olemas. See, kuidas Geor Otsa naised kuulasid, vaatasid ja tegutsesid, hoidis lavastuseparve koos. Väikesed, isegi sissepoole mängitud detailid paisusid suureks just tänu parve olemasolule ja selle täpsele üksteise jälgimisele. Kui seda naisi ühendavat hoovust ei oleks olnud, oleks lavastus ilmselgelt võinud osutuda üksikute monoloogide, eraldi lugude reaks. Aga lavanaised olid autori tahtel ja lavastaja soovil korraga koos ja ometi eraldi. Kusagil hiilis naiste elujuttu kuulates pähe küsimus, kui palju selliseid naisi oli Otsa eluajal maailmas. Kas miljon või enam?

Ükski muusikaline teema, helilooja Ardo Ran Varres, ei sega oma originaalsesse muusikalisse kujundusse just palju neid muusikamotiive, mis seostuksid otse Georg Otsa kuulsaks lauldud loominguga. Ometi on see muusika, mis laval kõlab, toetav. „Peagi saabun tagasi su juurde” teema ei juhtinud mind seekord hoopiski mitte sõja ja sealt saabumise juurde, vaid pigem pani mõtlema muutunud ajast. Sellest, et Otsa-taolised suured isiksused on tehniliste võimaluste täiustuses kõigile kättesaadavusesse lahustunud. Tagasitulek sünnib ühe nupuvajutusega. Ja valik, kui vähe mõelda, on hiigelsuur.

Oma ja mitte väike osa on lavastusele tundetoonide andmisel valgusega maalival Priidu Adlasel. Ja kuna olin selle linnuparve kujundi endale pähe võtnud, tundus, et tema risti-rästi valguskiired just linnuparve ja päikest silmas peavad. Ja lõpetuseks see mõte, kui erinevad on need kuus naist laval. Kui erisugune võib olla naiselikkus, kui selle käivitab suurmees.

Eraldi:

Minu Georg Ots

Teater R.A.A.A. M.

Autor Vjatšeslav DURNENKOV (Venemaa)

Lavastaja ARTEM USTINOV (Venemaa)

Kunstnik ERVIN ÕUNAPUU

Muusikaline kujundaja ARDO RAN VARRES

Valguskunstnik PRIIDU ADLAS

Videokunstnik LAURA ROMANOVA

Osades: ÜLLE KALJUSTE (Eesti Draamateater), RIINA MAIDRE, KÜLLI REINUMÄE, KATRIN PÄRN, LIIS HAAB, INGRID MARGUS

Esietendus 13. septembril 2020 Vaba Lava Narva teatrikeskuses