Lavastaja Ingomar Vihmar ütleb, et teda kõnetab kummaline kunst. Ta mõttekäigud hämmastavad. Aga isegi tema kriitilisuses ei ole kriipsugi kurjust. Fotod: Sven Arbet

Kolmandat aastat Pärnus elav ja Endla teatrit loominguliselt juhtiv Ingomar Vihmar on 48 aastat vana, tal on viis last. Tema kitsukest kabinetti täidavad vinüülide riiulid ja kaks plaadimängijat. Kabineti kirjutuslaual jääb August Strindbergi „Surmatantsu” kõrval silma Lazar Lagini „Vanake Hottabõtš”.

Kas hakkad lastetükis peaosa mängima?

Ingo Normet pakkus seda siin teha. Sa habeme pärast mõtled? Ei, sellest ei ole juttu olnud. Mul oli eelmisel aastal isegi pikem habe kui sul.

Urmas Vadi „Kohtumised trompetis”?

Kaks näidendit. Noortestuudioga võib-olla on plaan seda teha.

Noortestuudio?

Ma usun, et selle siin käivitas kunagi Ingo Normet (töötas 1969–1982 Endlas lavastajana ja 1982–1991 oli peanäitejuht. MM). Siin on olnud kõvad stuudiod. Oma tunniplaaniga. Aarne Üksküla õpetas, Aare Laanemetsa stuudio oli. Viimati enne mind tegi Enn Keerd.

Mulle meeldib noortega teha. Kolm aastat tagasi võtsin vastu kõik, kes tahtsid. „Libahunti” tegime nendega. Sellel aastal tegin katsed. Mõtlesin, et on vaja enda ja ma ei tea, mille jaoks veel midagi muuta. See, kui teed katsed, valid inimesed välja, annab mingi teise suuna. (Stuudios on noored vanuses 15–18, MM). Siiamaani oli see isegi kasvatuslik, toetav koht, kus kursuslased said käia ja ennast vabalt tunda.

Nüüd?

Nüüd ma lähenen neile kuidagi professionaalselt. Tahan nendega tööd teha. Kui teed midagi, ei saa ennast välistada, ikka mõtled, mida ise tahad. Ja mina mõtlesin, et valin ja pühendume teatritegemisele natuke rohkem. Äkki meil avaneb võimalus uurida mingeid muid asju, mida ma muidu ei ole teatris teinud!? Päris algus on see. Ei tea, kuidas läheb.

Mis sind ajendas Tallinna pudrupadade juurest Pärnu tulema?

See valik oli mulle ka ootamatu. Kui tulin, siis seda palju küsiti. Eks ma midagi mõtlesin välja ja vastasin ka. Ma olin Ugala teatris 10 aastat ja Draamateatris ka 10.

Ise mõtlen, et ma ei ole nii tohutu muutuste otsija. Ma olen ennast niimoodi näinud, aga näed, tuleb välja, et see, mida sa endast mõtled, ei pruugi üldse vastata sellele, mis tegelikult on. Olen ikkagi kuskil… Mingis mõttes oli Pärnu tulemise otsus kerge. Samas ma ei saa öelda, et see liikumine kerge oleks olnud.See on seotud pere siia tulemisega. Kui sa lähed kodust ära… See ei ole nii, et järgmine päev on kõik korras.

Kas sa tahtsid või tahaksid olla hoopis Draamateatri peanäitejuht?

Ei, mul ei ole kunagi sellist mõtet pähe tulnud. Aga kui mulle ei oleks nii palju peale käidud, ega ma oleks siis siia ka tulnud. Kutsujad olid väga järjekindlad. Mind kutsuti mitu korda. Kalju Komissarov kutsus, tule, tule. (Kalju Komissarov on Ingomari lavakooli õpetaja. MM) Pidime rääkima ja siis tuli ise.

Minu otsustamisprotsessis oli igasugust. Mulle ei olnud see nii oluline, et tulla iga hinna eest. Kui sain teada, et kohale on konkurss ja ma pean avalduse kirjutama, siis oli tunne, et – kuu peale! Ma ei mõelnud seda niimoodi.

Jah ja siis kirjutasid ikkagi ka visiooni?

No pidin. Kirjutasin vist neli rida. Ja nõukogu ees pidin rääkima. Selgitama. Ütlesin, et küll te siis näete. Mida ma ikka ütlen, et ma teen seda ja seda. Ma enamasti seda juttu üldse ei usu, mida ma loen kuskilt kandideerimisest. Mul on väga raske sellist ümmargust mulli ajada. Midagi ma ikkagi rääkisin. Seal, jah, oli mitu loobumiskohta.

Ujud vastuvoolu. Meil on asjad juba ammu nii, et teed projekti, lööd kella ja trummi, vahutad, milline see tuleb, leiad 10 soovitajat. Siis äkki saadki raha ja siis alles hakkab miski sündima?

Mulle – võib-olla teistele samamoodi – on see suhteliselt ebamugav, kui peaksin midagi taolist tegema. Õige on tõesti, tõesti, et ma ei sa kuidagi tead, milline on „Surmatants”, milline ta tuleb. Ma ei saa ette seda öelda.

Lavastajana sa ikkagi pead alustades rohkem teadma kui teised?

Pean ikka. Aga esimene punkt teatrist rääkimise juures on see, et teater on paradokse täis. Mina siiamaani imestan, kuidas seda saab teatrikoolis õpetada nagu mingit teadust. Sa võid mingisugused väited alati täiesti vabalt oma kogemuse pealt ümber lükata. Kuskil mingeid asju kontrollides saan praegu öelda, et see, mis mulle koolis räägiti, on absoluutselt, täiesti vastupidi.

Too mõni näide?

Koolis öeldakse, et laval kehtib esimese ja teise repliigi seadus. See, et sa mõtled sellel ajal, kui teine ütleb, ja siis on pausid välistatud. Laval olles saab selle kohe ümber lükata – pausid ei allu seadustele, vaid ainult sinu osategemisele. Sa võid pausi teha seal, kus ise tahad. Võid siis, kui oled täiesti kohal ja adekvaatne. Partner küsib, sa vastad ja kui tahad teha minutise pausi, siis mitte ükski seadus ei ütle sulle, et seda teha ei tohi.

Laval on see jama, et kui hakkad seaduste peale mõtlema, sellele, kuidas peab tegema, siis sa lähed ju kohe kohalt minema. Lähed segadusse. Muidugi ei mõtle ka ükski õpetaja seda, et mõtle laval seadustele. Algtõed peavad olema nii veres, et sellele ei mõtle.

Aga pahatihti on ikkagi nii, et see autoriteet, kes sul on, räägib sulle kogu aeg siin peas. Ja see tuleb sulle lava peal meelde, kui midagi mängid, ja jälle – see viib sind kohapealt minema. Mängid ja meenub, kuidas õpetaja ütles või karjus – ei kuule! See tuleb meelde ja sellest sekundist piisab, et sa lähed sellest situatsioonist, mis laval on, välja. Katkeb lõng, ego tuleb mängu, mina – ja mäng katkeb. Looming toimub siis, kui enda mina kaob.

Seleta?

Ego kaob. Sa lähed mingisse uude kohta ja lased sellel lihtsalt voolata. Sa ei mõtle argisele, et kui etendus lõpeb, lähen lastele järele, ei mõtle hommikusele koosolekule… Minu jaoks see on nii, et kui mina kaob, siis võib minna kõrgustesse. Kellegi teise jaoks on see võib-olla teistmoodi.

Laval olemine on mingis mõttes meditatsioon. Ma ei taha seda kuidagi esoteerikaga siduda, see polegi. Meditatsioon on seesama asi kui see, kes sul peas räägib. See mõttemula vaikib. Laval on samamoodi – su oma mõtted vaikivad ja sa oled selle tegelase sees ja see on midagi muud kui see su enda igapäevane tark mees, kes sind õpetab, kamandab ja kritiseerib.

See sisemine kriitika segab meid. Ta ütleb sulle, et sa pole piisavalt hea. See peaks vaibuma, siis juhtub.

See, mis sa räägid ja kuidas seletad loomingut, on mulle hästi tuttav ja üsna sama, aga seoses kirjutamisega.

Seda peab ikka silmas pidama, et me oleme mingis mõttes täiesti sarnased. Aga mingis mõttes, mis puudutab maitset, esteetikat, oleme täiesti erinevad. Esteetika, kõik selline on sulle jäänud kellegi teise poolt, õpetajad… see on kuskilt jäänud. Aga see ei tule hingest. Eks hing võta kõik vastu, aga seesama ego, need õpetajad… ega ma ka ei tea.

Iga intervjuu ma toon kõik nähtavale, selle, mis parasjagu on, oma lavastuste puhul ka. Mingid asjad on need, mida oled kogu aeg kasutanud, aga kuskil tahad alati laieneda, edasi minna. Siis alati on hea meel, kui suudad teemat laiendada. Minna sellisesse kohta, kus sa ei ole käinud. Rääkides vahel tajud, et on mingid sellised kohad, mis on tõega… kohad, kus saad minna väga sügavale. Ses mõttes on rääkimine kasulik. Räägid ja siis teed ka.

Sa tulid Pärnusse perega?

Teisiti tundus see võimatu. See oli meie ühine otsus. Sa ei saa ju teada midagi, enne kui sa selle ära teed. Teoreetiliselt on võimatu muidugi. Ise kohal olemine on midagi muud. Teoreetiliselt sa võid, aga kui see visioon käes on, paneb elu paika, mis tegelikult on.

See on intuitsioon, millele sa toetud? Elus, lavastades?

Ikka jah. Ma ei ole loogikainimene.

Kas sa ei ole või ei taha olla?

Ma arvan, et inimene… Mingi kohaga ma usun, et võib kõike teha. Kui ikka midagi tahad – siis… Ütleme, et ma võin matemaatikuks ka saada lõpuks. Aga mis on see koht, millele ma peaksin keskenduma, kui mul seda huvi ei ole? Kui mulle on antud mingi… Kui kõikides numbrites ja kõikides asjades, mida ma näen elus ja kus teised näevad numbreid neli, viis ja kuus, näen mina vaid kolmesid ja kolmnurki, mis on teatri number. Kui ma saan nii palju kinnitust, siis ei saa sellest mööda minna. See on midagi, mis on kaasa antud. Kõik on juba tehtud, kaasa antud, kõik on kirjas.

Ma olen katsunud elada nii, et ei tee suuri plaane. Uskunud, et kõik antakse. See õnnestub, kui on kannatust ja ikkagi lähed sageli liiga ärevile. Aga kui see juhtub, on seda suurem heameel.

Tegelikult ma olen nagu sina. Teatris peanäitejuhina või ükskõik, mis selle nimi on, sa pead tegema plaane. Aga selles mõttes, mis sina räägid – sa usaldad oma elu. Elu toob sulle. Muidugi, ilma kahtlusteta ja hirmudega magaksime seisundis, kus ei peaks midagi tegema. Ma olen korra elus tajunud seda seisundit – mitte magada, vaid olla. See on võimalik, et võidki nii olla sada aastat – tajud seda sekundi, see kaob, aga jääb kuskile alles. Selliseid taju valgustushetki on mul elus olnud kolm-neli. Ma elan nende najal. Kui kõik on täiesti perses, siis need tulevad meelde. Saan aru, kuidas tegelikult on maailm mõeldud.

Olen korra näinud ka seda, milline on maailm siis, kui inimestel pole enam süütunnet. Olen seda pilti näinud. Mitte, et ma mõtlen välja, aga olen seda kogenud oma kehas. Pool sekundit ja see kaob ära. Teoreetiliselt on seda väga raske seletada, mitte ainult sulle, vaid ka iseendale.

See on nagu kõik dogmad, religioonid. Kui papp või Buddha sulle räägib, siis sellel ei ole mingit mõtet. Loeb ainult isiklik kogemus. Seda ei saa edasi anda. Konflikt tuleb sealt, kui sa arvad, et saad kedagi õpetada või et keegi saab sinu sõnadest targemaks. Ususõjad hoopis tekivad.

Usaldust on kõige raskem õppida.

Mu jaoks oli üsna ootamatu, et sa tegid suvel Raudsepa „Vedelvorsti”?

Oligi ootamatu. Õnneks meeldis mulle seda teha, meeldib vaadata ka. Ootamatu selles mõttes, et ma ei mõelnud seda välja. Teed ja pole kindel ja siis käib plõks, mingil hetkel lähevad näitlejad põlema ja kõik tuleb.

Ikka sees keegi ütleb, et nii ei tehta, teed täiesti valesti, pead tegema nii nagu kõik on teinud, sa pead olema kogu aeg krampis, kogu aeg kontrollima. Kõik need mõtted. Ja siis kui sellest vabaned, siis juhtub. Kus see kirjas on, mis on õige, mis vale otsus? Tagantjärele mõeldes alles näed, et sa ei saanud teha teist otsust. Sa ei saa seda, mis juhtus, muuta, järelikult pidi kõik nii minema. Elus ei saa minna kuidagi teistmoodi kui läheb.

No see on ka vastus sellele, miks sa oled Pärnus.

See selgub ehk hoopis hiljem.

Ingomar Vihmar: Kust see tuli, et saalid olgu täis?

„Pärnu ja Tallinna Draamateatri publik on mingis mõttes isegi sarnased. Et kui sa juba natukene teistmoodi mõtled kui lineaarselt, siis jookseb neil juhe kokku. Mitte kõigil, aga suuremal osal. Ja see määrab, mis tükke sa mängida saad kauem. See ei tähenda, et peab tegema ühesuguseid tükke.

Draamateater ja Endla teater on kõige suuremat omatulu teenivad teatrid Eestis. Seega see, mis me peame teenima, on 50%. Miks see niimoodi on? Ma olen küsinud direktorite käest, ega seda mulle keegi seletada ei oska hästi. Aga see nõue paneb teatri mingisugusesse olukorda. Sa pead teenima. Mul tekib küsimus, kas see on riigiteater. Me oleme kokku leppinud, et inimestele on kunst oluline. See on see, mille kaudu me saame ennast määrata. Rahvus ja riik ilma kultuurita? Ma arvan, et iseenesest on see võimalik. Mingis mõttes on, aga kas me seda tahame? Tekib veel hulk küsimusi. Kas rahastaja – riik, kultuuriministeerium – tahab tõesti, et me teeksime ainult komöödiaid ja muusikale. Kas tõesti kultuuriminister tellijana tellib kultuuri ja tõesti tahab seda?

Ma ei halvusta midagi, aga minu jaoks pole siin loogikat. Kui aga lähen sinna laua taha, tekib tunne, et oleme küll kunstiasutus, aga tegelikult ikka ei ole. Ma vist oma positsioonis ei tohi seda rääkida, aga kust see on tulnud, et kõik saalid peavad täis olema. Me mängisime suvel suures saalis sajale inimesele, kes tulid teadmisega, mida nad vaatama tulid. See oli palju meeldivam kui mängida täissaalile, kes täpselt ei tea, kuhu nad on sattunud.

Näitlejatel on ka mingi paine, et oi, täna polegi täissaal, kümme kohta jääb vabaks. Oi, nüüd pannakse teater kinni. Elame nagu sõda oleks just lõppenud. Kohe tuleb nälg. Kümme inimest on Pärnus 570st puudu ja nüüd on häda käes. Me peame ennast kokku võtma ja tegema ühe toreda komöödia. Ja seda kokkuleppel, et meil on vaja kultuuri ja elu mõtestamist, mitte ainult ühtemoodi sellist, mis kõikidele meeldib.

Kui ma lähen teatrisse, siis mind kõnetab väga kummaline kunst, ma tahan, et mind hämmastataks.”

Ilmus “Pärnu Maalehes”.