Tuul puhub osa me juttudest kohe 85-aastaseks saava looduse- ja kinomehe Rein Maraniga Penijõe parkimisplatsi pinkide kandist Matsalu luhtadele. Rein Maran räägib, mina kuulan. Tuul puhub.

Rein Marani operaatoriõpingud Moskva kinoinstituudi kaugõppes kestsid kuus aastat. Operaatoriõpinguil oli üheks aineks põhjalik kunstiõpe. „Et midagi mõista, on tarvis seda tunda. Kerge on anda hinnanguid süvenemata, aga inimesele on antud elada kuradima lühike aeg. Vaht, mis me ümber, ei maksa mitte midagi.”

Rein Maran on praktiliselt Eesti esimene loodusfilmi tegija. Filmitehnika on teinud läbi mitu revolutsioonilist muutumist, aga soov aru saada loodusest ja maailmast peaks tema järgi filmitegijatel sellest hoolimata alles olema.

Ta ei kutsu meid oma koju. Maran elab Läänemaal Matsalu sellesarnases keskkonnas, kus 1980. aastal filmiti ta mängufilmi „Laanetaguse suvi”. Seesama film, kus metsavahi pojad vanemate eest salaja hundikutsikaid üles kasvatavad. Rein Maran räägib, et esimese plaani järgi pidid filmi peategelasteks olema saarmad. „Saarmad on kärplastest ainsad, kes kontakteeruvad inimestega…” Neid aga sel suvel ei leitud ja juhuse tahtel said peategelasteks hoopis hundikutsikad. Külla ei kutsu loodusemees meid põhjusel, et tema „kodus ja kodu ümber sünnib”… Võõrad lõhnad ja võõrad kahejalgsed võivad loomulikku keskkonda muuta. ”Omaette olemine,” ütleb Maran.

Miks just Läänemaa?

Siin on mingi võlu. Seda on raske seletada. Avarus on ja see omaette olemise võimalus. Ja muidugi küllalt suur hulk puutumata loodust. See kant on erinevatel aegadel kõvasti kannatanud, päris aegade algusest peale. Seetõttu on siin ruumi palju. On niisugune… rahu. Ma Lõuna-Eestit tunnen ka natuke, seal on hoopis teistsugused meeleolud, teistsugune situatsioon ja teine keskkond.

Siin, kui ma tulin, pesitses must-toonekurg mitte eriti kaugel, sookured olid alalised külalised ja loomi oli palju.

Kas siis praegu neid ei ole enam?

On küll. Muidugi on teine koosseis, maastik on muutunud. Kunagi oli nii palju põtru, et ma siinsamas lahe kaldal lugesin… Esimese hooga mõtlesin, et sovhoosi kari on lahti pääsenud. Sain üle 80 looma. Põdrad tulid varakevadel nagu linnud.

Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis.

Looduse põhiomadus on säilitada elu. Ja elu on ääretult põnev nähtus. Inimene kui liik on väga huvitav selles süsteemis, üks põnevamaid eksperimente. Inimesi on igasuguseid, valikuvõimalusi palju ja nii on nad arenenud väga erinevates suundades. Nende hulk, kes ennast arendavad ja täiendavad… ei ole väike. Aegade jooksul on kogutud rohkem andmeid, need võimaldavad teha järjest põhjalikumaid järeldusi ja järjest rohkem mõista, kuivõrd keerukas elu tervikuna on.

Kas tuhat aastat tagasi ei olnud elu niisama keerukas?

Elu kui terviku jaoks on tuhat aastat ainult hetk. Inimese ja teda ümbritseva elu vahekorrad on aga märgatavalt muutunud. Oli küll keerukas. Ainult, et meie esivanemate jaoks oli ümbritsev elu märksa lähedasem, see oli siinsamas: mets, puud, loomad, ellujäämine. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad mõtlevad inimesed seda keerukust mõistma. Ja taipama, et selle elu suhtes saab tõepoolest ainult aukartust tunda. Selle tajumine varem või hiljem tuleb… Kõik muu ‒ väljapakutud hüved, moed, reklaamid, ihaldatud esemed, ilma milleta inimene enam elada ei saa ‒ on mööduv nähtus.

Religioonid pakuvad elu pärast surma?

Varasemal ajal pidas inimene pühaks seda, mille vägevust ta märkas ja mida ta seletada ei osanud.  Teisalt inimestel, kes avastasid enese tunnetamise ja mõistmise mooduse, et ma olen, tunnen, mõtlen ja tajun, oli väga raske mõista seda, et järsku seda kõike ei ole enam. Et kuidas meiesugused ikkagi ära kaovad, midagi peab veel olema. Erinevad kultuurid on seda ilusasti seletanud. Ja inetult ka ‒ alati leidub ärakasutajaid.

Aga elava liikumine ühest olekust teise, elu kui lõputu ahel… Lõppude lõpuks, kui me ka lakkame olemast, laibastume, muutume millekski muuks, siis jätkame ju oma olemist teistes eludes. Teistes olevustes, sest kõik see, millest me koosneme, jätkab teisel kujul olemist. See ei olegi nii väga rumal. See, et me seal kusagil nüüd kokku saame… mujal…

Mina ei ole see, kes mõistab ühte või teist asja hukka või kiidab taevani. Ma pigem püüan mõista enda jaoks, sest elu on nii põnev. Eelkõige looduses. Inimese üle ma olen ka mõelnud, aga suhteliselt vähe, rohkem olen püüdnud muust aru saada.

Mis loodus on?

Loodus on niisugune nähtus, mis nõuab selleks, et temaga kontakteeruda, süvenemist. Kui läheme loodusesse kui valitsejad…

…siis kukume käpuli.

Kas just käpuli, aga me lihtsalt ei saa kontakti. Me läheme sellest läbi midagi märkamata, nägemata, tajumata. Me võime isegi elada maal, tegelda oma asjadega, pidada loomi, isegi hoida neid, tunda mõnd üksikut olevust, mis siis, et me ta pärast maha lööme ja ära sööme, mis käib asja juurde… Aga seejuures võib tajumata jääda see elurikkus, mis meid ümbritseb kogu aeg. Me, eestlased oleme selles mõttes väga õnnelik rahvas, et meil on veel suhteliselt puutumatut loodust palju.

Sellesse süvenemine eeldab mõistmist, et sa pole mitte peremees, vaid külaline. Kui tuled külla, pead kohanema nende kommete ja harjumustega, kellele sa külla tuled. Pead olema viisakas. Meie tavalises metsas või lagedal pead sa kõigepealt omaks võtma selle käitumise, mis on omane kõigele elavale. Looduses näiteks ju keegi ei rutta. Kellelgi pole kiiret, kõigil on aega küll.

On see tõesti nii?

Tormatakse ainult siis, kui peetakse jahti või kui põgenetakse. Keegi ei käi metsas ringi kärarikkalt. Jah, siis küll ka, kui on pulmaaeg ja iga isane püüab tõestada, et ta on kõige parem ja vägevam. Kui seda põhjust pole, siis liigutakse vaikselt. Suur põder, hirv, kits, rääkimata karust, igavene mürakas, ilvesed… liiguvad vaikselt, kuulmatult, märkamatult. Nad peatuvad, vaatavad, valivad. Kui sellesse keskkonda kohandudes minna, siis korraga hakkad märkama, et loodus, mis sind ümbritseb, on elav, seal on palju loomi ja linde. Metsast läbi marssides ei näe inimene seda kunagi. Selleks, et ümbritsevast osa saada tuleb omaks võtta antud keskkonna tavad, liikuda vaikselt, ruttamata, muutuda võimalikult märkamatuks. Aegajalt tarduda paigale. Eriti siis, kui märkad mingit liikumist. Tasapisi, samm-sammult  hakkad märkama kui mitmekesine ja rikkalik elu sind tegelikult ümbritseb.

Teil, mulle tundub, on see õnnestunud?

Mingil määral küll. Mul on elus tõepoolest kohutaval määral vedanud jah. Tänu minu tööle. Mu töö looduses on andnud mulle selle võimaluse, et ma lausa pean jälgima, vaatlema, passima. See on minu töö, praktiline vajadus. Kunagi ammu, kui alustasin looduse filmimist lummas mind jäägitult läbi kaamera nähtu ilu. Hiljem tekkis järjest kasvav vajadus mõista toimuvat.

Kui palju mõnest olevusest filmi tehes on tulnud looduses olemisele lisaks juurde lugeda?

Kogu aeg. Püüdsin teada saada kõike, mis kirjanduses vähegi kättesaadav oli. Lisaks see, mida käitumise uurijad olid kirjutanud. Kui hakkasid mingit looma uurima, pidid ju teadma, mida inimesed temast teadsid. See on asja üks pool.

Teine pool oli teadjate pool ‒ metsavahid, kiiksuga jahimehed. Üks selline oli Harri Põldsam. Väga huvitav mees, just vaimselt, tundis loodust väga põhjalikult. Otsisin taoliste meeste juurest teadmisi. Ja alles siis, kui olin enda jaoks kokku saanud selle, mille inimesed olid juba talletanud, tuli praktikas hakata avastama, kuidas kaameraga siseneda oma kangelaste ellu. See oli täiesti omaette asi.

Ütlete, et olete oma elu jooksul üle elanud vähemalt kolm tehnoloogilist revolutsiooni. Kuidas see filmitöö siis varem käis?

See pole praegusega võrreldav tõesti. Filmin praegu ka, aga vahendid on hoopis teistsugused. Vanasti oli mürakas kaamera Konvas, mis plärises nagu traktor. Esimene asi oli, et tuli filmitav keskkond selle plärinaga ära harjutada. Lasid kaameral tühjalt põriseda. Teine asi oli, et filmisime filmilindile. Selle limiit oli rangelt ette määratud.

Tähtis oli oskus muutuda märkamatuks ka siis, kui olid nähtav. See, mis on inimeste jaoks nähtav, ei ole seda tingimata loomade ja lindude jaoks. Sookure jaoks muutun ma silmapilkselt nähtamatuks, kui ma tardun. Sookureke liigub must paari meetri kauguselt mööda, ma olen liikumatu, olen tema jaoks lihtsalt üks ese. Tema nägemine ei ütle ära, et see on inimene.

Kuna filmilinti tuli kokku hoida, oli tarvis jõuda kuidagi selleni, et käivitasid kaamera enne, kui midagi peale hakkas. Selleks oli vaja aru saada filmitava käitumisloogikast. Enne, kui hakkasid filmima, pidid mõtlema ennast selleks linnuks või loomaks, selleni välja, et tegid tema liigutusi kaasa. Igal olevusel on oma käitumismuster, millel oma loogika – elu loogika.

Selle mõistmine nõuab aega.

Jah, kõigepealt sai igasuguseid nõkse lähenemiseks otsitud, kõikvõimalikke varjeid välja mõeldud. Pikk jälgimine tõi arusaamise, et nii mõnegi elukaga on võimalik ka vahetu suhtlemine. Seda õpetas mulle Harri Põldsamgi. Ta oli tore looduses, mänguline. Mängis mänge ja suhtles põtradega.

Harri Põldsam, kellest te räägite, on noore filmimehe Joosep Matjuse vanaisa?

Jah, Harri tõigi oma lapselapse minu juurde õppima. Ja praegu on ta kõva poiss, teeb uhkeid loodusfilme. Aga Harri jõudis selle arusaamiseni välja, et põdra omailm on hoopis teistsugune. Ta näeb hoopis teravamalt, aga teises ajavahemikus, teises helistikus.

Paljudele loomadele on iseloomulik väga suur uudishimu. Ilves näiteks on äärmiselt uudishimulik loom. Ma alguses seda ei uskunud, kui üks metsavaht sellest rääkis. Igal loomal on oma rajad, nagu inimestel linnades. Rajalt tehakse kõrvalepõikeid. Üks ilves oli põiganud tema akna taha. Nädalas mitmel õhtul tuli, pani käpad aknale ja vaatas, mis sees sünnib. Vanamees rääkis, et ta oli kaval, pani suure peegli niimoodi, et sealt nägi, mida ilves teeb. Sai nii olla seljaga tema poole. Ilves jälgis meest ja mees ilvest ning see oli kestnud poolte tundide kaupa.

Paraku kogu elav loodus teab, et midagi kohutavamat kui inimene pole olemas. Põgene! Ainult seal, kus inimest ei tunta, kusagil põhjaaladel võib juhtuda, et mõni elukas tuleb sulle päris juurde vaatama, kes sa selline oled. Kui oskad kaotada hirmu enese kui inimese ees, on mõningane suhtlemine võimalik.

Kes teil oli esimene loom, kellega samastuda püüdsite?

Mõttes olen ma pidanud samastuma pea iga oma filmi kangelasega. Eksperimenteerinud olen vast kõige rohkem metskitsedega. Kits on hästi uudishimulik olevus. Arvatakse, et rohusööjad on sellised „lollakad”, söövad kõike. Ei ole nii, nad on vägagi valivad. Üks amps siit ja teine mujalt ‒ gurmaanid. Seisad nende rajal, oled liikumatu, nad tunnevad võõrast lõhna, aga heli ja liikumiseta. Midagi ikka nende jaoks oled ja siis takseeritakse sind. Mõningane suhtlemine on taas võimalik.  

Nii on kõige elavaga. Kui suudad tõestada, et sina isiklikult ei ole ohtlik, siis võetakse sind pikapeale omaks ja talutakse ning on võimalik mingi suhestumine, mis on päris põnev. See lõbu on aga tohutult aega nõudev.

Ma sain vist aru nii, et tänased tehnilised võimalused annavad palju juurde, saab võimsaid kaadreid, aga samas võib juhtuda, et film on hingetu? Kaob inimese ja looma suhtlemine?

See pole päris nii. Ma oskan kasutada tänast tehnikat, isejälgivaid kaameraid, droonidega võib üles võtta, mida tahad… Kasutan ka ise registreerivaid rajakaameraid, et täpselt aru saada, kus loomad liiguvad, mis ajal, missuguse valgusega. Muidugi ma oskan neid märke ka loodusest lugeda, aga see võtab kohutava aja. Rajakaamerad tiksuvad ja teevad filmimehe elu lihtsamaks. Selle järgi näen ära, kus olla ise, et seda kõike näha, märgata ja vastavalt sellele käituda.

Meil on täna tohutult rohkem valikuvõimalusi, aga valiku tegema peab ikkagi inimene. Kaamera on mehhanism, mis fikseerib, aga see, mida ja kuidas sa filmid, mida tähele paned, kuidas sa seda tõlgendad, kuidas aru saad, kuidas seda edasi pakud omasugustele, et nemad ka sellest aru saaks, et kaasaegne inimene hakkaks midagi mõistma… Eksiarvamusi ja müüte elust on rohkem kui tõde.

Tänapäev  pakub tohutul hulgal informatsiooni. Lausa  koormab. Aju ju ei võta rohkem vastu, võtab ikka sama palju kui varem.  Mida võtta, mida jätta… Valikud…

Mida te täna õpetaksite noortele inimestele?

Ma paluksin neil mõelda sellele, mida inimesed jagavad omavahel. Milles nad tahavad osaleda ja milles mitte. Minu kõige armsam vanasõna on see, et aus on inimene, kes petab ennast vähem kui teisi.

 Rein Maran:

Uuest käsilolevast filmist on veel vara rääkida. Ma ei tea, kas sest asja saab või ei saa. Aga mind ennast see hirmsasti huvitab. Olen näinud põnne kasvamas: laps ei tee vahet enda ja elava looduse vahel. Ent siis, ühel hetkel kuidagi toimub mingi muutus. Mul on tunne või õigemini hirm, et paljudelt kaasaja lastelt on päris lapsepõlv ära võetud. Sellega kaob teatud ürgne looduse ilu tunnetus. Kui ta saabki välja loodusesse, siis on tal hirm kõige elava ees ‒ mammad, papad appi, üks herilane lendas… Selline skandaal! Mu mõte on jälgida kaameraga maailma nii, nagu seda võiks näha laps.

***

Mis ma metsas tegin, kui te helistasite… Otsisin toitu oma kasvandike jaoks. Mu juures elab hetkel vaskuss oma poegadega. Olen rästikute filmi ajal vaskusse filminud, aga siinkandis on vaskusse vähe. Sel aastal mul vedas: metsateel sõidujäljes lesis paras paks vaskuss, kelle tõstsin sealt ära, viisin koju terraariumisse. Kui teda järgmine kord vaatama läksin, ta parasjagu sünnitas poegi ‒ 18 väikest poega. Nende eest oli tarvis hoolitseda, neile toitu leida, sest tahtsin neid filmida. Ma arvan, et vaskussi poegimist pole keegi näinud. Ma ise polnud ka vaskussi poegi varem näinud.

Vaskuss on vanarahva uskumuse järgi siinne kõige võimsam madu. Tal on maagiline märk otsa ees. Tegelikult on ta jalgadeta sisalik. Tal on silmad ja ta pilgutab neid, mida maod ei tee.

Vaskussi kohta on väga vähe kirjutatud, ma ei teadnud sedagi, kuidas ema oma järglastega käitub. Küsisin Pärnu tuntud roomajate spetsialisti Peeter Põltsami käest nõu. Ta vastas, et tal isiklikult kogemusi vaskussiga ei ole, soovitas ema poegadest igaks juhuks siiski eraldada.  Kuna maod võivad oma järglasi ka neelata kui neil parasjagu süüa ei ole, Tõstsingi ema igaks juhuks eraldi ja ta sünnitas sinna veel kaks poega. Ema ei pistnud neid poegi nahka, mistõttu tõstsin nad lõpuks kõik kokku tagasi.

Nüüd otsin neile toitu, imetillukesi vihmausse ja tigude mune. Sellise asjaga tegelen, kuni paari päeva pärast nad metsa tagasi viin.

***

Rein Maran – filmioperaator, -lavastaja ja -õppejõud on sündinud 13. septembril 1931 Tartus.  *1972. aastal lõpetas ta kaugõppes kiitusega Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi teadusfilmi filmioperaatori erialal.

*Diplomifilm „Okaslinnus” sai samal aastal üleliidulisel filmifestivalil Tbilisis peaauhinna kui parim populaarteaduslik film.

*1957–1967 Eesti NSV Teaduste Akadeemia teadusfilmi ja -foto laboratooriumi juhatajana.

*1967–1979 Tallinnfilmis operaatorina

*1979–1996 Eesti Telefilmis operaatori ja režissöörina.

*1996–2004 oli ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetooli juhataja, professor, seejärel jätkas kuni aastani 2012 õppejõuna Balti Filmi- ja Meediakoolis.

On osalenud üle saja filmi loomisel erinevates žanrites. Meelisteemaks on Eestimaa loodus, loodusteemalisi autorifilme on üle poolesaja.

 Väike valik filmidest, kus Maran on olnud režissöör, operaator, stsenarist või kõik kolm kokku:

2015     “Suvisted Tammealusel”

2013     “Hiite lummus”

2007   „Põdra kuningriik”

2005     “Eesti kotkad”

2005     “Kotkaseire Eestis”

2001     “Ööbiku saladus”

1997     “Toonela lind. Must-toonekurg”

1993     “Operatsioon “Lagrits”

1988     “Ilvese lugu”

1983     “Euroopa naarits”

1980     “Laanetaguse suvi”

1978     “Kunstnik Evald Okas”

1978     “Tavaline rästik”

1974     “Värvilised unenäod ”

1976     “Rabade vaikuses”

1971     “Lindpriid”

1970     “Veelinnurahvas”

1968     “Eduard Viiralt”

Jaan Tooming Maranist

Maran tubli metsamees, tegime koos „Värvilised unenäod”. Raske ka oli, aga lõpuks kõik laabus. Liiga tõsine mees, aga erakordne ka – loodus !

Mikk Sarv Maranist 

Rein Maran on mu meelest võlur ja nõid, kui soovite siis šamaan. Ta loob silla looduse ehk vaimuilma ja meie inimilma vahele. Reinu loodusfilmid on loodud vaimustusega. Alatihti tundub, et Vaim on võtnud juhtimise enda kätte ning Reinul on jagunud tarkust ja tagasihoidlikust, et lasta sel juhtuda. Nii on sündinud imelised filmid, millest pea kümnele on mul olnud õnn koos oma venna Heno ja teiste sõpradega luua taustamuusika. Tegelikult oli meie muusika loomine kaasavoolamine Reinu loodud filmidega. Just nõnda me tegimegi – helistuudios jooksis film meie silme ees ekraanil ja meie mängisime-laulsime sellega kaasa. Mängijateks olid sügava loodustajuga inimesed – Taivo Niitvägi, Priit Pedajas, Kaido Kama ja teised. Tajusime üheskoos, kuidas ekraanil voolav pildirida meid enda lumma haaras ja väljendasime seda oma laulus ning pillimängus. Nii õnnestus meilgi saada osa vaimustusest, mis Reinu loomistööd juhtis ja ka omalt poolt sellele hoogu juurde anda. Suurim tänu Rein Maranile selle võimaluse eest! Jaksu ja jõudu talle loomislumma jätkumiseks!

Riho Västrik Maranist

Rein Maran on Eestis loodusfilmi sünonüüm, samas vähesed teavad, et Rein oli juba 40 aastane, kui ta tegi oma filmikooli lõputöö „Okaslinnus“. Kohe esimene film kuulutas, et õpipoisistaatus (kui seda üldse oli) on jäänud selja taha. Ees ootas hulk klassikaks tõusnud filme, mis kergitaksid iga loodusfilmitegija enesehinnangut ka tänapäeval, kui tehnika on tohutult edasi arenenud.

Ajaloos on üksikisikul tihti määrav tähtsus. Rein Marani teene on, et eesti telepublik on maast madalast kasvanud loodusfilmidega, õppinud nende kaudu lugupidamist ümbritsevasse. Ühtlasi on filmiametnike teadvusesse graveeritud loodusfilmi nimeline „tasku“. Võib öelda, et erineme selle poolest Lätist ja Leedust. See omakorda on andnud tänastele noortele filmitegijatele soodsa pinnase loodusfilmiga tegeleda. Palju kergem on olla traditsioonide järgija kui teerajaja. Palju õnne Sulle, Rein!