Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene

„Ristsetele palutakse, pulma kutsutakse, aga matusele minnakse ise,” on Toomas Paul öelnud. On rääkinud, et surm on üleminek. „Mitte surma hirm, vaid surmajärgse hirm. Mis saab hingest? Kas see võetakse taevasse või ei?”

Kui taevas on, siis Teie olete nüüd kindlasti seal.

„Ja päike läheb looja uhkelt särades üle joostud tee

just nii kui tuletooja kõnnib tehtust rõõmu tundes

puhkama.

Kilp särav katab rinna. Nagu võitnud oleks halli ilmamaa

ning nüüd saab rahus minna süda häädust hõõguv nagu lee.”

Uku Masingu õpilane

Vaevalt Uku Masing nii luuletades mõtles oma õpilasele ja sõbrale Toomas Paulile. Aga teades geeniuse ettenägelikkust, äkki ta aimaski, et kunagi keegi tsiteerib seda just siis, kui on lahkunud suurmees. See on tegelikult luuletsükli algus Uku Masingu luulekogus „Neemed vihmade lahte”. See on eraldi pealkirjastatud „Surm on öömaja põllul”.

Toomas Paul ise on öelnud: „Mina olen tohtinud näha Uku Masingut.” Raamatu „Usalda ennast” saatesõnas kirjutab ta: „Uku oli mulle nagu saar rabas. Saar ei võitle soo vastu ega püüa õngitseda laukaist uusi saari. Kuid tema olemasolu tagab, et kõikjal rabast võib kerkida saari. Kas või üürikeseks hetkeks.”

Sama saatesõnas kirjutab Toomas Paul: „Olin püüdlik Ukut matkides, isegi ahvides – mis see y-aape kasutamine ü asemel muud oli. /…/ Loomulikult ei suutnud ma kuigi paljude Masingut paeluvate alade vastu endas indu äratada, kuigi aimasin, miks need temal olid maailmapildi olulised osad. Astronoomia jäi kohe kõrvale, botaanikat üritasin vahepeal ja tuupisin ladinakeelseid nimesidki, aga siis leppisin, et ei taimed ega tähed lähe minu jaoks elusaks. Sain aru, et õpilane ei pea olema õpetaja kloon.”. Ja Teie, ei olnudki. Olite võrdne.

Vahvasti kirjutab Jaan Tootsen Teile järelehüüdes: „Väga lihtne on rääkida ainult omasuguste professoritega, aga palju keerulisem on tuua need suured teadmised inimeste sekka. Toomas Paul sai sellega aga väga hästi hakkama.”

Õpetajaks saadetud

Te olite 25 aastat külavaimulik. Ridalas ja Valjalas ja kogudustes nende kohtade ümber. Ka seda, et pidasite kitsesid, et tütreid koolitada. See on mulle tähtis. Tean Teie mõtteid ja enamgi veel, tegemisi läinud sajandi kaheksakümnendate keskelt. Siis sõitsime Jaan Toomingaga koos mitmeid kordi Viljandist Saaremaale – mina koju Pidulasse, tema Valjalasse Teile külla. Ma juba siis aukartusest ei julgenud Jaanile öelda, et võta mind kaasa. Nüüd seda veidi kahetsen.

Mu aus aukartus Teie vastu oli nii suur, et ega ma poleks söandanudki, see oli aastaid hiljem, Teiega intervjuud teha. Toimetaja ja olukord sundisid ning kohtudes saime kokku.

Ma usun, et Toomas Paul saadeti eestlastele selleks, et ta oleks õpetaja. Kui Teie ütlesite või kirjutasite „Issanda armu ja rahu”, siis ma uskusin, et seegi on võimalik. Kellegi teise öelduna ei ole see mu elus nii vägevalt kõlanud. Kusjuures see kõlas Teie suus lihtsalt.

See… Teie lahkumine annab ju meie korratule maailmale veel korrastamatuse hoogu juurde. Raputan pead ja küsin endalt, miks ma niimoodi mõtlen. Eks sellepärast, et just vestlusest Teiega tean, et geenius saab sündida siis, kui on olemas teatud kriitiline mass inimesi.

„Peab olema teatav kogus tavalisest üle olevaid inimesi, sest loodusteadustes ei saa geenius päris üksinda enam põhjapanevaid avastusi teha. Võib-olla luuletada saab. Aga mis puutub tehnilistesse või loodusteaduslikesse asjadesse, siis seal on vaja, et sul oleks baas. Tiim. Vähemalt mõned, kes taipavad, et siin on midagi!”

Banaalne on Teie surma valguses mõelda_, aga kui tulevad pähe sellised mõtted, siis ei tohi neid varjata. Mu meelest selliseid arukaid ehk leidub ka täna, kuid praegune rumaluse võidukäik ei lase neil koos tegutseda. Õigemini, targad ei tüki esile, see nõuab julgust, et ennast mitte kividega surnuks pilduda lasta. Teil oli see julgus kui Nõukogude ajal kannapöörde tegite ja pastoriks hakkasite. Vangistatud isa asemel kusjuures.

Mu Facebooki riputatud mõttekese peale suurmehe lahkumisest ja selle tagajärgedest kirjutab Peeter Sauter sealsamas ning tema mõttekäik väärib mu meelest just Teie lahkumise kontekstis tähelepanu:

„Pär Lagerkvistil oli pealkiri „Maailmas võõrsil”. Tore hoiak. Tobe on häid lahkunuid hakata loetlema, aga tahtmatult miski rida tekib. Ellen Niit, Riho Sibul, Toomas Paul. Küllap on neid veel ja veel. Jaan Tooming (ehkki sibihärraks sõimas mind, tühja sest). Jüssi. Ja paljud nõdrast peast kadund vist. Vallisoo. Paljudest ei mäletagi, et millal, aga on sisse jäänd. Varblane. Kurvitsa Lembit.

Aga ennäe, mitu väärt tegijat on ju veel elus. Jaan Einasto näiteks. Miks taolist rehkendust üldse teha, ei tea. Ei peagi.

Pipi Pikksukalt küsiti laste katsumisel koolis, et kes on surnud. Eks Karl XII ja vanaproua Gustafsson. Sellega oli teema paika pandud.

Ja Raudsepa „Vedelvorstis” ütleb kirikuõpetaja: „Sarve Mats on mullas, aga mina olen elus ja tunnen praelõhna!” Ja hea Õnnepalu Tõnu armastab vahel meenutada Piiblit, et „Parem elus koer kui surnud lõukoer”. (Mitte et Toomas Paul lõukoer olnuks.)”.

Lisan Peetri jutule, et Lindgreni raamatus „Tjorven, Pootsman ja Mooses” loevad lapsed nii:

„Elu on üks hädaorg.
Ära surema peab kord.”

Konn piimanõus

Selle Ööülikooli lõpus, kus Toomas Paul räägib elust absurdi ja paradoksi piiril – 2011. aastal salvestatud saates –, ütleb ta, et ei tulnud siia liiga palju rääkima, vaid ütlema, et on olemas niisugune konn, kes ka siis, kui ei ole mõtet, ikka edasi trambib.

„Ma ei tea, kas te olete seda lugenud, aga siis peaks Joonas lugema selle koha ette.”

Vestlust juhtiv Joonas Hellermaa küsib: „Ja see siis võiks iseloomustada sind?”

Toomas Paul ei vasta. Vaikib.

Joonas loeb: „Kord kukkusid kaks konna, siis, kui kõik kohad olid veel konni täis, igas talus peeti lehmi, koorepütti. Seinad olid libedad ning liiga kõrged, et välja pääseda. Üks leppis paratamatusega ja andis alla. Teine kargles edasi, kuigi lugu oli lootusetu ja tampimine täitsa totter. Hommikul leidis perenaine piimanõust konnad. Üks hulpis, kõht püsti, surnuna petipiimas. Teine istus võikamaka otsas.”

Paus. Ja siis katkestab vaikuse Toomas Paul, öeldes:

„No on ju positiivne!”

Mitmeid aastaid tagasi sain aru, et Toomas Paul ei vali pooli või vähemalt ei ütle seda välja. Miskist teemast kirjutades ta tsiteerib ja viitab raamatutele, kus samast teemast juttu on. See on hea õpetaja oskus – mitte peale suruda oma vaateid, vaid aidata neid kujundada.

Äkki peab täna meelde tuletama, et kunagi kujundasid inimeste ilmavaadet ja arvamusi kirjanikud, täna teevad seda ajalike küsimustega tegelevad poliitikud.

Aga Toomas Paul ütleb: „Ma ei usu, et mu peas üldse muud on kui tsitaadid. Ja kui on, siis on niimoodi, nagu on öeldud, et ta tundis inimest, kes oli nii vähe lugenud, et ta pidi ka klassikute tsitaadid ise välja mõtlema.”

Küll ma olen Teiega nõus, et inimene harjub absoluutselt kõigega, sest muidu me ei jääks ellu.

Ära karda valgust

Ööülikoolis pealkirjaga „Siinpool vaikust” mõtisklete: „Kui mõelda Tiibeti surnute raamatule, siis seal peab keegi lahkujale või siis juba lahkunule lugema „Surnute raamatut” ette. Selle jutu mõte on julgustada: „Ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene.” Ja niimoodi palju päevi. Ja need pildid lähevad järjest süngemaks. Kui enam midagi parata pole, siis sünni sinna peresse, kuhu sa tahad. See on põgenemine valguse eest. Hirm.

Ma ei ütleks, et see nii või teisiti on, aga mulle endale tundub, et selle analoogia oli Lõuna-Eestis veel mõnevõrra elus pool sajandit või rohkem tagasi – surnu valvamise ajal. Koolnu valvamisel enamasti naised mitu õhtut laulsid kirstu juures. Senikaua, kui surnu kodus oli, istuti ta juures ja lauldi.”

Mulle selle jutu peale meenusid kord noormehena Petseris nähtud nutunaised ja alles nüüd hakkasin seda kuidagi mõistma. Ja mingil moel on need arvukad meenutused sotsiaalmeedias ja mujal ilmselt sama eesmärgiga.

Nojah, kes muidugi võiks selle peale tulla, et Toomas Pauli julgustada: „Astu valgusesse …”

Ilmselt on need meenutused, milles on igas killuke Teist, pigem meile lohutuseks.

„Lõpp on vaikus,” öeldakse Shakespeare’i näidendi „Hamlet” lõpus. Vaikus ei tähenda siin helide puudumist. Vaikus võiks tähendada rahu.

„Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. See tähendab, et me ei võta mitte ainult ühte või teist asja, vaid me võtame keelega koos maailmanägemise. Ja see on väga suur pingutus, sellest lahti rabeleda ja teistmoodi kogeda. Aga igal juhul on vajalik olnud emakeelest saada baasharidus. Ma ei mõtle niisugust kooliharidust, vaid sellist sissejuhatust ellu, kus asjad, mis meie ümber on, saavad oma tähenduse, ja kus inimene ise ka saab tähenduse. Üks nendest on siis ka see elu lõpp ja lahkumine.

Vaikuse vajadus on inimeseti erinev. Mõnel peaks sabast kinni pidama, et: „Ole natukene aega vait.” Teine ongi vait, nii et teda tuleb togida, et ta ka ikka häälitseks.”

See on taas tsitaat Ööülikoolis räägitust.

Huvitav, et mida rohkem ma Teie asju loen ja kuulan, seda rohkem saan aru, kuidas see kõik on üks. Õnneks on see, mis Teist pärandina meile maha jääb, mahukas: raadiosaated, raamatud, mälestused.

Olen Toomas Paulilt julgenud küsida, kas ta kahtleb usus Jumalasse.

Ainult suurmees saab nii vastata: „Ei, usus Jumalasse küll mitte. Jumal on minu jaoks nii päevselge, et ma ei saa kahelda. Samamoodi nagu ei saa kahelda, kui tead, et Maa ikkagi käib ümber Päikese, olgu pealegi, et ta silma nähes tõuseb ja loojub. Minu jaoks on Jumal nagu aksioom matemaatikas.”

Te saate aru nendest, kes kahtlevad?

„Ma saan neist aru. Minu kahtlus on olnud pigem selles, kas Jumal armuline on. See on klassikaline luterluse ja kristluse küsimus: mispärast peaks Jumal minusugusest armetust olendist hoolima – kes see „mina” olen?”

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad.
tuul mängib lillelõhnaga –
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.

Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,
et õitsvad kodus valged ristikheinad.

Ernst Enno “Koduigatsus”

Ilmus Maalehes.