Ühiskonnakriitilised karikatuurid on kunstnik Erki Evestusele toonud ka tapmisähvarduse. Omaette ajamärk on seegi, et Evestuse pildinäitus nimega „Mälu” oli üleval Raplas Rütmanni galeriis ajal, kui siin peeti võiduparaadi.
Võiduparaadi kõnetool tribüüniga oli sisuliselt Rapla vana seltsimaja akna all ja seal Rapla Rütmanni galeriis Erki Evestuse 50 koroonaaega käsitlevat karikatuuri, teiste seas ka pilt, kus sõjard, automaat näpus, mustad prillid ees, seisab õitva pere ukse ees. Isa, ema ja laps koos koera, kassi ja kukega kuulevad sõjamehe lauset: „Et teie kodu kaitsta, peate sellest ilma jääma…”. Pildi alla on väiksemalt kirjutatud „Nursipalu”. Karikatuuride seas on näiteks ka ENSV vapi sarnane vapp viisnurgaga, tappepärja asemel ümber vapi surnupealuud ja kondid. Vapil loosung: „KÕIGI MAADE ROHEPÖÖRJAD ÜHINEGE!”.
On karikatuur, kus murumütsiga Eesti mehe seljas tantsivad ja löövad klaase kokku kaks tegelast – Koroonapisik süstlaga ja Elektrimolekul dollarikotiga. Elektrimolekul on naine ja Koroonapisik mees, see ka on seal karikatuuril tähtis, rõhutab sugude võrdsust. Ma ei tea, kas meie president ja peaminister ja kaitseliidu ülem leidsid aega näitusel mälu värskendamiseks, aga oleks võinud. Ma küll mõtlesin näitust vaadates sellele, kui kiiresti meil meelest läheb lähiaeg. Erki Evestus on maskide ja sundvaktsineerimise vastane ja seda meelsust ka joonistanud, ja see toob selle aja uuesti meelde, et alles see oli, kui selleks, et suhelda, tuli omavahel hoida kahemeetrilist distantsi. Naera puruks, aga sellised olid reeglid. Ja mitte ainult meil, vaid maailmas.
Kusjuures Evestus oskab oma karikatuurides olla ehmatavalt terav ja ka leebelt vaimukas. Viimase näiteks ehk karikatuur, kus peal okastraadist kõrge aiaga piiratud koolimaja. Aia kallal toimetavad poiss ja tüdruk, poisil on käes lõikekäärid, ranitsaga plika püüab üle aia saada redeliga. Pildil on kiri: „Noorte okkaline tee hariduse juurde.”. Naljakas ettenägelikkus on pildil, kus pealkuu ja päike ja üks rõngaga planeet tõdevad, et „Nüüd on meie lips läbi, eestlased tegid kliimaministeeriumi”.
Üks haugi moodi elukas on ka karikatuuril iseloomustamaks meie mälu seisu.
Pildikesed elust
Helistan Erkile, ta on minu hea vana sõber Saaremaa ajast, kellega viimastel aastatel pole suhelnud, elud on nii läinud. Helistan, sest mind on hoiatatud, et Evestus on radikaliseerunud. Mis iganes see sõna ka ei tähenda, mina tunnen Erkit kui kunstnikku, kellel lisaks teravale silmale on hea süda, kõlagu see nii banaalselt kui tahes. Kui ta mulle Saaremaal külla sõitis, siis enamasti ta unustas õlle kaasa osta, aga mu koer Hamletile tõi Erki alati midagi ja see midagi oli selle aja parim hakkliha. Eks seegi iseloomusta inimest.
Aga jah, helistan ja Erkil on kiire, kohe on algamas Mototoober 25 paraad, kus mootorratturid sõidavad Kuressaarest Karujärve sündmuspaika. Erki on selle motoseltskonna kokkutulekut korraldanud 25 aastat.
Kui paraad õnnelikult kohale jõudnud, helistab Erki tagasi ja ma küsin temalt, kas karikaturist on täna kerge olla? Erki vastab, et karikaturist pole kunagi kerge olla olnud. „Nõukaajal pidid karikatuuri joonistama eriti peenelt, et matsu jagavad inimesed seda ridade vahelt välja lugeda oskaksid.” Tunnistan, et jah, nüüd saab otse lajatada ja veel vangi ei pandagi. „Mind tsenseeritud küll ei ole. Mulle küll lubati peksa anda. Helistati, et mis mees sa oled? Kas sulle valitsus ei meeldi? Kas sul, mees, on üldse maksud makstud? Ma tean küll, kus sa elad. Eks ta pidas mind papist poisiks, aga ma ütlesin, et väga hea, tule, ma ootan.”
Kolekunst
Erki stiil on ka maalidel, karikatuuridest rääkimata, isikupärane, ta tegelastel on enamasti suured ninad ja naistel maani rippuvad rinnad. Kui sildistamisest räägime, siis ütleb ta muigega, et teda on nimetatud kolekunstnikuks. „Nina on inimesel väga tähtis instrument, nina hoiab inimese nägu koos. Ma ei ole keeleteadlane, aga mulle tundub, et üheski keeles ei ole nii palju ütlemisi ninast. Ninatark, tal on hea nina, sai nina pihta… Kui see on nii tähtis, siis tuleb seda joonistada.”
Karikatuuride tegemine ei ole kunstnik Erki Evestusele töö. Ta ei ole kuskil hingekirjas ja talt karikatuure ei tellita. Tõsi, karikatuure on ta juba pea kolmkümmend aastat joonistanud Pirko ristsõnade tarbeks. „See oli nagu töö, aga ma lohutasin ennast, et mul on seda nii palju vaja teha, et see hoiab mu käe sooja. Mäletan, kuidas Edgar Valter rääkis, et ta joonistab iga päev. Mina pean Edgar Valterit tänaseni kõige kõvemaks Eesti kunstnikuks.” Erki illustreerib raamatuid ja ütleb, et vahel teeb kolm illustratsiooni päevas, aga siis neljandat ei tee enam, ei jõua.
Vaba mees
Küsin, et kas on võimalik joonistada kolm karikatuuri päevas? „On ikka võimalik, inimene, mida vanemaks ta saab, seda rohkem oskab ennast petta, aga ma saan ise aru, kui hakkan haltuurat tegema, ja lõpetan ära.” Erki ütleb, et tal on karikatuuride joonistamisega nii, et kui mingi asi ajab hinge täis, siis ta joonistab ja see rahustab, ta saab sest lahti. „Viimasel ajal küll mu käed vajuvad rippu, sest lollus lööb üle pea kokku. Mul on FB-s oma lehekülg ja sinna ma ikka nädalas ühe karikatuuri katsun teha mingil teemal. Mul on see asi ka, et ma pean ennast tagasi hoidma, et õelaks ei muutuks. Aga taas Edgar Valter on eeskujuks, tema oskas öelda, joonistada kõike heatahtlikult. Mina pean ennast tagasi hoidma. Kui paneks täiega… Enesetsensuur on mul ikka küll olemas.”
Erki kinnitab, et Uued Uudised talt karikatuure ei telli ja talle karikatuuride joonistamise eest ei maksa. Õigemini väljendab ta ennast nii, öeldes, et ta ei võta selle eest raha. „Ma ei ole üheski parteis, ma olen vaba inimene. Sellepärast ma ei tee ka raha eest, et siis ei saa keegi mind kamandada. Kui oleksin partei sõdur, siis oleks ju hoopis teine asi. Ma ei taha. Kuidagi on niimoodi läinud. Kuidas need vene aja naljamehed, kes rääkida tohtisid, alustasid… Mulle isiklikult tundub, et… See pole maailmavaade, pole propaganda, mulle lihtsalt tundub nii.”
Tuleme tagasi karikatuurinäituse „Mälu” juurde. Erki toob paralleeli, et talle vaktsineerimine assotsieerus kunagise Tšernobõli katastroofiga, kus mehed läksid vabatahtlikult sinna õnnetust likvideerima sellepärast, et neile lubati autoostuluba. „Nüüd terved perekonnad koos väikeste lastega süstiti ära, sest… oli vaja palmisaarele puhkama minna. Ja ei mõeldud siis ega nüüd, et mis saab edasi? Maailm läks segi. Piinlik on nüüd paljudel. Tahetakse see jamps ära unustada.”
„Mälu” näitus on enne Raplat olnud üleval näiteks Sindis, ning Vändras ja küllap leiab see karikatuuride koosseis ka pärast Raplat endale uue koha, kus inimesed saaksid oma mälu värskendada. Kunstnik ise ütleb oma karikatuuride kohta – pildikesed elust!
Ilmus Maalehes.