„Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.” ütleb näitleja ja lavastaja Mikk Jürjens, kes 18.juunil mängis Linnateatris viimase etenduse kutselise näitlejana.

Mikk Jürjens on 16 aastat Linnateatris töötanud ja pole enda sõnul kunagi ühtegi proovi hilinenud. Päev enne tema viimast etendust jäi ta lavastuse taastusproovi hiljaks.

„Jalka MM –sinu selle suve suur armastus!” ütleb Tarmo Tiisler nüüd iga päev meile. Mina olen 16 aastat tagasi pannud esimesele intervjuule Mikuga, kes just lõpetas lavakat, pealkirjaks „Mikk Jürjens: Ma usun meeletult armastusse”. Kõlab kokku, mis?

Suur mõte, aga ma arvan, et mõtlesin muud kui jalgpalli.

Sa unistasid, et elad maal. Käid rongiga teatris tööl ja jalutad Balti jaamast Linnateatrisse proovi või etendusele. Ma olin selle idealismi suhtes… no pehmelt öeldes ettevaatlik. Aga sa viisid oma unistuse ellu. Elad maal, aadress on Kullametsa, ja rongiga tööle ja töölt tagasi oleme ka koos sõitma sattunud.

Selles intervjuus oli tõesti väga palju tõeseid ettekujutusi.

Üllatavalt!

Ma olen jonnipunn olnud, ka olen oma unistuste eest seisnud, teinud palju selliseid otsuseid, mis ei meeldi kõigile. Eriti näitleja töös. Olen paljudest asjadest julenud eos loobuda, et midagi muud sinna asemele tuleks. Tänu sellele, et on olnud sirge soov ja unelm, on see niimoodi läinud. Olen käinud seda teed, uskudes enda valikusse. Teadlik valik võidelda selle eest, et saada linnast ära ja saada kätte teatud vabadus.

Said sa nende 16 aasta jooksul Linnateatris palju haiget, rõõmude kõrval?

Nii ja naa. Ma ei tunne, et oleksin haiget saanud. Sellist mälestust mul ei ole. Pigem on olnud pettumise perioode. See ei ole teistest tingitud, vaid minu soovunelm ja reaalsus on mõnel korral kokku põrganud. Sellele vastukaaluks on olnud otsuseid, mille üle tagantjärele saab vaid rõõmustada. Ma tahtsin teatrist ära tulla juba mitu aastat tagasi ja siis tuli Uku Uusberg ja veenis mind edasi jääma. Et anna endale üks võimalus veel. Ma jäin ja nüüd rõõmustan, et ei lahkunud negatiivse tundega ja sain ühe laine veel teha. Tulid toredad lavastajad, tekkis uus energia endal. Tuhin. Samas tekkis arusaamine, et see tuhin ei ole see, mille peal elu lõpuni elada. Aga see tuhin äratas minus selle, et julgen lavastada ja julgen kirjutada rohkem. Teha isepäi asju. Selle eest olen ma väga tänulik.

Mul on olnud hea tee vist sellepärast, et olen osanud öelda ei, kui näen, et asi võib minna viltu. Ma ei saa öelda, et olen haiget saanud. Samas ei ole ma ka oma arvamusi enda teada jätnud. Mulle ei ole liiga tehtud.

Kaks asja, millest me 16 aastat tagasi sõnagi ei rääkinud, nüüd küsin esimest: kas siis oli Mari Pokinen sul juba olemas või silmapiiril?

Jah, jaa-jaa. Kooli lõpp ju, eks. Me oleme Mariga koos olnud 18 aastat, mina läksin lavaka teisele kursusele ja tema läks just Viljandisse õppima.

Mul on meeles, kuidas te Linnateatri hämaras fuajees kallistasite ja suudlesite ja minu sisseastumise peale ehmatasite.

Mul oli ju väga veider teatritee algus. Ma oleksin võinud minna Draamateatrisse, aga väga tahtsin Linnateatrisse. Aga mu esimene Linnateatri aasta oli nii tühi tööst, et see ehmatas. Mari käis koolis, mina istusin meie üürikorteris, lugesin hästi palju ja polnud mitte midagi. Polnud raha, polnud tööd ja selline tunne oli, et sind ei ole mitte kuskile vaja. Siis mõtlesin ja astusin Tartu ülikooli religiooniantropoloogiasse. Sain sisse, aga otsustasin, et ei lähe. Et kui lähen, siis ma sinna Tartusse jään.

Siis teisel aastal tuli Mladen Kiselov. Ja asi läks käima.

Unelm korraks kukkus kokku, aga see ei teinud niivõrd haiget kui avas tee, mis nüüd kogu aeg on olnud täiesti loomulik – et teater ei ole ainuke koht, kus sa saad ennast näitlejana väljendada. Tegelikult on veel asju. Ja veel ja veel… Elu tegi mulle selgeks… ma juba väiksena tahtsin näitlejaks saada ja kui see unistus täitus, sain aru, et see ei ole kõige-kõige-kõige olulisem asi maailmas. See on selline rahustav tunne.

Mis lavastaja Mladen Kiselovi eriliseks tegi?

Ta tuli väljaspoolt. See vabastas ta paljudest asjadest, mis eesti teatri konnatiigis sündis. Ta oli hästi värske. Ta võttis mu omaks. Temas polnud hierarhilist lavastajat. Mina olen veel napilt selle põlvkonna laps, kus lavastaja võib su peale ägestuda, nõuda, murda sind ja kokku panna, mis ju kõik õige teoorias. Tema tuli Ameerikast ja tas oli kombinatsioon tohutust nõudlikkusest – lausa metafüüsiline nõudlikkus –, mis pani higistama, muretsema ja nutma, aga ta selle kõige juures oli hästi toetav. See mulle väga-väga sobis. Proovides rääkisime kahes keeles, ta rääkis ju osadega vene, osadega inglise keeles. Ta ei väsinud kunagi, see oli nii-nii tohutult inspireeriv. Minu roll tema lavastuses „Amy seisukoht” ei olnud üldse minu roll, ma ei olnud selliseid mänginud, ja siis see kolm-neli kuud „laagrit”, kus kõike mõtestasid uuesti.

Võlus ikka see, et ta oli kõige nõudlikum lavastaja, keda mina näinud olen. Mõnikord lavastajad panevad näitleja ennast tundma madalamalt kui muru ja seeläbi sa hakkad ehitama. Tema seda ei teinud, kuid samas see osakond oli tal olemas, tahtis, et sa kogu aeg pingutaksid… Ma olen mõelnud, et tema on küll see inimene, kes saadab mind kogu elu. Ta läks ootamatult, aga tunne jäi, et ta polegi ära läinud.

See fluidum, millega tema tööd tegi… ta ei käinud kunagi tööl, elas sellest, mida tegi. Ja veel: temaga ei olnud kunagi sellist tunnet, et tuleb hommikul proovi ja hakkab sulle pele suruma oma mõtteid. See on tavaline kirglike lavastajate viga, see teeb näitlejatel töö raskeks. Ei peaks näitlejas tekkima ju tunnet, et ma täidan midagi, mis on kodus välja mõeldud. Mladenil oli oskus justkui mitte lavastada, kõik juhtus. Ta oli alati 145% proovis ja seega olid seda ka näitlejad.

Teine asi, millest me üldse ei rääkinud ses ammuses intervjuus, on jalgpall. Kust see sinu ellu tuli? Sinu klassivend Pärt Uusberg, tunnen teda ju nagu sind lapsest peale. Ja nüüd kuulen Tarmo Tiisleri käest, et Pärt ka mitte ainult ei vaata jalgpalli, vaid tunneb asja peensusteni.

Muidugi. Me jalgpalli mängisime keskkooli ajalgi, aga tegime ka kõike muud. Pärt tegi kergejõustikku, mina käisin korvpallitrennis. Jalgpall oli vaba aja veetmise viis väiksena. Arvan, et konks, mis oli Pärdil ja mul ka, on ikkagi see, et oleme vaadanud väikesest peale suurturniire, joonistasime tabeleid. Pärdil olid alati ka riigilipud. Ja tead, on naljakas, aga see on see, mida ka minu lapsed on teinud sundimata. Olümpia ja MMide vaatamine on mul tavaline asi ja lapsed hakkasid ka lippe joonistama, tegid seda kõike, mida meiegi omal ajal tegime. Ma arvan, et sealt jääb tugitoolisportlase kõige toredam harrastus külge nii, et sa ei saa sellest kunagi lahti. On ebaloomulik mitte olla kursis jalgpalli MMiga.

Ma võin olla küllaltki kriitiline praeguse MMi suhtes, aga see on suurvõistlus, seda on lahe vaadata ja mul on tore, et lastel ilmuvad pastakad välja, nad on tulemustega kursis. Hommikuti, kui mina ärkan, nemad juba teavad.

Miks sa kriitiline oled käesoleva MMi suhtes?

Ma ei ole jalgpalliekspert, aga mulle jalgpall väga meeldib, mulle meeldis ja meeldib käia staadionitel. Mulle meeldib nautida jalgpallikultuuri. Minu lemmikklubi on Newcastle United, see on Kirde-Inglismaal, kus elatakse jalgpallist. Kui seal käid, siis see on täiesti kultuuriline elamus, samaväärne, nagu käiks ooperimajas. Kõik see, mis ümbritseb jalgpallimängu see 90 minutit. Kui palju mul on olnud lugusid… Kui käisin esimest korda Londonis Newcastle mängu vaatamas, kõik liiguvad seal tänavat pidi staadioni poole. Mina istusin tänava ääres Newcastle särgis, trimpasin õlut ja äkki tuli mu juurde üks väga vana proua, küsis: „Mis sa siin teed?” Ütlesin, et lähen mängu vaatama. Tema, et ära üksi mine, tule ikka minuga. Istus mu kõrvale, ütles, et on üle 90 aasta vana ja pole seitsekümmend aastat ühtegi mängu vahele jätnud. Ja nii on teinud tema isa ja tema vanaisad – pole kunagi jätnud ühtegi mängu vaatamata. Siis saad aru, mis tähendab traditsioon. Veri tiksub selles kohas.

Mari kunagi ütles, et selline Newcastle mängude vaatamine on tema jaoks nii harjumatu, aga nüüd vaatame kõik mängud ära perega. Ka temal on tekkinud elevus, kaetakse laud ja vaadatakse mängu. Inglise liiga hooaeg on sügisest kevadeni ja see on selline kindel värk, tavaliselt see mänguaeg on laupäeval, pühapäeval keset päeva ja see aeg alati võetakse. Kõik muu jääb seisma, selle järgi tehakse kalender. Just see on see kõige toredam osa.

Miks ma olen Ameerikas näidatava jalgpalli suhtes kriitiline? Mulle tundub, et seal natukene jääb puudu Inglise liiga kultuurist. Seda ei viida sinna kaasa. Esiteks nad natuke poolitavad mängu, lõikavad poolajad katki, et teha reklaamipause. Mulle tundub, et ülekannet tehakse telele, aga tegelikult on jalgpalli oluliselt toredam vaadata kohapeal. See on teine fluidum.

Teine asi, Ameerikas on piletihinnad nii kallid, et tuleb vaadata ülekannet telest, aga seda vaadates kuulen, kuidas mängijad staadionil räägivad. Päris staadionil ma pole mitte iial kuulnud sellist rääkimist. Tribüünidel lauldakse sada aastat kestnud laule.

Kas sa laulad kaasa?

Newcastle mängudel muidugi. Staadionil on 100 000 inimest, 30 000 ühe ja 30 000 teise poolt, 40 000 on pealtvaatajad. 30 000 on meie laulupeol ühendkoor. Seal staadionil siis ühendkoor laulab ühendkoori vastu, laulavad täiest jõust, nii kõvasti, kui saavad, ja muide väga tihti ka väga hästi. Nõnda, et see ei ole lihtsalt lärm, vaid on võimas meeskoor. Suure traditsiooniga klubidel on laulud vanaisadelt-vanavanaisadelt päritud. Kõik, kelle olen kaasa vedanud ja kes on sel staadionil esimest korda, on alati üllatunud staadioni atmosfäärist.

Sa lavastasid laulupidu, oled ise seal palju laulnud, saab neid võrrelda?

Laulupidu on vägevam. Neil, kellel laulupidu ei ole, on oma rahvusliku tunde väljendamise jaoks staadion. Pisar tuleb silma, kui lauldakse hümni. Meil staadionitel nii kõrget tunnet ei ole, ma arvan, et küll tekib see laulupeol. See on meie jaoks püha. Mina eestlasena ei saa küll öelda, et kuskil oleks ülevamat tunnet kui laulupeol, teatud hetkedel.

Kuigi, ma olen ka staadionil nutnud, siis, kui kaks aastat tagasi Newcastle võitis üle seitsmekümne aasta taas karika. Mul oli väiksem poeg kaasas ja ta tuletab meelde, et mäletad, isa, sa nutsid. Jah, täiskasvanud mehed seal nutsid. Midagi pole teha, sa oled kolmkümmend aastat oma elust iga laupäev istunud ja mänge vaadanud ja siis lõpuks võidetakse ära, karikas! Nutad sellepärast, et näed kõrval papisid ja mammisid, kes nutavad kasvõi sisikonna välja, teades, kui tähtis see karikas nende jaoks on. Seal on peidus see kõik… kollektiivne alateadvus, mis on laulupeos sees, on seal staadionil nende inimeste jaoks niisamuti.

Mulle meeldib jalgpallikultuuris see, et sa ei lähe võitma, aga sa pead pingutama. Sa pead selle lava ära täitma, sa võid ka pähe saada, aga edukad meeskonnad tajuvad vastutust. Mängitakse neile, kes staadionitel, mitte neile, kes telerite ees väravaid ootamas.

Kuidas siis on, kas jalgpall on parem kui teater?

Kellegi jaoks kindlasti, minu jaoks mitte. Selles mõttes on seal muidugi küll midagi sarnast… Sel hetkel, kui ma tegin otsuse teatrist ära tulla, jäin kõige paremas mõttes kõike kõrvalt jälgima. Ja see asend, liikudes viimastel aastatel näitlejast lavastajaks, mul on tunne, et jalgpalli vaatlemine ja teatri vaatlemine on sarnased. Jälgid samu asju. Kogemus hea mängu korral on samasugune nagu head lavastust vaadates.

Ma ei oska nii öelda, et kas mulle meeldib üks rohkem kui teine. Kõige suurem vahe on, et teatrit ma vaatan professionaali pilguga. Ma olen teatrit teinud, olen seda õppinud, loen siiamaani teatriteooria raamatuid. Jalgpalli puhul mulle väga meeldib see, et ma ei tea sellest suurt midagi, ma lihtsalt imetlen. Mul ei ole talle ühtegi etteheidet, mis oleks teoreetilised. Ma olen pealtvaataja. Teatris ma näen luustiku läbi enamasti.

Teatriime ja jalgpalliime on sarnased, sünnivad ootamatult, neid ei saa ette ennustada. Treeneri töö ja režissööri töö on ka väga sarnased.

Jalgpallistaadionid on ülisuured, seal ju jalgpallureid ei näe õieti.

Suur näitleja on suur ka viimasest reast vaadates. Niisama on jalgpalluritega. Ega seda need inimesed, kes pole staadionil käinud, telekas natuke tasandab ära jalgpallielamuse – kõik on natuke tasapaks. Aga kohapeal on nauding väga suur. Seal elamus rullub lahti. Tele tasandab näitlejate taset ka, ühtlustab õnnestumist, aga teatris on kõik nagu peo peal, kui ükski kaader ega montaaž ei sega, siis oled tänulik. Hea näitleja on teatrilaval veel parem kui ta on ekraanil.

Kuidas sul poegadega on, kas nad tahavad jalgpalluriteks saada?

Neil on jah see suur unistus. Mina selles mõttes olen süüst vaba. Kui nad sündisid, siis ega me kodus palju jalgpallist ei rääkinud. Aga mu vend ütleb poiste kohta, et neil on sünnist saati pall jala küljes. Kaksikutel veel eriti. Nad ei tahtnud paariaastastena multikaid vaadata. Aga meil oli vahel vaja kodus tööd teha. Siis avastasime, et kui panime neile jalgpallimängu korduse, nad istusid ja vaatasidki. Sealt see algas, et mängiti jalgpallureid kogu aeg. Nüüd, kui poisid on natuke suuremad, võtavad nad asja tõsiselt. Kõik käivad Nõmmel trennis viis korda nädalas. See on karm lastele ja ka vanematele, aga kui tahad saada jalgpalluriks, siis ainult niimoodi saab. Mul ei ole midagi selle vastu, et nad seda teevad, ja mul on lihtne neid utsitada sel hetkel, kui nad väsivad.

Nende hullus on teistmoodi. Kui kõik on hädas, kuidas saada lapsi õue, siis meil on reaalselt suviti reegel, et stopper käima ja nüüd kaks tundi jalgpalli ei mängi, korraks tehke palun midagi muud, sest elus on muud ka kui jalgpall. Jalgpalluriks saab üks miljonist. Teisest küljest: ega sporditegemine mööda külge maha küll ei jookse.

Kust sul see lavastamise soov?

Meie lavaka lendu juhendas Hendrik Toompere. Me õppisime kõik näitlejateks, aga Hendrik ütles, et kõik õpivad ka lavastamist. Meie lennust on noor Hendrik Toompere, Kertu Moppel, Kristjan Üksküla, Mait Joorits… ka Lauri Kaldoja on lavastanud. Meil lavastamine oli õppe osa ja see pisik sealt tuli.

Minu režissööriks saada tahtmine tuli selle pealt, et olen üles kasvanud filmide peal. Seitsmendast klassist alates koos Mikk Mägiga vaatasime ööpäevas kaks-kolm filmi. Režissööride kaupa, filmiajalugu sai üliselgeks. Minu ainuke alternatiiv lavakale oligi BFM.

Siis ma hakkasin kirjutama ja tekkis vajadus neid lavastada ja eriti vaja lavastada kaamerasse. Ja ma siiamaani teen kõige rohkem koostööd Madis Reimundi ja Ants Tammikuga, Rapla poistega. Ja siis tekkis tunne, et saan neist filmitegijatest väga hästi aru. Olen režissöörina teinud juba 10 aastat päris palju asju. Korraks isegi mõtlesin, et lähen filmikooli dokumentalistikat õppima, aga sain aru, et lihtsam on praktikuna õppida oma vigadest, olla kriitiline ja teha palju tööd. Mulle tohutult see töö meeldib. See protsess. Jah, mulle meeldib ka monteerida ise.

Kas sul ei ole soovi olnud teha kunstilist filmi?

Raske on sellele vastata, mul see piir on väga õbluke. Mul on olnud ja on soov teha kunstilist lavastust. See, mis on kunstiline ja mis mitte, kus vahe on? Üks asi on teha mingit kommertsasja… aga nüüd, kui ma plaanin oma järgmisi lavastusi, siis ma proovin vägisi hoida kinni sellest põhimõttest, et ma ei võta vastu ühtegi tellimustööd. Tule, lavasta seda või seda! Ma ei oska nii. Küll aga mulle meeldib ja järgmise paari lavastusega loodetavasti nii ka läheb, et ma lähen ja saan teha seda, mida mina tahan teha. Kui see käsi sulle antakse, siis mõtled, et ära mõtle millegi muu peale, kui sellele, mis oli su algne idee. Sealt lähebki see kunstilise ja mittekunstilise piir.

Mu lavastus „Puhkus” Linnateatris on komöödia, seal saab väga palju nalja. Ma käisin teda vaatamas esietendusel ja siis mõnda aega ei käinud. Siis läksin uuesti vaatama ja mul oli nii kahju, et nii palju naerdakse. Naerdakse nii, et lavastuse üks kiht, mis seal ka on, kaob naerulaginasse ära. Mind kui lavastajat see segas, et nähakse ainult nalja. Tegin korrektuure, ütlesin näitlejatele, et tehke siin natuke vähem. Tegelikult olen väga tänulik. See, et saad publiku naerma esimestest sekunditest nii, et nad ei suuda naermist lõpetada mitmeks tunniks, on saavutus. Komöödia tegemine ei ole kerge. Komöödiat ei saa teha komöödia pärast, see on üks loo jutustamise viis ja see pole kerge viis.

Huvitav, mida sa räägid kuueteistkümne aasta pärast?

Ma olen siis 55. 16.aastat tagasi olin 23. Ma ei ole sellele mõelnud. Mul on elus praegu selline faas, et ma tegelikult tean, mida ma teen, aga sellel ei ole veel selget vormi. On mingid asjad, mis on lahtised. Praegu tahaksin, ma olen aastaid igatsenud seda, et mu aju oleks tühi. Tean, et kui mu aju on tühi, siis sinna sünnib palju toredat. Tänapäeval sa pead tegema palju rohkem selleks, et saada vabadust, kui selleks, et sul oleks palju tööd.

Ma nüüd vägivaldselt tegin nii, et täna on mul viimane etendus. Homme on veel kaks koosolekut ja lõpupidu. Ja siis mul ei ole kuni 1. septembrini mitte midagi. Meelega tegin seda.

Ma paar suve tagasi kogesin seda seisundit. Mari tegi plaati ja mina pidin lastega veetma suve. Siis rääkisime Lauri Laglega – mina olin puhanud kaheksa nädalat, tema neli-viis – , et kuidas aju töötab. Mida aju teeb esimene nädal, teine, kolmas ja neljas nädal? Ma ütlesin, et mul alles seitsmendal nädalal tekkis see – olime lastega Coopi poes –, et avastasin: telefon oli kodus, ma ei teadnud, kus on maja võtmed, ei teadnud, mis päev on, ja ei teadnud, kas on hommik või lõuna. Oi kui kaua ma olin sellist taju igatsenud, aju oli masseeritud lödiks.

Kellast kellani tööl käivatel inimestel on vast raske mõista seda intensiivsust, millega loomingulised inimesed töötavad. Ma ei saa oma aju vaigistada, enne kui ma pole näiteks seda näitemängu valmis kirjutanud. Mul ei ole rahu. Ainuke variant on, et lepid endaga kokku: nii, septembris hakkad sa kohe kirjutama ja oled seal laias laastus 12 kuud järjest, kui peaks algama lavastusprotsess.

Ilmus Maalehes. Viio Aitsam pildistas.