Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal ja noh, näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp. Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris kaasaegse prantsuse kirjaniku Édouard Louis näidendi „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust.

Kas me peame elama elu, mis pole nagu meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse. Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda? Just selle teemaderingi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann. Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse, näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas” ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers”.

Klassivahede teema

Et just noor poiss valib enda üheks esimeseks lavastuseks vaesuse ja sealt väljaronimise võimaluse või võimatuse, oli mu jaoks pisut üllatav. Muidugi on selge, et enamasti keskealiselt enam suuri kannapöördeid ei tehta ja allakäigutrepist üles ei ronita, ikka alla viib tee. Või? Kui noor saab hakkama ja toetab siis oma ema sellel teel?

Samas on ju ka selge, et just noorelt oled idealistlik ja usud maailmaparandamisse ja paranemisse. Millal siis veel? Klassivahed on maailmas terav teema, meil sellest alles hakatakse taas kõva häälega rääkima.

Kui noorusest rääkida veel ses kontekstis, siis lavastuse dramatiseeringu aluseks on täna vaid 33aastase kirjaniku mõni aasta tagasi kirjutatud autobiograafiline romaan.

Kes ei armastaks Hilje Murelit

Lavastaja Oliver Reimanni täppistabamus, peale teemade valiku, on see, et ta on saanud – või valinud, ei tea – peaossa näitleja Hilje Mureli.

Seal üsna etenduse alguses leiab poeg Eddy oma kooliteatri kavalehe jaoks üht pilt otsides foto emast, kus ta on noor ja ilus ja vaba. Pildil on naiselik olemus. Poeg märkab muutumist, mis on juhtunud 20 aastaga. Nende aastate jooksul on sündinud kolm last ja naine on elanud need aastad koos vägivaldse mehega. Töömehega. Elanud selle teadmisega, et kui meest ei oleks, ei saaks ta hakkama niigi palju. Ema on laste nimel ilmselt kõiki alandusi talunud. Emaarmastus – selline tingimusteta ja tingimata. Vaimselt ja füüsiliselt vägivaldset isa me laval ei näe, aga temast räägitakse. Ja ka teisi lapsi ei tooda füüsiliselt mängu. Küll näeme hetkelisi vabadusepuhanguid ja tagasi nurka tõmbumisi.

Hilje Mureli ema Monique on täistabamus. Tal on sellise rolli jaoks piisav elu- ja lavakogemus, ta teab, keda ta mängib. Eriline on oskus endas noor naine üles äratada nii, et see mulle vaatajana rõõmu teeb.

Just see, kuidas ta oskab laval muutuda vananevast, lohvakas hommikumantlis, enese eest enam mitte hoolitsevast, elu muserdatud naisest kaunitariks nii, et see on usutav – see muutumine tõstab lavastuse lendu. See on lavastaja ja näitleja klapp ja teineteisemõistmine, mida ma saalis tajun. Ja see teeb lavastuse sündmuste käigu jälgimise võluvaks. Just see – mängu ilu!

Kuidagi kohe lavastuse alguses, kui ema külmkapi taha suitsetama kössitas, tekkis mul ootamatu side enda emaga. Meil küll köök oli väiksem kui prantslastest vaestel ja me ses mõttes vaesed ka ei olnud, aga külmutuskapi otsas reklaame röökivat televiisorit meil polnud. Aeg oli teine ja televiisor oli elutoas, natuke uhkuse asi ka, nagu selles kõnealuses peres röster või nüüdsetes köökides kuumaõhufritüür… Seos ja kohene haakimine tekkis, sest olen mõelnud vahel, kui huvitav mu ema suitsetades oli. Huvitav, et ma lapsena ei mõelnud oma ema ja isa suhetele. Nüüd vahel olen mõelnud, et kas mul on õigus mõelda selle üle, kas mu ema läks valele mehele. Hilje Mureli mängitud Moniquelt ma neid vastuseid ei saa, küll aga annab ta mäng mõttesuundi. Poeg nähvab emale, kui see ütleb, et on oma kodus ja teeb, mis tahab, et sa oled halb ema. Huvitav, kas olen oma emale seda öelnud, vist mitte…

Otsiv haprus

Poeg Eddyt mängib lavastaja kursusekaaslane Erling Eding. Etendust vaadates käis korraks läbi pea, et mis oleks siis, kui ses rollis oleks küpsem noor näitleja, kellel on enam lavakogemust ja elukogemust, et kas siis oleksid rolli üleminekud lapsest noormeheks ja noormehest lapseks, mida see lugu täis on, mängitud selgemalt? Ehk olekski nii, aga mõistsin, et see selgus võtaks lavastuselt tema otsiva hapruse. Kui kõik oleks loogilisusele toetuv ja kindel, kaoks ettearvamatuse võlu. Teatris muidugi ei pea olema nagu elus, aga siin on paras ütelda, et kasvamine nii vaimselt kui füüsiliselt ei käi ka nii, et praegu olen see, hetk hiljem teine, siis juba kolmas – see on, kui ta on, üsna märkamatu protsess. Isiklikust muutumisest arusaamine, mõistmine tuleb alles pärast muutumist ja see võtab aega. Etappe võib ehk eristada hiljem, tavalist elu elades seda enamasti ei märka.

Lavastusse on Erling Edingi Eddy monoloogid sisse lavastatud ja vaat just seal märkasin ma näitleja mõttetäpsust ja oskust mõtteid vaatajatele mõistetavaks öelda. Seal oli selleks aega.

Gei teema

Eddy tahab teda ümbritsevast viletsusest ja ka vaimsest vaesusest välja, tal on lisaks vaesusele tegemist oma identiteediga. Ilus stseen on lavastuses, kus lapse sooline tegelik kuuluvus välja lööb. Kui perekonnasõbranna AngÉlique, keda täpse tunnetusega mängib Britta Soll, tuleb Moniquele külla koos erinevate paaride kõrgekontsaga kingadega, tunneb just Eddy neis kõndimisest kõige suuremat rõõmu. Ka see mõjub väiksel laval vägevalt, et Britta Solli tegelane on kontsakingades teistest silmnähtavalt pikem, ikkagi mõni aastat ülikoolis käinud – taas hea valik sesse rolli. ( Sellel tegelasel on oma lugu, mis täienab teiste tegelaste eneseleidmise lugusid. MM).

Eddy on teistmoodi laps ja noormees ja seepärast teda ka kiusatakse. Aga ta ei anna alla, ei lähe tavalist teed, mis oleks ta viinud ehk isa tehasesse tööle. Ta on otsustanud välja murda ja siin aitavad teda õppimine ja kooliteater. Poeg muutub puututes kokku nö.parema maailmaga, mida iseloomustam kasvõi see, et söögilauas aetakse omavahel juttu. Muutunud poeg õhutab elu muutma ka ema.

Suureks saamine

Lavastuse kavalehel on mõttekoja Praxis analüütiku artikkel vaesusest Eestis. See lõpeb üleskutsega luua Eesti, mis tagaks kõigile inimväärse elu.

Lavastuse lõpuks on Hilje Mureli Monique kõik mehe asjad rõdult alla visanud. Ja ta räägib pojale loo, kuidas teda kooli kutsuti, kui too oli 6aastane. Õpetaja seletas, et Eddy unistused erinevad teiste omadest, on liiga suurelised ja ebanormaalsed. „Teised tahavad saada tuletõrjujaks või politseinikuks, aga teie Eddy tahab kuningaks või vabariigi presidendiks,” oli õpetaja öelnud. „Sa olid vandunud, et niipea, kui sa suureks saad, viid oma ema kaugele ära ja ostad mulle lossi,” jutustab ema. Seepeale ütleb Eddy: „Ma vist hakkan suureks saama…”. Lootus jääb õhku.

Ilus Maalehes Pildistas Kadri Hallik.