Aleksander Ots ütleb isa Andrese ja Lembit Petersoni kõrvale oma kolmandaks õpetajaks hobuse, ruuna nimega Penton.

Kui seriaaliga asi untsu läks ja Sass oma maja-metsa maha pidi müüma, ostis ta endale auto ja haagissuvila. See autokaravan on Rootsi 1996. aasta väljalase. Kõigi mugavustega. „Ei ole vaja liiga palju asju elus,” kohmab Sass ja siis täiendab ennast: „Kohati muutuvad asjad psühholoogiliseks koormaks.” Sassi elukaaslane Mari-Leen Kaselaan pakub meile kohvi ja ütleb, et ta eelistab seekord jääda kaadri taha. Seda peab siiski sellele loole konteksti andes märkima, et ajame juttu Hobuoaasis ning Sassi ja Mari-Leenu kümme hobust söövad naise esivanemate maadel koplis. „Mul ei ole nii palju mütse, kui tahaksin neid esivanematele austuse märgiks maha võtta,” ütleb Sass.

Korras tallis on kuninglik tõld ja karavani kõrval vana maja. Selle ühes toas köeb plekkahi. Ahjuuks on lahti ja puud praksuvad. Soe just ei ole, aga elav tuli teeb õhkkonna koduseks. Seinal on pommidega kell, mis lööb. Toanurgas on suur kong, millega vahel ka teatrietendusi sissejuhatatkse. lauaks kadakast tehtud malelaud, millel kivist malendid. Malendid on lähtepositsioonis, nagu ei oleks mäng veel alanud. Aga tegelikult, kas partii on pooleli…

Milline on sinu viimane laulutekst, mille kirjutasid?

Mulle oma luuletused ei jää meelde enne, kui olen neid laulnud. Seni on nad tõesti luuletused sahtlis või siin telefonis või arvutis. Viimasel ajal üha harvemini ka paberil. Kui minu alateadvus annab mingi märgi, siis ma salvestan selle oma telefoni. Vahel on see ainult üks sõna, vahel lause, vahel lihtne tähelepanek. Ja siis nad seisavad, ootavad, et ma neid vaataksin.

Näe, ma hoopis olen viimati tõlkinud ühe Carl Gustav Jungi mõtte: „Kus armastus elab, pole võimuiha. Kus elab võimuiha, pole armastust. Üks pole muud kui teise vari.”

Noh, see ka nagu luuletus.

Oota. „Olen väike analüütik, aga analüüs on suur/ Nii suur tükk, et suu läheb lõhki samas.” 7. jaanuaril olen nii kirjutanud.

Mis on saanud ansamblist Köömes või ei ole sul selleks enam aega?

Tegutseme. Teeme proovi. Uus lugu on kohe-kohe välja tulemas. Sõnu ja mõtet ma sulle ümber jutustama ei hakka, kannatad kolm minutit ehk ise kuulata. Elame küll pommikella löökide saatel, aga ikkagi on tänapäeva tehnoloogial oma võlu. Seda on tore kasutada. (Sass paneb telefonist kõlaritesse mängima loo, mille nimi on „Viimane pidu”.) Natuke tuleb seda lugu veel miksida, Köömes tegutseb.

Selles loos on refrään, et täna paneme pidu, viimast korda joon… Sa ei joo enam?

Ei joo jah. Mul oli eelmine aasta juubel, 30 aastat alkoholiga. Kolmkümmend aastat vaatasin elu läbi alkoholi prisma. Siis mõtlesin, et seda peab tähistama. Tähistan siiamaani, vaadates elu läbi kainuse prisma. See on põnev. Kestvusratsutamine, pankrotid, kodumetsa müümine. Kui seda kaine peaga vaatan, on värvid täiesti teistsugused. Kainuse lääts on üks suuremaid hirmude ületamisi, mida olen elus ette võtnud. (Ahi praksub.)

Siin ma toon mängu jälle Carl Gustav Jungi, aga tema õpetustele tuginedes püüan ennast väljendada oma sõnadega. Ma arvan, et see oli – eelmisel aastal, kui jumal andis mulle võimaluse näha, et ükski asi ega suhe siin elus ei ole oluline, kui sul ei ole head suhet iseeendaga. Sa ei ole siia tulnud midagi omama, vaid oled tulnud selleks, et iseendaga hakkama saada. Pealtnäha traagilised sündmused minu elus on traagilised ainult sellepärast, et meil on ühiskondlik kokkulepe, et edukus tähendab omada asju ja siis õnnestuda, mingites kindlates raamides. Aga see, kui sult siis võetakse ära või sa võtad ise julguse anda ära kõik, mis sul on, kaasa arvatud suhted… siis see on üks imelisemaid hetki minu elus senini. See andis mulle põhjuse ja võimaluse päriselt mõelda, miks ma siin olen, mida ma elult tahan.

Ma ei saa sellest aru, miks me peame selleks kukkuma, et hakata mõtlema?

Et aru saada: me kõik elame illusioonis, on vaja illusioonid purustada. Kui elada teiste loodud illusioonis, siis tihtipeale on nii, et just teised purustavad ka illusioonid. Kui illusioonid purunevad, on võimalik astuda iseendaga dialoogi.

Saad aru, et sul ei ole mitte kedagi teist.

Tavapärane on nii, et kui läheb kehvasti, siis seda enam juuakse. Sina jätsid joomise maha?

Minu õpetaja on hobune Penton. Minu isa – eks kõik teavad nagunii, et olen Andres Otsa poeg ja temalt olen palju elus õppinud. Lembit Peterson… Jah, ma õppisin Vanalinna hariduskolleegiumis. Lembit seal õpetas meile ühe ilusa printsiibi, õpetas näitlejahakatistele, aga mina olen selle kohendanud elulavale: „Ära vihasta, üllatu.” Karjuda ja asju loopida takistuste puhul ongi esimene emotsioon. Kui aga hakata otsima üllatust, siis on võimalik üllatuda esimesena enda reaktsioonide peale. Miks ma nii tahan reageerida? Kuidas kontrollida oma esimest reaktsiooni? See ei ole kerge.

Teadlik enda käitumise ja reaktsioonide analüüs on põnev ja kaine peaga on seda võimalik teha. Meel on erk. Alkohol tuimestab valu ja võtab analüüsivõime ära.

Kas see, et oled Andres Otsa poeg, on isa vari, millest tahaksid vabaneda, või hoopis kaitsev mantel?

See on täpselt nii, nagu tahad seda võtta.

Kuidas sina oled võtnud?

Mõlemat pidi. Isa nimi on mulle kindlasti palju uksi avanud. Olen saanud fantastilise lastetoa ja kultuurilise kasvatuse. Olen tollases Noorsooteatris, mis nüüd on Linnateater, kasvanud. Mulle meeldis rekvisiidilaos vist kõige rohkem. Meeldisid ühed kauboisaapad. Eelmisel aastal ostsin endale elu esimesed päris kauboisaapad. Sellised asjad teevad õnnelikuks.

Meie tutvus sinu isaga algas 1975. aastal. Olin 19 ja tegin kaasa Kaarin Raidi lavastuses „Biedermann ja tulesüütajad”. Andres oli Biedermann ja mina tuletõrjujate kooris. Vot ja see mu sümpaatia, mis kuulub sinu isale, kuulub otse loomulikult tingimusteta ka sulle. Siin ei ole „Puuriida” lauluga midagi pistmist. Selline on sümpaatia tekkimise põhi.

Vaata nüüd, milline taak. Vari ise ei ole raske, aga selle varju kandmise kohustus küll ei ole kerge. Kuid see on vältimatu, ma ei saa sinna midagi parata. See on mulle antud, see on minu rist ja seda tuleb kanda. Ja väidetavalt… kellelegi ei anta rohkem kanda kui ta kanda jaksab.

Eks see nii on. Sa põrusid seriaaliga, mille nimi oli „Armastus”? Pettusid armastuses?

Jah. (Naerab meelega võltsilt.) Ma pettusin. Pettusin jutumärkides olevas, suure tähega algavas „Armastuses”, sellega ma põrusin. Kusjuures – see seriaal kukkus jumala hästi välja. Oleks ma teinud seda seriaali nende vahenditega, mis olid realistlikud ja mis mulle telekanalist anti, siis see oleks sitt seriaal tulnud. Mina tegin seda aga nii hästi kui suutsin, pannes sinna kogu oma maise vara. Ja nii tuligi välja, et see seebikas on lõbus vaatamine. Ma loodan, et TV3 näitab seda veel ja veel. (Küdev ahi praksub kuuldavalt.)

Saan aru küll, oma laps on ikka kallis. Aga armastus?

Ma olen elus olnud väga õnnelik, sest mu elus on palju armastust. Mind on väga armastatud. Ennast armastama olen õppinud alles viimasel ajal. Õpin alles. Kahjuks selline inimene, kes ennast ei armasta, tõukab armastust eemale.

Tundub, et nii on.

Kuskil on jumalik teadvus, midagi, mis on meist kõrgem. See, mis on meid ja meid ümbritseva sünnitanud. Meis kõigis ja kõiges, mis meid ümbritseb, on see jumalik kusagil olemas. Inimene aga on nii egoistlik, et omistab teadvuse olemasolu ainult iseendale. Nii on lihtsam õigustada teistelt võtmist, et ise püsida. Kusagil on miski, mis teab kõike…

Mul on tunne… Ma ise proovin mõelda nii, et mina olen sina ka… Proovin jälgida ennast läbi sinu teadvuse, läbi puude teadvuse, läbi hobuste teadvuse – see toob minuni ehk arusaama, miks ma siin olen ja mida väärt olen.

Kõik mind ümbritsev annab mulle hinnangu, hinnangu minu elule… Annab mu elule mõtte ja mu tegudele õigustuse. Või siis – mõistab kohut. (Seinakell lööb seitse lööki. Pikk paus.)

Ütlesid, et su õpetaja on hobune Penton, mida sa temalt õppinud oled?

Alandlikkust. Kui sa ronid hobuse selga, siis sa pead olema temaga üks. Sina usaldad ennast 600kilose looma kätte, kes võib su tappa ühe kabjahoobiga. Sa usaldad talle oma elu. Ja tema usaldab sulle oma elu.

Kuidas suur loom saab aru, et tegemist on rabeda ratsutajaga, aga on kannatlik, õpetab… Ma olen seda omal nahal tunda saanud. Või kuidas hobune on vahel onu Heino, sellise huumorisoonega, mille pärast juhte kohtadelt maha võetakse. Tema teeb märade ja varssadega just selliseid nalju ja teda juba maha ei võta.

Alandlikkus? Näiteks on tal komme sittuda just kõige nähtavamasse kohta. Ja mina ronin seljast maha ja kraabin selle kätega kokku. Penton on mind asetanud just sellesse kohta, mida ma väärt olen. Aga ta on toonud mulle ka karikaid ja viinud mind spordis kohtadesse, kus mina, spordivõõras inimene, olen kestvussõidus Eesti meistri konkurentsis. Kas pole jabur! See loom usaldab mind. Ja kasvatab. Ütleb, et ära ole nõme.

Nõmedusest. Sa teed vestlusõhtute sarja ja paned sellele nimeks „Backstage jutud”. Inglasi kutsud kuulama või?

Mari võib kinnitada, et ma helistasin oma eesti keele ja kirjanduse õpetajale ja palusin vabandust. Ütlesin talle, et aeg on selline. Backstage on käibefraas juba eesti keeles. Ja et aru saadaks, kasutan ka mina seda nõmedat laenu. Kui ma ütleksin kulissidetagune elu, siis enamus küsiks, mis see kuliss veel on. Nõnda et vabandust, aga kasutan.

Igasugu jututubasid on palju tekkinud viimasel ajal, millega sinu oma neist erineb?

Sinna müüakse pileteid ja tahaks loota, et sealt jääb veidi raha üle, et üüri maksta ja hobustele heina osta. Miks ma seda teen? Teen vestlusõhtute sarja, kuhu tahan kutsuda selliseid külalisi, kellel on, nagu ma tean, tohutult ägedaid, õpetlikke, naljakaid lugusid jutustada, mis on juhtunud lava taga ja lava peal. Tahan, et räägitaks neid lugusid, mida pole enne räägitud avalikult.

Näiteks?

Minu esimene külaline on Markus Teeäär, ansambli Metsatöll laulja. Metsatöll läks USAd vallutama. Läks siis, kui neil kamba peale oli üks nuppudega mobiiltelefon. Metsatöllid keset USA metsikut muusikamaailma. Põnev. Ma ehk teeksin sellest filmi, aga mul ei ole selleks enam midagi panti panna. Et need lood ei kaoks, selleks siis selline formaat.

Backstage jutud Sassiga ei ole minu show, mina olen moderaator, vahendaja, kuraator.

Nõnda et dokke sa enam ei tee? Ott Tänaku ja Rein Rannapi filmid olid sul ju edukad. Kahju.

Tegelikult on üks film mul suures enamuses filmitud, ootab oma suure finaali filmimist. See on film vägevast Eesti mehest, kes ehitab hüperautot. Õigemini ehitas, on Lätis Bikernieki ringrajal rajarekordigi teinud ja teeb ilmselt maailmas veel väga ilma. Auto vast jõuab Ameerikasse sel suvel, elame-näeme.

Ja film hobustest ja meestest on ka juba kõvaketta peal. Ootab mune. Ootab, et Aleksander Ots saaks üle sellest pettumusest ja valust, mida põhjustas seriaali tootmisega seotud majanduslik läbikukkumine.

Toetaja, ettevõtja Eero Nõgene, kellega me neid dokke koos tegime, on ülivägev tegija – Rannapi film, Ruja film, Lydia Rahula film, Horse show film, Ott Tänaku film. Me tegime järjest dokke, jäädvustamaks eesti kultuuri.

Mis elu edasi toob sulle?

Inimene teeb plaane, Jumal naerab.Vaatan, millised uksed lahti lähevad ja, et sealt julgesti sisse minna.

Ikka ma mõtlen sellele, kuidas hobused on suutnud kohaneda selles karmis maailmas, kus neid enam tegelikult vaja pole. Kümme hobust on valinud meid Mariga, koplid on neil suurte logistikakeskuste, tehaste, raudtee ja elamurajooni vahel. Sellest ka see nimi – Hobuoaas. Hunte siia ei imbu. Ja me käime iga päev, sulatame jääd, teeme putru, hoiame ja hoolitseme nende eest. Targad hobused, neid tuleb juurde, kaks mära on tiined. Juulikuus on meil varsavalve.

Hobused on vähemalt Eestis ennast suutnud nii kehtestada, et neid ei sööda ka, keegi neid söögiks ei kasvata.

Kas su võlad on makstud?

Siin veel mõningad vaidlused endiste sõprade ja äripartneritega käivad, aga ka see läheb mööda. Minu elu kõige tähtsaim mõte täna on armastus. (Tõusen tugitoolist. Lähen ja segan ahju. Söed hõõguvad)

Eraldi:

Kestvusratsutamine

Aleksander Ots: Ratsaliidu kestvusratsutamise komitee liige

Kestvusratsutamine on strateegiline vastupidavusspordiala, kus hobuse heaolu on prioriteet.

Enamus hobustega seotud spordialasid on tulnud sõjapidamisest. Koolisõit ehk siis hobuse plastilised harjutused piiratud alal on tulnud lahinguväljal manööverdamisest ja võitlemisest. Mida hobune peab suutma teha selleks, et sa saaksid ta seljas võidelda. Takistussõit on samuti lahinguväljal liikumine.

Kestvusratsutamine on käskjalgade sport. Maailmameistrivõistlustel läbitakse ühes päevas kiiruse peale 160 kilomeetrit. On vahepeatused, kus kontrollitakse hobuse seisundit ja tervist.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.