Möödunud nädalal mängis Jaan Kolbergi loodud teater kolm korda Jaan Kolbergi vastset lavastust „Meelespea”. Lavastaja ise arvab, et kõigepealt tuleb näidata, et sa suudad, siis tullakse sulle appi.
Pärast me vestlust vaatan üle aastate uuesti Jaani 1994. aastal esilinastunud mängufilmi „Jüri Rumm”. Sellegi Eesti filmi üks võludest on filmis mängivad Eesti näitlejad. Ja see, kui noored nad siis on.
Oma uue teatri uues lavastuses teeb Jaan lavastuse sootuks noorte näitlejatega, Lembit Petersoni õpilaste Maria Teresa Kalmetiga Theatrumist ja Jaan Tristan Kolbergiga. Me juttu kannab Jaani usk ja elujulgus.
Jaan, kui sa mulle kirjutasid: „Tegin teatri”, siis see mind üllatas. Ja tekitas kohe huvi. Oleksid kirjutanud, et tegin lavastuse, oleks see olnud – me praegust keerulist aega silmas pidades – tavalisem. Mis lugu sellega on?
Ma olen alati tahtnud teatrit teha. Sain selle pisiku siis, kui õppisin Tartu ülikoolis ja käisin Evald Hermaküla stuudios. Sain nuusutada päris teatri lõhna siis, kui oli Jaan Toominga ja Hermaküla hiilgeaeg. Sealt see teatriarmastus, pisik, mis jäi minusse sisse.
Ma sellel ajal mõtlesingi, et kõik kaldub teatri poole.
Aga su ellu tuli filmikunst?
Jah, olin ammu enne seda otsustanud, et tahan saada filmirežissööriks. Kaalusin, mida teha, ei tahtnud oma ideaali, unistust reeta ja läksingi Moskvasse režissööriks õppima. Teatriasi jäi. Kui Moskva lõpetasin ja tagasi tulin, siis ma mõned tükid küll ka lavastasin teatris. (Bernard Kangro „Kohtumine vanas majas” (1991) Rakvere teatris, Harold Pinteri „Armuke” (1993) Von Krahli teatris – MM).
Siis tegin filme. Oli selline aeg, et filmide kõrvalt ei saanud mõeldagi, et midagi ka teatris lavastada. Kogu jõud läks sinna.
Ja ikkagi, miks nüüd?
Olen juba mitmeid aastaid siin ja seal teatris maad kuulanud, et äkki keegi kutsub mind lavastama. Olen märku andnud, et ma võiksin teha, aga see asi ei võtnud vedu. Tahtmine teatrit teha tuleb mul enamasti tugevalt esile siis, kui on filmide tegemises vahe – on selline tung. Nüüd, praegu oli see eriti suur. Filme ma muidugi ka teen. Aga see soov ei ole enam nii kirglik, nagu mu arvates võiks olla.
See teatrisähvatus oli mul eelmisel aastal. Mõtlesin, et miks ma ei võiks teha oma teatri. Elan Viimsis. Meil on suur kogukond. Siin potentsiaalselt võiks olla publikut ja on ka loomingulist potentsiaali.
Kõik on õige, aga ega ma sinu julgusest veel ikka aru ei saa?
Rasked olud muidugi. Maailm on liigestest lahti… Äkki see selgitab: tegin filmi „Terra Mariana” usuelust Eestis, esilinastus oli 2012. aastal. Selle filmi jaoks tegin ka intervjuu Aamo Remmeliga, mehega, kes ehitas uhke suure kiriku. Ta ehitas ainult annetuste raha eest. See oli raske ja inimesed, kes seda tegevust nägid, ütlesid; „Peab ikka suur usk olema, et sa sellise asja ette võtsid.” Tema vastas, et seda kirikut on inimestele vaja. Ja kui on vaja, küll siis Jumal aitab. Selline usk, kirg ja tahtmine, ennekõike usk sellesse, et see, mida teed, on vajalik, annab jõu ja julguse.
Muidugi oled vanemas eas ettevaatlikum. Pole nii tormakas nagu noorena. Minu veendumus on see, et kui mõni asi on määratud tulema, siis ta ka tuleb. Ja ka see teine külg, et teed midagi, aga kui see pole Jumalast määratud, siis jääb ära. Katsetama peab.
Siin langesid ju kokku sinu soov ja Viimsi Artiumi valmimine?
Jah. Artiumi mõte mulle alguses nii väga ei meeldinud. Aga nüüd siin proove tehes sain aru, et see saal, Viimsi Artiumi black box on hubane. Samuti selle maja kollektiiv – niisugust sõbralikkust, abivalmidust palju ei leia. Nõnda, et saab jah öelda: unistus ja reaalsus on kokku läinud.
Probleem on selles, et Artium on nii hea, et maja on kogu aeg pilgeni täis. Täitsa raske on sesse veel mänguaegu broneerida. Ei ole nii, et tule ja tee. Järgmised ajad „Meelespead” mängida on meil alles jaanuaris.
„Meelespea”, mulle näib, on selline lavastus, et sellega võiks ringi sõita ja külalisetendusi anda?
Ta on jah kammerlik ja oleme seda plaaninudki. Kammerlik on lavastus ka sellepärast, et kuna ma pole kaua aega teinud, olin ettevaatlik – kas saan hakkama? See lavastus on just tehniliselt lihtne. See annab kindluse.
Eks ma ju ootasingi etendust vaatama tulles miskit filmilikku, aga sa olid – parema sõna puudumisel – väga klassikaline. Märkasin kaval, et tegu on Viimsi Draamateatriga. Mõtlesin, et näed siis, tantsulavastusi siin ilmselt ei tehta?
Eks see draamateater ikka vimka ole. Kui kellelgi on teatrisse minek ja küsin, kuhu sa lähed, ja vastatakse, et draamasse, siis tean, et minek on Eesti Draamateatrisse. Eks ma nii mõtlesingi siis, et sellises vallas nagu Viimsi ei saa olla lihtsalt teater, vaid saab olla ainult oma draamateater! Teiseks viitab nimi ka sellele, et ooperit ja balletti me ei tee. Vähemasti, kui mina siin olen. Kui tuleb mõni noorem ja juhtimise üle võtab, siis võib ta ju panna teatrile nimeks Viimsi ooperi-, balleti- ja draamateater. See kõlab küll.
Kas draamateater tähendab su jaoks sõnateatrit ja psühholoogilist teatrit?
Nooremana sa tahad muidugi olla eksperimentaator, kes otsib elu mõtet – kes ma olen ja kust me tuleme? Kuhu läheme? Ma hästi uskliku inimesena, kes on elanud juba suhteliselt pika elu, olen sellest aru saanud, et neid vastuseid me selles elus teada ei saa. Me need tähtsad asjad võime teada saada hiljem. Usu mõte ja sügavus peitub selles, et ta aitab sind lepitada mõttega, et sa ei saa teada. Siis lihtsalt usud.
Selles, mida pakub maailma ja Eesti dramaturgia, on olemas piisavalt materjali ja ainest, et realiseerida oma mõtteid ja arusaamu ning – mis kõige tähtsam – pakkuda vaatajale, iseendale ka, kunstilist naudingut.
Kolm etendust on uuel teatril nüüd olnud, mis edasi saab?
Järgmine lavastus on meil Harold Pinteri „Armuke”, tahan teha ka Strindbergi – see on klassikaline dramaturgia. Mul ei ole eksperimentaalse teatri tegemise soove. Tahan, et publik saaks saalis rahulikult laval sündivale kaasa elada ja kaasa mõelda.
Sa võtsid Viimsi Draamateatri esimesse lavastusse mängima vastselt lavakooli lõpetanud noored inimesed. Kuidas nemad leppisid sellega, et sa ei eksperimenteeri, vaid oled valinud n-ö klassikalise teatri?
Lepivad ja see tähendab, et järelikult ma ei ole ka niivõrd konservatiivne. Kui mõelda selle näidendi autori Jean-Claude Carrière ja Luis Bunueli peale, kellega ta 19 aastat töötas… Ta kirjutas kõik Bunueli geniaalsete filmide stsenaariumid, seal on sees omalaadne sürrealism. Noored tunnevad selle tekstis ära.
Need mõtted, mis ma tegemise ajal rääkisin Jumalast, nende tegelaste jumalikust olemusest ja sellest meie elus… Sellega nad haakusid kohe.
Etendust näinuna saan öelda, et ma ei tundnud noorte mängus ega su lavastuses kordagi sellist lausreligioosset propagandat?
Ma seda ei rõhutanud. Olen oma filmides küll üsna kõva usupropagandat teinud. Lavastuses mitte. Religioosne suhe oli meile endale teatud vundament, millele see lavastus ehitada. Töökeele ja ükteisemõistmise pärast oli vaja neist asjadest kõnelda ja mõelda.
Kas film ja teater ei lähe segi sul?
Nad on nii erinevad, et ei lähe. Praegu olen teinud peamiselt dokumentaalfilme. Lõpetan filmi Konstantin Pätsi mälestusmärgist. Olen seda aastaid filminud, nüüd monteerin. Ma unistan muidugi ka uuest mängufilmist, aga konkurents on nii suur, et seda on raske läbi suruda. Ootan ühte vastust. Aga jah, nagu ütlesin, teater ja kino ei lähe segi, sest on erinevad.
Milles see väljendub?
Teater on püha, on elus. Ilma teatrita elul justkui ei olekski mõtet. Film on puhas pettus. Seda on tore teha, see on äge.
Sa vead seda teatrit praegu üksinda?
Jah, alustamise asi. Ma ei saanud ju enne ka väga bravuuritseda, et hakkan tegema. Väga tore, tee! Nüüd kui üks lavastus on olemas, on lihtsam teatrit ehitada. Minu eesmärk on ikkagi ka oma teatrimaja. Selline, kus hoida dekoratsioone, kostüüme, kus teha proove. Mu plaan on liikuda sammhaaval. Selle hooaja plaan on, et lavastusi oleks neli. Ja siis tõmban teatud mõttelise joone alla ja vaatan, kuidas on sellest kohast, kuhu olen jõudnud, edasi minna.
Elujulgus on sul suur.
Ma eespool vist juba ütlesin, et olen kogenud seda oma filmidega – mõnda neist tahan väga teha, aga punnita, palju tahad, kui pole määratud, siis ei lähe. Ja samas miski läheb jälle väga kergelt. Just sellesama määratuse pärast.
Teatritegemisega on niisamuti, et tuleb hakata oma elujõudu ise tõestama. See on nagu sõjapidamisega Ukrainas. Keegi ei uskunud, et nad niimoodi vastu hakkavad. Keegi ei tahtnud relvi anda. Aga kui maailm nägi, et nad vastu panevad ja veel kuidas, siis hakkas kõik liikuma.
Nii on ka siin. Kõigepealt näita, et sa suudad teha, siis tullakse sulle appi alles. Loogiline.
Mööda maailma ilusamat teed „Meelespeale”
Kui Viimsi Artiumi juht mulle pärast „Lennarti” suure saali esietendust ka väiksemat saali näitas, ei osanud ma muud mõelda, kui et viimsilastel on vedanud. Nüüd, olles seal saalis ära näinud Viimsi Draamateatri esiklapse, lavastuse „Meelespea”, olen veel enam veendunud, et see kunstimaja on koht, kuhu tasub sõita.
Artiumi juht Kristiina Reidlov ütles mulle, kui esimest korda väikest saali nägin ja avaldasin arvamust, et mõnus koht, aga natuke kauge, sõnad, mis jäävad meelde: „Kesklinnast 20 minutit sõita. Maailma kõige ilusamat teed mööda!”
Mu jaoks on teatris alati huvitav kahel juhul: kui mu põlvkonnakaaslased laval ennast ootamatult täiskasvanuna julgevad näidata, ja siis, kui näen neid noori, kes alles alustavad. Ühtede puhul saab mõelda tagasi ja teiste puhul edasi.
Tasub meeles pidada
Olen vahel mõelnud näitlejaõnnest. Näitleja õnn on üle jõu käivad osad. Vaid nõnda saab inimese ja näitlejana kasvada.
Lisaks sellele, et tegu on uue väiketeatri sünniga, tegi sünnist sündmuse see, et laval olid kaks EMTA lavakunstikooli 30. lennu vast lõpetanud näitlejat Maria Teresa Kalmet (Theatrum) ja Jaan Tristan Kolberg.
Minu jaoks räägib Jean-Claude Carrière näidend „Meelespea” sellest, kuidas elus oma tunnetega hakkama saada. Mida teha, kui mehel veri vemmeldab. Armastus, ja miks mitte siis ka kogu elu, on muutunud spordiks ja statistikaks. Selle kohta saab öelda ka sõltuvus. Mees liigub vallutuselt vallutusele, kuni tuleb naine, kes pole nagu kõik...
See ei ole nüüd üldse pahaselt öeldud, aga minu jaoks jäi noorte näitlejate dialoog pisut kergeks. Just selliseks, nagu selles eas – pisut vaid üle kahekümne – see peabki olema. Kahe andeka noore näitleja kokku- ja koosmängu oli nauditav vaadata.
Napp lavastus ja lavastaja soov mitte välistel efektidel, vaid sisemisel jõul lasta tunnetel kõnelda, jõudis kohale. Ja kui siis pilgu enda ellu keerad, pärast etendust, leiad sealt aastatega kogunenud ja üleelatud, üsna ahastama panevat traagikat. Olemise, mõistmise ja andestamise koorem. Et noortel nii ei läheks, selleks saab neile vaid tuult tiibadesse soovida. See lavastus kindlasti on abiks. Ka see, et saate enese elu ehitades käia mööda maailma ilusamat teed!
.
* „Meelespea”. Maria Teresa Kalmet mängib Suzannet, kes ühel hetkel ütleb: „ Teil on nii hirmunud nägu peas, et ma üksinda siia jään. Ausõna, vôiks arvata, et nii nagu te selja pöörate, panen teie paberitele tule otsa ja käristan teie pesu lõhki!”
* „Meelespea”. Jaan Tristan Kolberg mängib Jean -Jacquesi, kellel muuhulgas on ka selline tekst: „Äriasjadega on lõpp. Lõpp ostu, müügi, päranduste, varade jagamise, aktsiaseltsidega, tüliküsimustega, arveraamatutega.”