Avasin ühe oma laguneva maakodu raamatukapi ja ei läinudki palju aega, kui leidsin sealt Jacques Préverti raamatu „Kuidas portreteerida lindu”. See uudis, et Ukrainat tabab sel päeval vähemalt 85 Vene raketti ja kaks plahvatavad Poolas, ei olnud veel tulnud.

Kuna sõjasündmusi ma ei juhi, saan ja tahan seletada, miks just prantsuse luuletaja juba mitu päeva taas mu meeli segas.

Päev läheb, et uuesti tulla

Olin maal üksi. Mängisin kividega. Üks mu laotud tornikestest oli otsustanud mulle hingepidet pakkuda ja lagunes ootamatult. Mäletan esimest mõtet, kui see juhtus – oli selline madalavõitu pilvedega hämarilm. Hingede liikumisest oli õhk paks. Mõtlesin, et need kivid ma korrastan kevadel. Läks teisiti. Mulle on kividega kõnelemine ja nendega kättpidi koos olemine juba kümneid aastaid meeldinud. Ikka saavad kivid, mida liigutada, otsa ja alati olen seepärast nukker.

Sellel päeval mõtlesin, et ootan ära, kui päev läheb ööks. Ootan valguse vahetust. Ootan, kui päev läheb, et uuesti tulla. Linnas seda nii ei märka. See õhkõrn piir kahe maailma vahel, pimeduse ja valguse vahel, on, mis aitab elu ja mõtted peas korda. Kui on aega märgata seda hetke.

Ja nii ma siis passisin, paks jope juba seljas. Mõtlesin üsna aeglaselt ja kiirustamata – kivid ikka juhivad mind sellesse elurütmi – sellele, mida keskajatark Marju Lepajõe ütles 2016. aastal salvestatud Ööülikoolis: „Inimene kannatab olemise kitsuse käes.” Lepajõe kõneleb, kuidas ta kuuleb inimesi küsimas, milleks selline elu üldse? Milleks sellised inimsuhted? Ütleb, et üks häda ja viletsus, sõltumata ilmast.

Häda ja viletsus, valgus ja pimedus.

Majakavahi valu

Ootasin päeva ööks minemist ja äkki läks mõte majakavahile, kes ütles: „Persse see valu vaev.” Ja süütas majakas tule… Jajah, just nii mõtlesin, et majakavaht süütab tule. Muidugi on poeesias teisiti. Jacques Préverti Ain Kaalepi tõlgitud luuletused ilmusid eesti keeles juba 1965 aastal. See väike Loomingu Raamatukogu vihik on tegelikult kuld. Kui soovite, siis kulda väärt. Ja luuletuses, mille pealkiri on „Majakavalvur armastab linde liiga”, see valvur hoopis kustutab tule. Oh jah, ilu märkamine peaks ju elukindlust lisama me aega.

Kõnealuses vabavärsis kirjutatud luuletuses lendavad linnud majaka valguse peale ennast surnuks. Majakavalvur ei kannata seda enam välja ja kustutab tule. Samal ajal on merel laev, kaubalaev, mille laadungiks on linnud. Luuletaja ei ütle, et puurilinnud, aga küllap see nii oli. Läinud sajandi keskpaigas ilmselt ikka ei olnud veel nii, et suuremat osa linde ja loomi maailmas peetakse lemmikloomadena, mänguasjadena, asjadena… Aga see kaubalaev, mille kaubaks linnud, upub, kuna majakas ei näita teed. „ … tuhanded linnud saartelt/ tuhanded uppunud linnud,” lõpeb see luuletus.

Otsingud

Ma mõtlen Su peale, ema, kes sa tellisid Loomingu Raamatukogu. Kes sa need vihikud oskasid alles hoida ja nii reastada, et ma nüüd juba vana lapsena selle kergesti üles leian, mida vaja.

Enne oma ema usaldamist muidugi küsisin luuletuse leidmiseks abi dr Google käest. Märksõnad „valu vaev” andsid mulle hoopis kätte Kuldse trio laulust 2012. aastal tehtud video. Selles Sepo Seeman laulab persseläinud elust, taustal asotsiaalne joodikute pere: „Ma korralik kodanik olin, ma teadsin, mis õige, mis paha/ Üks naine mu kambrisse kolis, alul näis teine ontlik ja vaga/ Kuid hinges ja taskutes soris ja kooris mult karvad ja naha/ Oh valu ja vaev, on hukas me aeg, on hukas me aeg, hea põli mind jätnud on maha //.”

Marju Lepajõe eelkõneldud Ööülikooli loengus ütleb, et elu kulgebki viletsusest õnnehetkedesse ja tagasi.„Praegune aeg tõesti justkui kahtleks kõiges, mis ei ole seotud vegeteerimisega,” ütleb Lepajõe.

Elada taimena

Vegeteerima tähendab ühte mõtlemist mööda taimena elama. Ja mis saab selles halba olla?

Vana kirikusalm tuleb pähe: „Kas on linnukesel muret,/ kust ta saab, mis ta sööb?/ Kas ta nälga sureb?/ Tema loodab Looja pääle,/ hüppab sääl oksa pääl,/ rõõmsalt tõstab hääle.//”

Ja see teine tähendus vegeteerimisel, see halvustavam, on vaid elus püsimine ja soo jätkamine. Söömine ja sigimine, muule mõtlemata. Nagu loomadest on saanud lemmikloomad, nii on söömisest saanud kultus. Kassi ja toidupiltide voog sotsiaalmeedias ületab kindlalt raamatupiltide voo, mida lugeda soovitatakse.

Siia ei mahu kirjutama instinktidest ja intuitiivsusest, mis siis, et see kuulb konteksti. Lepajõe ütleb – ja tõsi ta on –, et tagasivaatamine on meie võimalus taastada oma elutervikut. Lepajõe räägib ses tagasivaatamise ja eluterviku taastamise kontekstis muidugi keskaegsetest tekstidest, millesse ta on armunud, aga mõtlen, et meil kõigil on alati võimalus vaadata tagasi lähiminevikku ja pidada silmas oma elu ärkmaisi ja märkamist.

Elekter

Kui ma seal oma aiakuuri all istusin ja valgust vaatasin, mõtlesin äkki esimest korda elus sellele, kuidas ma oma noore mehe metsavahielus õhtuti hoovitule põlema panin. Alati. Vaevalt ma siis oskasin mõelda, miks. See oli kuidagi loomulik. Põhjuseks, et sõbrad näeksid tulla ka pimedas. Tulla ka siis, kui me kedagi ei oodanud.

Nüüd vaatasin kauguses öiseid külatulesid. Need olid sellised nagu linnas, et kui keegi jõuab lambi raadiusesse, siis süttib, muidu lamp ei põle. Miskipärast hakkas põhjatult kurb sellepärast. Üks uudisepealkiri teatas, et selle talve elame üle, aga siis läheb päris raskeks. Nõnda, et ei mingit lootust ega rahu ka selles. Külaõuetuled kustuvad nagunii.

Keele kuulamine

„Keskaja kirjutajad on õpetatud oma keelt kuulama,” ütles Marju Lepajõe. Kuulata kirjutades keelt – nii pagana täpne ja ilus mõte. Meil kuulatakse häält äkki, mitte keelt. See, mis häälega mõtteid välja öeldakse, on muidugi ülitähtis. Tooni ja rütmi valik kirjutades ja kõneldes on mu meelest määrav mõtete vastuvõtmisel. Tähtis on, mida öeldakse ja mida mõeldakse. Miks ja millest?

Muusika, mis kõneleb vahel ka ilma sõnadeta, vaikus, kus pole sõnu, linnulaul, mida kuulad… see mõjub, mis siis, et lind ei anna, aga kannab tähendusi. Lindude keel.

Marju Lepajõe mõte on, et inimene ka kuulaks, mida ta kirjutab. Et oleks rütm. Sisemised rütmid, välised rütmid. „Sellises suhtumises on teatav kõlblus.” See kõlblus ülendab teksti, kõneleb kadunud Lepajõe. Ja ma mõtlen, et vastupidine, kõlbluse kadu, oma keele kuulamata ja kuulmata jätmine alandab.

Sa ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad. Palju õnne meile kõigile, täna on meid, inimesi, kes võiksid mõelda muust kui argipäeva sekeldustest, enam kui 8 miljardit! 1 miljard – 1804 (ca 200 000 aasta jooksul); 2 miljardit – 1927 (123 aastaga); 3 miljardit – 1960 (33 aastaga); 4 miljardit – 1974 (14 aastaga); 5 miljardit – 1987 (13 aastaga); 6 miljardit – 12. oktoober 1999 (12 aastaga); 7 miljardit – 31. oktoober 2011 (12 aasta jooksul); 8 miljardit – 15. november 2022 (11 aastaga). Linde on ikka veel rohkem. Korea tänapäevane filosoof Han kirjutab 2015. aastal ja Hasso Krull tõlkides vahendab: „Vaba inimene tegeleb tõe, õigluse ja iluga, tal pole muid ülesandeid. Tänapäeval sellist karakterit olemas olla ei saa.”

***

Päev läheb ja lülitab loojudes sisse valguse, mis annab inimestele lootuse, et ta tuleb tagasi. Alles siis algab öö. Külaõuedes süüdatatakse tuled. Veel.

Ilmus Maalehes.