Rein Taagepera tuletab kooli alguse puhul meile meelde oma 30 aastat tagasi öeldud mõtet: ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda sellest tasemest ette hüpata.

Politoloog Rein Taageperal (89) on valmis raamat ajast: „Kui ajalugu liikuma hakkas” ehk siis lugu laulvast revolutsioonist. See hõlmab aastaid 1987–1991.(Raamatut esitletakse Tartus 12.septembril.)

Kui Taagepera sel kevadel Tartusse tuli, oli tal enda sõnul natuke rohkem aega ja ta kirjutas oma mälestusi edasi. Lõpetas ka aastat 1992. „Nüüd ma lähen tagasi Californiasse ja seepärast pean elu eest tegema siinsetest kaustadest märkmeid, et seal mälestusi edasi kirjutama hakata. Me alustasime abikaasa Marega seda pendeldamist 30 aasta eest. See pole turismisõit. Meie kodumaa on siin ja kodu seal. Ainus linn, mida ma kodulinnaks pean, on Tartu, aga rohkem träni on kogutud Californias. Kolm last ja seitse lapselast on ka USAs.”

See meie jutuajamine ilmub 1. septembri lehes, õpetajad ja õpilased lähevad kooli. Mida te neile sel puhul ütlete?

Kui ma need kaustad üles leiaksin, kus on kirjas, mis ma olen aastate jooksul rääkinud… Arvan, et nii ma rääkisin tudengitele ja ka vaikimisi oma kallitele kolleegidele siin 1991. aastal…

Head tudengid, ärge katsuge püüelda maailmataseme poole. Selleks ajaks, kui te selle saavutate, on maailmatase edasi liikunud. Ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda praegusest maailmatasemest ette hüpata.

Tõesti, see kehtib ka täna.

Olen neile rõhutanud ausust. Mitte, et loen moraali, aga selgitan sedalaadi asju, kus võib valesti lugeda keskmist moraali. Moraalne käitumine ei tee uudiseid.

Üks viis, mida olen kah rõhutanud – vaadake pealtvaatajaid mõnel spordivõistlusel. Alguses kõik istuvad, siis mõned tõusevad püsti, et paremini näha. Seepeale peavad kõik istujad püsti tõusma. Siis ronivad mõned pinkidele ja siis tõustakse kikivarvule. Kõik pingutavad kõvasti, et näha, et üldsusega kaasas püsida, ja mitte keegi ei näe tegelikult paremini. Ei näe paremini kui siis, kui nad kõik istuksid. See on selle maailma võistlusvaim. See on võistlus, kus kõik ei saagi paremaks minna.

2019. aastal tuli välja Peeter Simmi, Trivimi Velliste ja Jaan Kolbergi dokumentaalfilm „Rein Taagepera – kahemõtteline Eesti”. Ütlesite seal Res Publica poiste kohta, et nende moraalne kompass oli vale. Milline on õige moraalne kompass?

Ma ei oska sõnastada. Olen kindel, et kui ka sõnastaksin, siis tuleb keegi tola või lurjus välja, haarab sellest kinni ja viib tõlgendamise nii äärmuslikuks, et see muutub vastupidiseks.

(Pikk paus.) Tee teisele nii, nagu tahaksid, et teine sinule teeks. Kui mina olen näiteks 16. sajandi korralik katoliiklane ja teine seal kõrval on ketser… Kui mina olen ketser, siis ma küll sooviks, et mind elusalt põletataks, kui seda on vaja, et mu hing taevasse läheks. Ja tollane katoliiklane kohtleb ketserit nii, nagu ta sooviks, et teda koheldakse, kui ta oleks ketser. Parima heasoovlikkusega saadab teise inimese tuleriidale… Eri kultuurides on see n-ö konditunnetus erinev.

Tooge mõni näide.

Rahvusvaheliselt mõõdetakse mitte korruptsiooni indeksit, vaid korruptsiooni tunnetamise indeksit. Seal, kus venelane ei tunnetagi korruptsiooni, soomlane tunnetab. Sama kultuuri raames lööb üks risti ette mingi tegevuse puhul, teine ei löö. On üldine jaotus ja on iga inimese enda oma. Mina olen topeltmoraaliga inimene.

Kuidas te seda enda topeltmoraali seletate?

Ma nõuan endalt rohkem kui teistelt. On ka teistlaadi topeltmoraaliga inimesi, kes nõuavad teistelt rohkem ausust kui iseendalt. See on stiili küsimus.

Võtame niinimetatud abielurikkumise. Kas see on vaieldamatu normi rikkumine või on see normi rikkumine, mis ühiskonnas on üles seatud, aga millel pole bioloogilist alust? Kui vaadata teisi loomaliike, linde, kes siristavad koos. Ilus romantiline pilt, nad saavad kevadel kokku, laulavad, siristavad, teevad pesa. Ema muneb, isa kannab toitu… Veel ilusam, kui see kordub kõik terve eluaja jooksul. Aga? Kui täpsemalt vaadata, on looduses üleaisalöömisi, on olukordi, kus on selgesti näha, et üks isane eostab, aga pesa ehitab ja toidab teine.

Siit küsimus, mis on evolutsiooni poolest tõhus? See võiks olla üks moraali alus. Tihtipeale on segalahendused tõhusamad kui puhtad lahendused.

Ma ei riku loodusseadust sellega, et sean endale rangemad reeglid.

Aga moraal inimeste ühiskonnas?

Ma üürisin autokuuri ja see tehing käis peost pihku. Seega riigile maksu kumbki pool ei maksnud. Seda tehingut ma olin valmis tegema. Oleks ju ühiskondlik totrus, kui ma hakkaksin täitma selle pisikese tehingu pealt ametlikku vormi, mis on ette nähtud palju ulatuslikuma tehingu jaoks. Minu kulu ja selle ametniku kulu, kes peab seda lugema vähemalt ja kausta panema, ei tasu ära seda ühiskondlikku kulu sellest tulust, mida riik saab selle tehingu tulumaksust.

Näide on hea.

Paljud inimesed kujutavad ette, et teised inimesed on sulimad kui nemad. Lähtuvalt siis sellest nad katsuvad sellega kohanduda, olla sama sulid kui keskmine.

Kole.

Selleks, et ühiskond püsiks keskmise aususe kraadi peal, peaks igaüks katsuma olla tsipa ausam, kui ta arvab, et keskmine inimene on.

Ebaaususe nähud jõuavad ajalehte, meediasse. Kui siis katsuda ajaleheuudiste põhjal hinnata, mis on keskmine aususe tase… Hakata mõõtma, kui palju on lehes teateid, et tehti seda või teist sigadust, ja kui palju on teateid, et Rein Taagepera täna ei teinudki sigadusi? Vaadake – keskmine kisub kiiva.

Sama perekonnas – kummalgi abielupoolel oleks soovitav teha rohkem kui pool majapidamistöödest. Põhjus on see, et kui mina lauda pühin, siis ma tean, et ma seda tegin, aga millal naine lauda pühkis, seda mina ei tarvitse teada. Niimoodi võib mõlemale poolele jääda mulje, et tema teeb rohkem, kuigi see tegelikult niimoodi ei ole.

Eks seda või ka juhtuda, et abielu eri pooltel on erinevad puhtuse normid. Läbilõikes võib olla nii, et mehed ajavad läbi sellega, kus naine on häiritud.

Tule, ma näitan sulle, ma ju hoiatasin sind. Ma tean, ma olen laisk. No milline naine seda ära taluks? (Rein Taagepera viib mu raamatukapi juurde ja tõmbab viie sõrmega, ise säravalt naeratades, tolmukorrale mustri.)

Ütlesite mulle, et teie keskiga lõppes 75aastaselt. Siis märkasite, et ei jõua enam joosta kolm trepivahet korraga, isegi kaht ei jõudnud. Kas see tegi teid õnnetuks?

Eeei. Minu õnnelatt on algusest peale väga madalale seatud. Kui inimene seab oma ootused kangesti kõrgele, siis on tal elus aina pettumused. Mina sean oma lati nii, et võrreldes sellega, mis kõik oleks võinud juhtuda, on enamasti läinud paremini kui, ütleme, statistiline keskmine eeldaks.

Suurt üllatust, et ma hakkan vanaks jääma… Ma ei tea, et seda oleks olnud. Miks mina peaksin teistmoodi olema kui teised?

Teie jutt lati madalamale seadmisest on ju sootuks vastupidine jutt sellele, mida meie ühiskonnas on kuulutatud – kiiremini, kõrgemale, kaugemale, hoolimata riigikorrast?

Jah. See on õnnetuse retsept. Jooksja või hüppaja, ka võrkpallimängija paneb kõik välja piiratud aja jooksul. Elu ei ole pikk võrkpallivõistlus ilma vaheaegadeta. Aga seda see praegune hoiak – võistlus, konkureerimine – nõuab, et sa pead seda tegema iga hetk. Inimene vajub selle peale kõigepealt füüsiliselt kokku ja siis vaimselt. Puhkust on ka vaja.

See ju on ka sisse ehitatud sellesse mõttemudelisse, et saadame ärijuhi spaasse kümneks päevaks. Kohustuslikult lõtvuma ja puhkama. Kohustuslik lõtvumine ja puhkamine ei ole lõdvestumine ega puhkamine. See ei paku tegelikku leevendust.

Milline on teie puhkamisviis?

Uitasin California küngastel. Ma pidin kõndima üle kahe tunni, sest enne uurimismõtted püsisid peas. Sain need mõtted peast välja siis alles, kui olin küllalt väsinud, kui mõtlesin sellele, et samm edasi, samm edasi. Puhkamine ei tarvitse olla päikese käes liival lamamine, puhkamine võib olla ka see, et vahetad teemat. Astud äritegevusest sporti.

Minu puhul on see nii, et mul on ikka kolm-neli uurimisteemat, tegevust rööbiti. Siis on niimoodi, et kui üks umbe jookseb – ja alati jookseb –, siis ei jää sinna omas mahlas smoorima, vaid lähen teise tegevuse juurde. Ma pidin juba ütlema, siinsest harjumusest, et teise projekti juurde. Kuradile need projektid! Ma isegi ei mõtle nii, et uurimistöö. Mul on uurimistegevus.

Seda on ju kogetud, et kui inimene midagi oma lõbuks teeb… niipea, kui talle hakatakse selle eest maksma, ta huvi ja sellega ka tõhusus langevad.

Eraldi: Rein Taagepera

• Sündinud 28. veebruaril 1933 Tartus

• Taagepera perekond põgenes okupeeritud Eestist 1944. aastal. Ta lõpetas keskkooli Marokos Marrakechis. Seejärel õppis ta Kanadas ja USAs füüsikat, saades Delaware’i ülikoolist 1965. aastal filosoofiadoktori kraadi. 1969. aastal sai ta rahvusvaheliste suhete magistrikraadi ja leidis töö California ülikoolis lrvine’is, kuhu jäi kogu oma ülejäänud Ameerika karjääri ajaks.

• Tema politoloogia-alased tööd käsitlevad eeskätt valimisi ning neis rakendab ta kvantitatiivseid meetodeid, mille omandas füüsikuna.

• Ta oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. 1992. aastal kandideeris ta presidendivalimistel ning saavutas Arnold Rüütli ja Lennart Meri järel kolmanda koha, kogudes 23 protsenti häältest. Hiljem oli ta üks erakonna Res Publica rajajaist ning esimees 8. detsembrist 2001 kuni 24. augustini 2002, kuid jäi peagi selle tegevusest kõrvale.

• Tema abikaasa oli keemik Mare Taagepera (1938–2013); neil on kolm last ja seitse lapselast.

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.