Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.

Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.

Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum

Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.

Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.