Tänavusel draamafestivalil Tartus nähtud ja kogetud kontrastid süvendasid juba varem peas keerelnud mõtet, et kui laval on kabaree või kontsert – olgugi teatraalne –, aga saalis istub teatripublik, siis tekib segadus.
Teatripublik ju enamasti vaatab, kuulab ja, kui tahab, siis plaksutab. Kabarees ja rockisugemetega kontserdil tahaks olla pisut vabam – suitsetada, juua koos etendajatega, kui selleks tuju tuleb. Aga reeglid ju ikkagi ette ei näe, et kui laval improviseeritakse ja minnakse ekstaatiliseks, siis ka mina võin seda saalis teha. Mis siis saaks, kui võiks? See oleks põnev.
Kaanepilt: Narva-Jõesuu esimese kuursaali kavandas kuurordiidee algataja, Narva linnapea insener Adolph Hahn ise, võttes ilmselt abiks arhitekt A. Novitski. Maja valmis 1882. aastal ja hävis tules 1910. Eesti Ajaloomuuseum
Heiki Pärdi uhiuue raamatu „Maa ja linna vahel. Eesti alevite lugu.” esmane mõju on ehk see, et hakkasin oma tänast kodulinna Raplat(seda lugupidamist, saab üldistada suuremale osale tänastest väikelinnadest) teise pilguga vaatama. Austavama pilguga.
Olen juba aastaid täheldanud tendentsi, et seoses ühetaolisusega, suurte kaubakeskuste ja toidupoodide kettide, bensiinijaamade ja kergteede jõudmisega alevitest väikelinnadeks saanud omavalitsustes, kaob kohtade omapära.
Narva Vabal Laval äsja lõppenud Vabaduse festival oli pühendatud Vene impeeriumi haardest pääsemisele, sh Ukraina võitlusele oma iseolemise nimel. See festival sai teoks eeskätt tänu eraannetusele. Miks nii? Miks ikkagi ei toeta Eesti riik eestikeelset teatrit ja vaba mõtte lendu Narvas? Räägib teatri ja festivali juht Märt Meos.
Loomulik oleks ju, et õnnestumised peaksid andma kindlust ja tuge edasi tegutseda, miks Vaba Lavaga teistmoodi on läinud, miks me riigi kultuuripoliitika seda ei hinda?
Leedu dramaturg Marius Ivaškevičius, Narvas lõppenud Vabaduse festivalil sinu ja Allan Kaldoja kaaskuraator, kirjutab oma Facebooki lehel, et Eesti provintsialism ei lase meil suuri ideid näha. Ütleb veelgi valusamalt, et suured ideed hävitatakse. Kirjutab: „Ilmselgelt pole Eestis kõik hästi.” Kirjutab, et festival jättis tegijatele võlad ja võib jääda viimaseks. Kuidas sa seda Ivaškevičiuse valuga väljaöeldut kommenteerid?
Marius teab meie köögipoolt päris hästi, ta oli üks festivali kuraatoritest ja on olnud Vaba Lava kuraator paar aastat tagasi. Samas on tal teise riigi kodanikuna teatud kainestav kõrvalpilk ja julgus asju välju öelda. Vastab tõele, et festivali päästis Eesti ettevõtja, kes laenas korraldajatele viimasel hetkel 160 000 eurot. Põhjus on kõigile kaasaelajatele teada – Integratsiooni Sihtasutus (INSA) tõmbas meilt oma nulleurose toetusega sisuliselt vaiba alt ära. Küsida võiks, kes me riigis siis päriselt lõimumisega tegeleb…
